“NAISED, KES KISUVAD teisi naisi alla …”

Tema sõbranna küsis seepeale, kuidas ta ikka julges, kui seal lõualott jäi pahasti paistma. Teine sõbranna hakkas trennis käima. Tema sõbranna küsis seepeale, milleks seda vaja, kui ta on isegi sale. Sa leiad uue hobi, proovid midagi uut, lähed mehest lahku, leiad uue mehe, oled niisama õnnelik, ja ikka keegi küsib MIKS? On naisi, kes tahavad, et sa oleksid õnnetu. Kui sa oled viletsuses, paks, vaene, kole, kurb, siis oled sa turvaline sõber, kes ei vajuta nende endi puudujääkidele. Kui sa hakkad tõusma, tahetakse sind alla tõmmata enda viletsusse, sest seal on justkui kaks sarnast. "Ole sina ka vilets, sest siis ma ei pea muutuma!". Kes iganes kommenteerib teist, küsides MIKS, hoiatades ("vaata, et sa liiale ei lähe!), kritiseerides, tunneb puudutust oma egos, oma puudujääkides. Vahel on kriitika varjatud, nagu sitahais roosipõõsas: "Muidu oled ilus küll, aga see eelmine soeng oli minu arust palju parem." "Oi, sa oled ikka nii kõvasti alla võtnud, ära nüüd küll rohkem võta, sest muidu see pole enam naiselik, praegu on juba väga hea!" Kriitika ja ego haavumine on mähitud komplimendirüüsse ja sa tunned, kuidas näiliselt neutraalne ütlemine torkas. Ja torkabki, sest teine tahtiski torgata. Torgata tahab see, kes tundis puudutust. "Kui tema teeb midagi uut, siis ta muutub, ja mind ei ole talle enam vaja. Ja mina ei taha ju muutuda! Kui tema muutub, on tema parem ja see tähendab, et mina olen halvem." - ütleb ego. Mahajäämishirmus, kisuvad naised üksteist alla. Hirmus jääda kõrvale, jääda tähelepanuta, jääda armastuseta. Hirmus, et keegi võtab nende koha siin elus. EGO võtab isiklikult. Ego jaoks on sõbranna kaal, välimus ja hobid isiklik solvang, mis kergitab üles peidetud hirme. Kus sünnib kriitika, kommenteerimine, seal on peidus ego hirm. Seal sünnivad naised, kes kisuvad alla, et oma viletsuses mitte end üksinda tunda. Ole naine, kes tõstab. Ole naine, kes aitab üles, kui see ka valu teeb. Ole naine, kes lepib, kui sõbranna on õnnelik oma voldikestega lühikest seelikut kandes. Sina ei pea olema tema kaine mõistuse hääl, sina ei vastuta kellegi elu eest. Ole naine, kes lepib, kui sõbranna valib tee, mida sa heaks ei kiida. Ole naine, kes toetab, kui see tähendab ise armastuseta jäämist. Teisi tõstes, saad tõstetud. Teisi tõstes, õpid tundma ego, sellega rahu sõlmima, seda märkama. Sinu arvamused, hinnangud, tõekspidamised, kommentaarid on ego subjektiivne koondmaterjal ega kanna tõde. Tõde on armastuses, ei milleski muus. Ole naine, kes tõstab. Ole naine, kes armastab." Pamela Marani mõtteid sarnastel teemadel saad lugeda ka tema Facebookist siin.