ÕPETAJA SILJE LEES: probleem tekib siis, kui laps elab virtuaalmaailmas ja muutub vihaseks

3 kommentaari
ÕPETAJA SILJE LEES: probleem tekib siis, kui laps elab virtuaalmaailmas ja muutub vihaseks

Kakskümmend aastat tagasi ei olnud olemas selliseid asju nagu nutiseadmed ning ka koolilaste harjumused olid seetõttu teised. Kui näiteks varem läksid lapsed hea meelega õue mängima ja tõepoolest oskasid ka ise mänge välja mõelda, siis tänapäeva laps seda alati enam ei oska. Tänapäeva lapse jaoks tähendab õues mängimine tihtipeale seda, kui ta istub õues ja tegeleb oma nutiseadmega.

Kakskümmend aastat tagasi ei olnud olemas selliseid asju nagu nutiseadmed ning ka koolilaste harjumused olid seetõttu teised. Kui näiteks varem läksid lapsed hea meelega õue mängima ja tõepoolest oskasid ka ise mänge välja mõelda, siis tänapäeva laps seda alati enam ei oska. Tänapäeva lapse jaoks tähendab õues mängimine tihtipeale seda, kui ta istub õues ja tegeleb oma nutiseadmega.

Laagri koolis töötav klassiõpetaja Silje Lees, kes on lapsi õpetanud juba 23 aastat, tõdeb, et nutiseadmed on lapsi muutnud ja sellel on ka mitmeid negatiivseid külgi. “Mina leian, et nutiseadmetel on nii positiivne kui ka negatiivne külg. Kui mõistlikult kasutada, on kõik hästi. Probleem tekib siis, kui laps unustab ümbritseva maailma ja elab virtuaalmaailmas. Tihti muutub laps siis kurjaks, vägivaldseks ning esineda võivad ka äkkvihahood. Kui laps mängib vahetunnis telefonis, siis on tal raske mängu lõpetada ja tunnile keskenduda. Selleks on minul lapsevanematega kokkulepe, et lapsed ei võta oma telefone enne koolipäeva lõppu välja,” tõdeb Silje ja lisab veel, “nutiseadmete pideva kasutamise tagajärjed on seni teadmata, sest see põlvkond ei ole veel suureks saanud. Õpetajana püüan suunata lapsi arendatavate ja õpetlike mängude juurde, näiteks osalema matemaatikavõistlustel – selleks kasutame ka tundides iPad’e. Meie koolis on loodud selleks väga head võimalused.”

Mil määral nutiseadmete kasutamine laste omavahelisi suhteid muutnud on? “Kui vanasti läksid lapsed peale kooli õue mängima ja seal omavahel suhtlesid, siis nüüd suheldakse nutiseadmete abil, õues eriti ei käida. Tihti ei oska lapsed õues ka midagi teha, puudub oskus mängida. Nutiseadmega on palju lihtsam mängida, see söödab kõik ette, mida järgmisena teha. Tihti tähendab koos mängimine seda, et mõlemad lapsed istuvad kõrvuti oma telefonis. Mina õpetan koolis kõige väiksemaid lapsi. Nemad kasutavad nutiseadmeid peamiselt mängimiseks, mitte veel suhtlemiseks. Suhtlemine nutiseadme vahendusel algab umbes 3.-4. klassist. Minu kogemus näitab, et tüdrukud kasutavad nutiseadmeid peamiselt suhtlemiseks, aga poisid mängimiseks.”

Kurb tõsiasi on see, et tänapäeva lapsed on füüsiliselt nõrgemaks jäänud. “Lapsed ei jaksa enam kõndida. Kui läheme matkale, siis hakkavad väga paljud suhteliselt kohe hädaldama, et jalad on väsinud ja valutavad. Lapsed ei ole harjunud liikuma. Kümme aastat tagasi sellist muret ei olnud,” tunnistab Silje.

Silje paneb lapsevanematele südamele, et nad kontrolliksid seda, millega nende laps vabal ajal tegeleb. “Ma usun, et lapsevanemad peaksid piirama oma laste nutiseadmete kasutamist, kuid ma tean, et see on väga keeruline. Tihti on lapsed peale kooli üksinda kodus. Pigem tuleks pakkuda alternatiivseid tegevusi, et oleks vähem aega telefonis/tahvlis olla. Laps võiks käia huviringis või mõnes arendavas trennis,” nendib ta.

Oluline on ka see, et lapsevanem näitaks oma lapsele head eeskuju. “Vanemad peaksid leidma aega ja tahtmist koos lastega lauamänge mängida, sportida ja lihtsalt koos aega veeta. Kindlasti peaks jälgima ka seda, et õppides ei oleks nutiseadmed käeulatuses ja et laps saaks keskenduda ainult õppimisele. Kahjuks annavad paljud lapsevanemad lastele juba väga varakult ekraani ette, et majas rahu oleks,” tõdeb Silje.

Kui võrrelda seda, millised olid lapsed kümme aastat tagasi ja millised nad praegu on, siis muutunud on üsnagi palju. “Positiivsest küljest vaadates tuleb tõdeda, et lapsed on sotsiaalselt rohkem arenenud, nad oskavad ja julgevad väga hästi suhelda. Tänu arvutile on paljudele lastele juba enne kooli inglise keel tuttav. Negatiivne on aga see, et laste lugemisoskus on vähenenud. Järjest rohkem tuleb esimesse klassi lapsi, kellel on käitumisprobleemid. Samuti suureneb pidevalt vajadus logopeedi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi järele,” ütleb ta.

Nutiseadmete kasutamine peaks Silje sõnul olema piiratud ja kindlasti võiks perega ette võtta ka sportlikke koosviibimisi, et lapsed õpiksid looduses mängima ja ilma nutiseadmeta vaba aega veetma.

Karin Karu