MISS VIKTORIA LATKINI valus depressioonilugu: ma lõikusin ennast

Saaremaalt pärit Viktoria Latkin astus eelmise aasta oktoobri lõpus Eesti esindajana Hiinas võistlustulle Miss Global City 2018 finaalis ning pälvis elu esimeselt võistluselt tiitli Miss Environmental Ambassador. Lisaks esindas ta Eestit ka selle aasta aprillikuus Rumeenias toimunud missivõistlustel Miss Onelife 2019 ning ühtlasi oli kaunis neiu ka konkursi Buduaar Summer Model 2019 üheks finalistiks.

Missindusega tegelev Viktoria tunnistab aga, et tema elus on olnud perioode, kus ta oli sügavas masenduses ja isegi lõikus ennast. 

Viktoria meenutab oma blogis, et tema depressiooni lugu sai alguse sellest, kui ta viis aastat tagasi kaotas oma lähedasi inimese.

"Mul pole olnud probleemi oma depressioonist rääkimisel. Olen sellel teemal alati väga avatud olnud, aga ometi on mul keeruline seda kirja panna. Võib-olla on asi selles, et ma olen otsustanud kõik kirja panna täiesti ausalt ja avaldama ka asju, millest kõik minu lähedased teadlikud pole. 

Ma olen alati olnud hella hingega ja kõike südamesse võtnud. Pisarad olid kiired tulema iga väiksema asja peale ning kui ma millegagi hakkama ei saanud, langes mu niigi madal enesehinnang veel madalamale. Kui nüüd päris asja algusse minna, olin ma ilmselt veel haavatavam pärast seda kui ma 2014 kaotasin väga kalli inimese. See oli minu jaoks väga raske ja iga mälestus/jutt tekitas paanilise nutuhoo. 2017 lahkus minu jaoks teine väga tähtis inimene ning aasta hiljem veel kolmaski. See murdis mind täielikult. Ma süüdistasin end asjades, milles poleks tohtinud. 

Mul oli juba põhikooli lõpus palju terviseprobleeme. Ma otsisin põhjuseid, et mitte koolis käia, aga ma sain selle tehtud. Gümnaasiumiga ei muutunud eriti midagi. Esimestel kuudel oli väike põnevus, aga see muutus kiirelt vihkamiseks. Ma ei saanud asjadega hakkama, ükskõik kuidas ma ka püüdsin. Lõpuks ma andsin alla. Ma isegi ei üritanud enam asjadest aru saada. Vahepeal oli lisaks koolile ka palju teisi probleeme, millesse ma ei lasku, aga ma tundsin, et mu elus on kõik valesti. See omakorda tekitas lõpuks tunde, et mind tõesti polegi kellelegi vaja. 10. klassi olin suure vaevaga tehtud saanud, aga 11. klass lõhkus mind täielikult. Kooliaasta algusest peale hakkas kõik metsa vedama ja mul polnud motivasiooni midagi parandada. Ühes aines ebaõnnestumine hakkas kõiki teisi asju põhja tõmbama ja nii ta läks.

Tollel ajal oli minu päevaplaan umbes selline, et hommikul oli mul kooli minekuks äratus pandud, aga selle lükkasin ma südamerahus kinni ja tõmbasin teki üle pea. Magasin nii kaua, kui und oli ja kui ükskord üles ärkasin, siis olid mul meeletud süümepiinad, et jälle kooli ei läinud. Samas olid mul kõik kodused tööd tegemata. Päeva jooksul muutusid mu tunded ja mõtted kümneid kordi, just kooli koha pealt. Ühel hetkel ma innustasin ennast, et saan hakkama ja kõik saab korda, teisel hetkel lõin kõigele käega. Päeva mul tegelikult väga ei eksisteerinud. Ärkvel olin öösiti, sest päevasel ajal ma magasin enamuse ajast. Oli päevi, kus ma lebotasin ainult voodis ja vahtisin arvutiekraani. Tollel ajal elasin ma põhimõtteliselt üksi. Istusin ainult ühes toas ega käinud väga kuskil. Kui mind kuskile kutsuti, mõtlesin välja erinevaid põhjuseid, miks ma minna ei saa. Ma ei tundnud rõõmu asjadest, mis mind varem õnnelikuks tegid. Inimesed minu ümber panid tähele, et olin muutunud, kuid keegi ei osanud arvata, et asi on nii hull.

Kui ma nüüd mõtlema hakkan, on see paar aastat mu elust väga hägune. Kõige keerulisem on ilmselt rääkida ja kirjutada sellest, mille tegemist ma ei oska põhjendada. Ma lõikusin ennast. Mis mu peas neil hetkedel oli? Ma pole kellelegi oluline, ma ei saa millegagi hakkama, ma olen läbikukkunud. Kõige selle "leevendamiseks" otsustasin ma endale haiget teha. Sel hetkel, kui oma käsivart verele tõmbasin, tundsin ainult seda, kui valus see oli. Need haavad valutasid pikalt. Kui vanadest haavadest olid armid saanud, siis iga uus lootusetuna tundunud päev tähendas uusi tõmbeid käele. Ma olin sõltuvuses enda lõhkumisest. Mingil hetkel ma ei suutnud seda enam teha. Mõnikord oli mul mõttes, et palju lihtsam oleks 3. korruse rõdult alla hüpata, kui kõigile koguaeg seletusi jagada ja seda "näägutamist" kuulata. Ma ei julgenud seda teha.

