MINU ELU KULDREEGLID: Ivi Eenmaa

15 kommentaari
MINU ELU KULDREEGLID: Ivi Eenmaa

„Ellujäämiseks – veelgi enam iseendaks jäämiseks – tuleb aeg-ajalt kannapöördeid teha,“ nendib kauaaegne rahvusraamatukogu direktor, endine Tallinna linnapea ja eksriigikogulane Ivi Eenmaa (75). „Kui sa ajad õiget asja, antakse jõudu ka tõelistest raskustest üle saamiseks.“

Pikk elatud elu on kaasa andnud nii mõnegi tõekspidamise. Esiteks, elus ei ole kuigivõrd  tähtis, mis tööd sa teed, vaid see, kuidas sa oma tööd teed. Vana Joe Kennedy õpetas oma poistele, et võid olla hauakaevaja, kuid oma tööd pead tegema nii, et oled riigi parim hauakaevaja. Teiseks väga oluliseks arusaamaks pean põhimõtet, et käitu inimestega nii, nagu tahad, et sinuga käitutaks. Kõik hea tuleb tagasi ja halb, mis sa teistele teed, samuti.

Mitte karjäär, vaid saavutusmotiiv

Lapsepõlves pidin olema palju üksi. Kuna kodu ja kõik muu oli ära võetud, isa vene võimu eest põgenenud ja meie ise tagaotsitavad, langes ema õlgadele meie kahe ellujäämine. Ema pidi pikad päevad tööl olema ja minu hoidjaks sai üks lasteta vanaproua. Selles peres jagus mulle soojust ja oli palju eestiaegseid raamatuid. Märkamatult õppisin lugema. Tõenäoliselt olin elava kujutlusvõimega laps ja muinasjuttudest saadu kaudu õppisin unistama millestki suuremast ja  kaunimast, kui minu ümber oli. Nii kasvas unistamisest välja teadmine, et ilma saavutusmotiivideta võid jääda nurka kükitama ja see teadmine on jäänud mind saatma senini. Hiljem olen aru saanud ja omaks võtnud, et tuleb õppida ennast ületama, kui vaja – leppida ka altminemise või kaotamisega ning otsast alustada. Ka õnne peab olema.

Sõprust tuleb hoida

Romantilised suhted ja abielu ei kuulu minu „eduloo“ juurde – ma ei ole vist osanud neid hoida. Arvan, et õnnelikus abielus olemise juurde kuuluvad usaldus, partnerlus, materiaalne sõltumatus ning oskus midagi ütlemata või märkamata jätta. Teoreetiliselt tean kõike, aga välja pole tulnud. Muidugi ei ole minu jaoks võõraks jäänud ei armastus ega kirg, samuti tean, mida tähendab reetmine ning sellest saadud valu. Mu ümber on olnud häid sõpru – ka meeste seas – , kes on läbi aegade alati valmis olnud mind vajadusel jõu ja nõuga aitama ning seda senini. Ise arvan, et  oma sõpru pole ka  mina  alt vedanud.

Õige tee annab jõudu

Elatud elu on näidanud ja ma olen tunnetanud, et kui ajad õiget asja, antakse ka jõudu tõelistest raskustest üle saamiseks. Ma usun, et on olemas Kõrgeim Jõud – nimetagem seda siis Jumalaks. Ma ei käi kirikus igal teenistusel, kuid astun küllalt tihti kirikusse sisse, et mõttes palvetada nii enda kui ka oma lähedaste eest. Isegi siis, kui olen sattunud eri riikidesse ameti- või turismireisidel, astun ikka kirikusse sisse, teen väikese annetuse ja panen küünlad lähedaste hingerahuks põlema. See vanadele kirikutele igiomane rahu ja kultuuritunnetus, mille saad, ei ole seletatav sõnadega.

Julgus tunnistada ka vigu

Kahtlemata kujunes kõik see, mis on olnud seotud Eesti Rahvusraamatukoguga, minu elu kõige raskemaks katsumuseks ja samas ka kõige suuremat rõõmu toonud ajajärguks. Mind hoidis püsti ja sundis edasi minema teadmine, et seisame õige asja eest. Teadsin, et üksi ei suuda ma midagi ja olen senini uhke, et suutsin luua targa ning kokku hoidva meeskonna. Juhina ei kartnud ma endast targemaid kolleege, vastupidi – minu asi oli julgustada ja motiveerida meeskonda lõppeesmärgi saavutamise nimel. Tahaks loota, et üldjuhul see ka õnnestus. Tegelikult oli tegemist ju meie kõigi jaoks Eestile uue institutsiooni loomise ajaga. Me kõik õppisime, vaidlesime tihti kirglikult ja läksime edasi. Ja see kõik toimus ajal, mil muutusid riigipiirid, võim, raha ja kindlasti ka inimesed ise. Juhina teadsin, et minu kohustus oli eelkõige ette näha võimalikke arenguid, hoida ära suuri ohte, luua strateegilisi suhteid ja kaitsta oma inimesi.

