INGRID MARGUS AVALDAS esimese blogipostituse oma elust New Yorgis

4 kommentaari
INGRID MARGUS AVALDAS esimese blogipostituse oma elust New Yorgis

Andekas kunstnik Martin Saar ning tema imekaunis näitlejatarist kallim Ingrid Margus teatasid eelmise aasta lõpus, et kavatsevad Eestist ära kolida. Paar pani müüki kogu oma maise vara Eestis ning ütles üles ka üürilepingu – kõik selleks, et alustada intensiivseid õpinguid New Yorgis. Tänaseks on Ingrid ja Martin ennast juba ka kenasti sisse seadnud ning Ingrid avaldas esimese blogipostituse elust Ameerikas. 

“12 tundi lennusõitu on seljataga ja nüüd oleme lõpuks jõudnud Ameerika pinnale. Olen järjekorras ja tunnen kuidagi, et midagi on nagu valesti, aga ei saa olla. Võtan ükshaaval oma kohvri mõttes lahti ja pakin uuesti kokku – kõik on olemas, pass on, pass kehtib, viisa on. Esimene küsimus piirivalvurilt:

Where are you going to study?” Vastan selle peale: “At  Lee Strasberg Theater and Film Institute“, mille peale segaduses töötaja mulle otsa vaatama jääb ja ütleb “I didn’t understand anything you said, where are you going to study?” Püüan nii selgelt ja korralikult välja artikuleerida kui vähegi võimalik. Tundub, et sain hakkama. Kuid selgus, et meil ei ole kaasas ühte väga olulist paberit I-20. Minu pass jääb ametniku kätte ning meid saadetakse tagasi järjekorda ootama. Ahah, see oli vist see paber,mis meile postiga koolist Eestisse saadeti, millega me viisa intervjuul käsime ja mille saatmise eest me 120 dollarit maksime. Ainuke paber, mis Martinil ümbrikus kenasti kaasas oli, oli see, kus oli punkt punkti haaval kirjeldatud, mis paberid peavad kaasas olema. Jah, ka I-20 oli selles nimekirjas… Ametnik tuli passiga tagasi, midagi tema professionaalsest näost välja lugeda ei olnud võimalik ning tuleb välja, et meile antakse armu. Oleme New Yorgis! 

115 East 15th Street on selle ajaloolise kooli aadress, kus oma uut teekonda alustan. Punaste telliste vahelt vormuvad välja kolm punast metallist ust ning seinal on väike pilt, mis annab aimu sellest, kes ennast sellesse meetodisse varem pühendanud on. RADA-s (Royal Academy of Dramatic Art Londonis) oli sarnane energia. Need seinad elavad ja hingavad ning kui tähelepanelikult kuulata, siis räägivad ka. Olen tagasi mustas saalis/black box ja tunnen lihtsalt nii suurt rõõmu. Ei pea enam aknaid lahti kiskuma, et päikest näha, sest valgus tuleb kuskilt mujalt ja see paneb rõõmustama.

Neljapäeva hommik on kõige suurem higistamine, speech 1, mis siis tegeleb sellega, et kõigi mitteameeriklaste aktsenti vähendada. Tegelesin sellega juba natuke ka enne minekut aga no… haleluuja kui palju tööd tuleb veel teha. Aga see on võimalik… Meie tund näeb välja nagu black friday ostupalavik ning võidab see, kes esimesena oma tagumiku klassi ees toolile potsatab. Meil on oma monoloogid, mida siis õpetaja Johnnyle loeme ja tema eriti terav kõrv kuuleb kõike. Ma mõistan alles nüüd, mida venelased tunnevad kui keegi söandab mainida, et sul on nii armas aktsent…”

Loe pikemat postitust siit