2018. aasta kevadel andsin alla ja võtsin paberid koolist välja. Pärast seda viisin need kohe sisse teise kooli ja lootsin, et saan seal paremini hakkama. Sellegipoolest ei suutnud ma end kokku võtta ja 11. klassi lõpetada.

Kui ma lõpuks olin nii tugev, et ma teadvustasin endale, et vajan abi, pidin ma otsima inimese, kes poleks mu ema või isa ja kellele saaksin oma muret kurta. Ma kartsin oma vanematele endaga toimunust rääkida, sest teadagi ei taha paljud inimesed depressiooni olemasolu tunnistada. Kui ma lõpuks oma julguse kokku võtsin, istusin oma emaga maha ja ütlesin, et mul on ta abi vaja, sest ma ei osanud ennast ise aidata. See oli ilmselt suur šokk. Mind aidati igal võimalikul moel, et paranema hakkaksin.

Kõige keerulisem depressiooni puhul on abi otsimine, sest esiteks on tänapäeva inimesed nii sallimatud ja kui keegi läheb näiteks psühhiaatri juurde, siis hakatakse sellest rääkima, nagu inimesel oleks katk (eriti kiirelt läheb see asi käima koolides), seega pole ka ime, miks noored ei julge abi otsida. Mina seda õnneks tundnud ei ole, sest selleks ajaks olin ma omavanustest nagu noaga lõigatud. Ma ei suhelnud kellegagi ega käinud koolis. Noored võtavad kaaslaste arvamusi väga tõsiselt, eriti depressiooni puhul.

Mulle kirjutati rohud, mida ma võtsin vist kaks nädalat. Ma olin oma depressiooniga võitlema hakanud, kui mu ellu sattus inimene, kes tõi mu näole naeratuse tagasi. Pärast kahte nädalat tablettide võtmist tundsin ma, et mu enesetunne läheb nendest halvemaks ja ma olin nii kangekaelne, et alles väljaostetud karbitäis lendas prügikasti. Ma otsustasin, et saan haigusest jagu ise. Mu väsimus ei kadunud. Öö ja päev olid jätkuvalt sassis, kuid samas leidsin ma siis endas nii palju energiat, et käia ja tegutseda. Ma muutusin jälle rõõmsamaks ega lõikunud ennast enam.

Ma ei ole kindel, kus ma praegu omadega oleksin, kui oleksin oma tablette võtma jäänud ja keegi poleks suutnud mind toast välja venitada. Sellega ei taha ma kindlasti öelda, et need, kellel abi vaja, peaksid tablettide võtmise lõpetama, aga kõige tähtsam on kuulata iseennast. Kui inimene vähegi ennast tunneb ja saab aru, mida keha talle ütleb, siis lihtsalt tee nagu arvad, et on parim. Minu enesetunnet parandas kõige raskematel hetkedel see, kui sundisin ennast õue jalutama. Värske õhk parandab asja nii palju, saab oma mõtteid puhtamaks ja "akusid laadida".

Asi mis mind depressiooni koha pealt kõige vihasemaks ajab/ajas on see, kui keegi ütleb sulle, mis sul ikka viga on või et võta ennast kokku ja lihtsalt pinguta. Seda ei tohi mitte kunagi öelda, sest see ei pane elus ja endas pettunud inimest ennast paremini tundma. See tekitab veel suuremat lootusetust, sest keegi ei mõista teda ja tema mõtetes on ainult see, et kõik tema ümber näevad, kui hale ta on, et ühe või teise asjaga hakkama ei saa. Eriti keeruline on lähedaste inimestega. Inimesed ei taha teadvustada, et nad ise või nende kõige kallimad on depressioonis, aga see on asi, mida ei tohiks kindlasti iseenesestmõistetavalt võtta.

Depressioonis inimene on haige! Ta ei tunne, et ta oleks osa sellest maailmast. Tema jaoks on normaalne mõelda, et ilma temata oleks kõigil lihtsam, sest need pole ta oma mõtted. Mõnikord tunneb see inimene, et ta sees on korraga palju inimesi ja ta ei tunne iseennast ära. Kui ta ennast kõikide nende mõtete vahel ära kaotab, võib kurb lõpp kiirelt tulla. Omast kogemusest võin öelda, kui raske on naerda nalja üle "Lõigud ennast või?"... kui tegelikult tahaksid nutma hakata ja öelda, et aidake mind. Ärge jätke neid asju tähelepanuta, rääkimata selle üle nalja viskamisest, sest me ei tea kunagi, mis selle inimese sees peidus on.

Pärast viimast korda lasin oma armide peale krooni tätoveerida. Selleks, et ma saaksin omale alati meelde tuletada, millisest sügavikust ma siiani välja roninud olen ja kuhu kõrgele mul veel minna on. Mõnikord on lihtsalt tunne, et kõik jääbki allamäge minema. Viimased päevad on minus just selliseid tundeid tekitanud ja sellepärast otsustasin ma selle postituse teha. See aitab mind ennast ja loodetavasti mõnda lugejat ka. Teadagi ei ole kõik päevad vennad, aga ma olen selle haiguse kiuste viinud täide oma unistusi ja jätkan järgmiste püüdmist.

Vaatamata kõigele olen ma viimase aasta jooksul olnud kolm korda ajakirja kaanel, esindanud Eestit kahel rahvusvahelisel võistlusel ja tõestanud iseendale kõige sellega, milleks ma võimeline olen."