Kui ma mõistan, et olen teinud kellelegi haiget, mida (tipp)juhi tasemel võib juhtuda, ei saa ma enne rahu, kui olen kas vabandanud või andeks palunud. Ka seda on juhtunud ja mitte üks kord. Kui oled teinud valesid otsuseid, tunnista seda ja muuda asju.  Edasi saab minna ikka ja ainult teades, et oled õigel teel. Eriti, kui on tegemist meeskonnatööga. Olen õppinud oma kolleege usaldama. Paar korda sain selle eest ka peksa, aga ikkagi andis usaldamine kindlustunde.

Otsustajate hulgas

Poliitikas on palju asju teistmoodi. Kui oled maailmavaateliselt liitunud inimestega, kellega koos arvad olema võimeline midagi muutma, tee seda! Samas, kui muutud ise või muutub mõttekaaslaste pealiin, ei pea iga hinna eest kannatama, alati võib lahkuda. Churchill ei läinud ajalukku mitte selle poolest, mitu korda ta erakondi vahetas, vaid ikkagi sellepärast, mida ta Inglismaa ja maailma jaoks ära tegi. Kaotus on valus asi, poliitikas juhtub seda rohkem kui tavalisel karjääriredelil, kuid selles on ka midagi lummavat, mis ei lase sul väga kergesti loobuda. Julgen arvata, et poliitikas hoiab inimesi kirg olla otsustajate hulgas. Võib-olla ka mõningane edevus?

Minu rohkem kui 20 aastane eluperiood poliitikas on olnud nii ja teistpidi. Ma ei põe tagasilangusi, sest elutöö rahvusraamatukogus oli tehtud. Olen 20 aastat olnud Eesti Reformierakonna liige. Kuigi mitte alati ei ole minu ideed väljundit leidnud, pole mind ka sunnitud tegema midagi seesugust, mis oleks olnud vastuvõtmatu. Pean ennast õnnelikuks, sest ka sellest eluperioodil on mul olnud võimalus suhelda ja kõrvuti olla paljude tõeliselt tarkade inimestega, kellele on tähtis Eesti ja meie inimeste elujärg.

Mitte mood, vaid stiil

Ma ei pea moest eriti mitte midagi, küll aga isikupärast ja stiilist. On ju ka Coco Chanel küsimuse peale moest vaid põlglikult õlgu kehitanud, kuid alati rõhutanud stiili tähtsust. Kui inimesel on oma stiil, on ka palju lihtsam hästi ja nii mõneski mõttes odavamalt riides käia. Seda kunsti olen noorest peale õppinud oma kunstnikest sõbrannade käest – kunstiinimesed on nutikad ja suure fantaasiaga. Sama on ehetega. Kandma peab autoriehteid, mis on jääva väärtusega ja keskeast peale saavad pärlid suurepäraseks dekoratsiooniks igale naisele. Pikkadel tööpäevadel hoian oma suures kotis ligi alati pärleid õhtu jaoks, sest mitte alati ei õnnestu kodunt läbi minna enne mõnd pidulikumat üritust. Erinevaid pluuse peab palju olema ja muidugi, jalanõud! Selline stiil nõuab väikeseid täiendusi, mitte terve garderoobi väljavahetamist igal kevadel. Nabapluusi Riigikogu saali selga panna ei tohiks!

Kõigest saab õppida

Ellujäämiseks – veelgi enam iseendaks jäämiseks – tuleb aeg-ajalt kannapöördeid teha. Mina eelistan lihtsalt ära kaduda ja pole vahet, kas metsa, mere äärde või veel parem: kuhugi kaugele. Kindlustunde annavad aga tagasi lähedased inimesed, head sõbrad ja kodu, kuhu hakkad tagasi kippuma. Kui see tunne tuleb, et tahaks koju, on asjad jälle joone peal.

Läbi aegade on mind aidanud maailma ja inimeste uudistamine lahtiste silmadega. Vaata, käi ringi ja õpi. Õpi kõigest ja kõigilt! Ka seda, mida ei tohi teha või missuguseks ei tohi muutuda. Olen palunud sõpradel mulle märku anda, kui hakkavad ilmnema esimesed märgid „kurjast vanainimesest“. Et seda ei juhtuks, eelistan suhelda endast noorematega ja õpin nende käest. Kõige koledam oleks kalgistuda kurjaks vanainimeseks ja siis maailma peale vihane olla. Jäägitult haarav  muusika ja hea raamat targalt inimeselt on väärtused omaette, tänu millele muutub maailm paremaks. Minu jaoks ei ole öeldu sõnakõlks, vaid elust arusaamise viis.


Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar märts-aprill 2019.