Liigutav lugu: kodutu Tallinna mees sai elus teise võimaluse

Liigutav lugu: kodutu Tallinna mees sai elus teise võimaluse

Meie ümber on tegelikult väga palju imetoredaid ja abistavaid inimesi, kes inspireerivad oma tegudega ja on eeskujuks kõigile. Hiljuti avaldati Facebooki kontol “Märgatud Tallinnas” liigutav lugu sellest, kuidas üks noorpaar aitas kodutul mehel oma elu taas joonele saada ning isegi töö leida. Nad võtsid võhivõõra mehe oma koju … Mis edasi sai ja kuidas see lugu lõppes, loe lähemalt allpool.

Meie ümber on tegelikult väga palju imetoredaid ja abistavaid inimesi, kes inspireerivad oma tegudega ja on eeskujuks kõigile. Hiljuti avaldati Facebooki kontol “Märgatud Tallinnas” liigutav lugu sellest, kuidas üks noorpaar aitas kodutul mehel oma elu taas joonele saada ning isegi töö leida. Nad võtsid võhivõõra mehe oma koju … Mis edasi sai ja kuidas see lugu lõppes, loe lähemalt allpool.

Anonüümse paari kiri:

See juhtus küll tükk aega tagasi, aga äkki see paneb inimesi rohkem mõtlema.
Tulime mehega just kontserdilt ja Tallinnas on/oli üks kodutu mees, kes magas söögiplatsi lähedal asuvas Swedbank siseruumis, kus on automaadid. Olime teda ennegi näinud ja väheke rääkinud. Esimesel korral viisime talle natuke süüa ja magamiskoti, kuna ilmad olid jahedad ja sealt peksti ta alati mingi aeg minema. Väga viisakas mees ja väga tagasihoidlik. Sel õhtul, kui me kontserdilt tulime, nägime taas seda meest, magamiskoti järgi tundsime juba kaugelt ära. Oli tahtmine minna temaga rääkima – ta mäletas meid (viimati nägemisest oli paar kuud möödas) ja tema habetunud näo seest paistsid helesinised silmad, mis nutsid ja naersid samal ajal. Tal oli nii hea meel meid näha, ta tänas veelkordki meid magamiskoti eest, mis olevat teda väga palju aidanud. Me istusime tema juurde maha ja lihtsalt jutustasime. Meil oli kaasas vein, pakkusime ka temale, kuid ta vastas: “Tänan väga, ma ei joo!” Ta sai meie nägudest aru, et olime üllatunud aga heas mõttes.

Ta küsis viisakalt, kas meil on aega? Me vastasime, on muidugi … Ta alustas jutuga: “Minu nimi on Mehis ja ma räägiksin teile oma loo, sest ma pole nii ammu saanud kellelegi rääkida ja ma tunnen, et ma tahan teiega oma lugu jagada.” Justkui üheselt mehega otsa vaadates tuli: “Soovid sa öömaja, Mehis? Saad pesta, puhtad riided ja voodis magada?” Mehis loomulikult keeldus, et ei hakka tema tulema, ta on nii räpane ja määrib meie kodu ära, et küll tema siin hakkama saab. Me käisime ikka peale, et tule-tule. Me ise tahame, me ise palume, et tuleksid meiega. Pika veenmise peale me läksime, meie koduni oli lühike maa, jalutasime koju. Maja ette jõudes ta veelgi kõhkles, et tal on nii häbi tulla. Jõudes tuppa, ta oli … ma ei oskagi sõnadesse panna, hämmastuses?

Me juhatasime ta vannituppa, andsime kaasa prügikoti, et mustad ja katkised riided saaks ta sinna kotti panna. Näitasime ette kus ja millega ta pesta võib. Panin vannivee jooksma ja Mehis ütles mulle: “Ma tahaks sind kallistada, aga ma pärast pesemist teen seda, ma olen nii räpane.” Ma ei kõhelnud hetkekski, ma kallistasin teda! Oeh, praegu kirjutadeski tuleb pisar silma. Ta käis pesus, sai puhtad riided, süüa. Ta sai ajada habeme, mees lõikas tal juuksed. Kõik see aeg arvasime me, et ta on 60+ meesterahvas. Aga ta oli täiesti kena noor mees.

Me istusime laua taga ja ta rääkis oma eluloo. Ma ei hakka pikalt sellest kirjutama, aga ta ütles, et ta jõi maha oma elu, pere, kodu … Lapsed ütlesid temast lahti ja naine kolis teise mehe juurde – ta ütles, et ta ise on süüdi. Maja võeti käest ära ja järsku ta oligi üksi. Küsisime imestunult, kus sõbrad olid sel hetkel?! Ta vastas nukralt, et mis sõbrad? Alkohoolikul on joomakaaslased, mitte sõbrad. Rääkisime veel tunde ja see kõik oli nii nukker. Lõpuks saime magama. Hommikul ärgates, ta oli läinud ja laual oli kiri: “Ma olen südamest tänulik, aga ma jätkan oma teed. Õnne ja armastust teile! Tervitades, Mehis!” Issand, miks ta läks? Käisime teda otsimas sealt, kus ta tavaliselt magas, aga ei olnud teda seal.

Mõned kuud hiljem, suvel, me juhtusime väga kogemata kokku. Tema tundis meid ära, meie teda mitte. Teate, miks? Mehis lahkus meie juurest ja läks tööd küsima ja nüüd siiamaani töötab ta hommikuti linnas koristajana. Miks ta seda enne ei teinud? Ma ei tea, aga vahel üks heategu muudab kogunisti inimest ennast, inimest, kes vajas lihtsalt tähelepanu ja sõpra! Enne, kui keegi näitab näpuga ja parastab, võiks mõelda, äkki on selle raamatu kaante vahel “üks rääkimata lugu”.

………………………………………………………………………………………………………………