Miks pagulased meiega kokku ei sobi ehk kallid võõrad

2 kommentaari
Miks pagulased meiega kokku ei sobi ehk kallid võõrad

Tõenäoliselt me lapsele autovõtmeid iseseisvaks sõiduki juhtimiseks enne kätte ei anna,  kui ta on saavutanud teatud küpsuse ja läbinud autokooli. Kuid paraku on Euroopa oma rahvaste puhul just nii vastutustundetult käitunud – on antud kätte mänguasjad, mille kasutamisest ja ohtudest pole aimugi.

Tõenäoliselt me lapsele autovõtmeid iseseisvaks sõiduki juhtimiseks enne kätte ei anna,  kui ta on saavutanud teatud küpsuse ja läbinud autokooli. Kuid paraku on Euroopa oma rahvaste puhul just nii vastutustundetult käitunud – on antud kätte mänguasjad, mille kasutamisest ja ohtudest pole aimugi.

Avatud on piirid ja lubatud on rahvaste vaba liikumine, kuid haridus, mis erinevaid rahvaid ja nende kultuure tutvustaks, on olematu. Seega on suisa kuritegelik lasta toimuda sündmustel, millega toimetulekut pole rahvale õpetatud. Kui palju on läinud Eestist tütarlapsi välismaale ja sealsesse kultuuri n-ö lõksu jäänud. Kes on neid siis üldse aidanud? Vastutajad pühivad tihti oma käed puhtaks ja ütlevad, et ise oli rumal, et sinna läks ja selliseid valikuid tegi.

Muidugi on ka võimalus, et need vastutavad juhid ise on sattunud mängima liiga suurte tikkudega ega pole tulnud toime nende kasutamisega ning selle tulemusel on kogu Euroopa löönud lõkkele.

Milles on probleem? Miks on nii keeruline erinevate rahvaste ja rahvuste segunemine? Ei ole lõpuni aus ega päris õige väide, et kõik on vaid inimesed, samasugused inimesed nagu meie. See on poolik, eksitav ja pealiskaudne arusaam inimesest kui sellisest. Ehkki väliselt me seda kuigivõrd ka oleme, on inimeseks olemisel ka rida teisi olulisi näitajaid, mis üht teistest eristab. Nii on ka ühel rahvusel tahke, mida teistel ei ole, ja vastupidi. Nagu perekonnad on erinevad, on ka rahvused väga erinevad. Kui ühes kultuuris asuvate perede erinevus on vähemärgatav, siis riigiti ja kontinentide kaupa on eripärad silmaga näha ja kõrvaga kuulda, kuid mitte alati lõpuni mõistetavad.

Ja just see, mida inimene ei mõista ja millest aru ei saa, hirmutab teda. Hirmus aga avaldub enese alalhoiuinstinkt. Selles mõttes me ei saa kellelegi ega ka ühelegi rahvusele ette heita, et miks sa olemas tahad olla. Järgmine samm hirmust edasi on enesekaitse. Kui keegi tunneb hirmu ja tunneb end ohustatuna, on üsna loogiline, et ta püüab end kaitsta lähenevate ohtude eest. Ta teadvustab oma ohud ja asub tegutsema. Hoopis küsitav on vastupidine käitumine, kus hirmu tuntakse, ohte küll teadvustakse, aga enesekaitset ei järgne. Selline suitsiidne käitumine liigitub suure tõenäosusega haiguste alla, mida kinnistes asutustes medikamentidega ravitakse.

On üks võimalus, kuidas seletada Eestis toimuvat, kus rahvas küll tunneb hirmu, aga ei kaitse end. Rahvast on alatult petetud: on räägitud osake tõtt ja osake valet, või on üldse midagi olulist rääkimata jäetud – reaalselt varitsevad ohud! On räägitud, et need teiselt poolt ilma tulevad on samasugused nagu meie. Jah, väliselt, ja seda ka siis, kui nahavärvi ei arvesta. Aga ka teist nahavärvi ei saa me eitada. Aga kui palju me tegelikult teame sellest, milline on nende kultuur, keel, usk, milline roll on seal mehel ja naisel ning mis kohal on lapsed? Milline on sealne õigusemõistmine või kellel on üldse õigus õigust nõuda? Kas olete mõelnud, kui seal saadakse asjadest hoopis teisiti aru, kuidas me siis kokku elamisel üksteist mõistaksime? Või usute, et nad tulevad siia, et omaks võtta meie kombed, tavad ja uskumised? Tõenäoliselt ei mõista me neid ja nemad meid ja meil mõlemal saab olema üsna halb.

 

Lugejakiri postkastist