VERISE RÜNNAKU OHVER jagab koeraomanikele soovitusi

4 kommentaari
VERISE RÜNNAKU OHVER jagab koeraomanikele soovitusi

Noormees nimega Urmo Utar tegi hiljuti sotsiaalmeediasse mõtlemapaneva postituse seoses koertega, kellel lastakse vabalt avalikus kohas ringi liikuda ning inimestega, kes nende koertega kokku puutuvad. Et tegemist on tervisesportlasega, on Urmol omast käest jagada mitmeid ohtlikke ning isegi eluohtlikke olukordi  jah, ka hammustada on ta saanud koeralt, kes omaniku sõnul pidi olema täiesti ohutu.

Urmo on terve elu olnud suur koerasõber ning tema peres oli koer juba enne tema sündi – tal ei ole koerte vastu mitte midagi. Kuid on üsnagi arusaadav, et ükskõiksed koeraomanikud, kes lasevad oma koeral vabalt avalikus kohas liikuda ning võõraid hammustada, mehele ei meeldi. 

“Elan Peetris ja puutun igal treeningkorral kokku koerte ja nende ükskõiksete peremeestega. Minu treeningud ulatuvad tihti ühest Rae valla otsast teiseni ning liigun matkates, joostes ja rattaga. Kuna läbin väga pikki vahemaid, võin kohata koertega inimesi ühel päeval ca 5–15 korda, kellest pean mööduma väga lähedalt. Arusaadavalt kõigi tervisesportlaste, lihtsalt jalutajate ja koertega jalutajate teed ristuvad, kuna me kõik kasutame sarnaseid teid, olgu need siis kõnniteed, metsavahed, pargid, järve ääred vms.

Minu lugu saab alguse detsembrist 2018, kui treeningmahud olid juba suurenenud ja sõitsin rattaga Vaida kandis.

Toon välja 6 värvikamat olukorda, millest koorub välja koeraomanike käitumine, ükskõiksus koera ja teiste inimeste vastu ning ülbus. Kuigi siin on ainult 6 näidet, mis on toimunud kõigest pooleteise kuu sees, kohtun igal treeningkorral selliste inimeste ja koertega.

Olukord 1:
Sõidan rattaga tuttaval teel valges, aga kogu sõidutee on jääs ja rattaga liiga järsud pöörded/kiirendamised ei oleks mõistlikud – tänaval liiguvad inimesed. Kilomeeter hiljem, metsavahele jõudes märkan, et eramaja aed on lahti. Korraks käib mõttest läbi: „Äkki on aias lahtine koer?“. Järgmisel hetkel juba näen väga suurt ja kurja koera aiast sõiduteele jooksmas, kes asub mind taga ajama. Mõtlen, KURAT KÜLL, sõidan rattaga liuväljal, koer ajab taga ja kui pikali kukun, siis mul ei ole ühtegi vahendit enda kaitseks, millega mul oleks ÜLDSE VÕIMALUS KOERALE VASTU SAADA!

Panin „gaasi põhja“ ja mul vedas, koer jõudis minust küll meetri kaugusele, aga jalast kinni ei võtnud, ma pikali ei kukkunud ning koer loobus tagaajamisest ca 500 m hiljem.

Mõttes kaks teemat:
1) Mis oleks saanud, kui oleksin kukkunud ja pidanud koeraga võitlema? See oli väga suur ja kuri koer, minul ainult pehmed kindad käes. Mul ei olnud ühtegi kaitsevahendit. Kui kaua koer oleks mind purenud? Kuni ma enam ei liiguta? Kas mina olen ise süüdi, et mul pipragaasi kaasas polnud või äkki ikka koer ei oleks tohtinud üldse tänavale pääsedagi, ehk omanik on süüdi?
2) Mis oleks saanud, kui minu asemel oleks olnud mõni vanamemm ratta ja kilekotiga, või laps?

Olukord 2:
Läheb neli päeva mööda. Sõidan samast kohast mööda ning märkan sama koera koos omanikuga (ilusti rihma otsas). Uurin siis omanikult, et kuidas kurat ta nii hoolimatu enda koera ja teiste inimeste suhtes on, et tema koeral on võimalus aiast väljuda?! Omanik hakkab vastu: „Mis see sinu asi on, midagi ju ei juhtunud?! See koer ei tee kellelegi liiga!“. 
Mõtlen, et see koer ajas veel neli päeva tagasi mind taga ja ma päris tõsiselt kartsin enda elu ja tervise pärast!

Olukord 3:
Lähevad mööda nädalad ja kätte jõuab jaanuar. Liigun joostes Assaku lasteaia suunas kõnniteel. Näen, et ees on peremehega ja rihma otsas lonkav koer. Samuti näen, et peremehel on kõrvaklapid peas ja koer 3–5 meetrit peremehest eespool. Mina lähenen selja tagant. Tahan peremehest ja koerast mööduda. Kuna kõnnitee laius on ca 1,8 meetrit, siis koer ulatuks minuni soovi korral alates peremehest kuni koerani (3–5 m distants! Kui nüüd päris täpne olla, siis koer ulatub ka peremehest seljataha 3–5 m, mis teeb minu jaoks kogu ohtlikuks distantsiks 6–10 m).

Kuna peremehel on kõrvaklapid peas ja eeldan, et ta ei kuule minu lähenemist, siis jooksen ettevaatlikult peremehe kõrvale (koer endiselt ca 3–5 m ees rihma otsas) ja vaatan talle hetkeks silma, eeldades, et kui peremees mind märkab ja koer peaks olema kuri, siis peremees hakkab rabistama, et koer kiirelt enda kõrvale saada, mis omakorda annab mulle võimaluse peatuda (või põgeneda) ja lasta peremehel tegutseda. Peremehe poolt reaktsiooni ei tulnud ning eeldasin, et tegu on „pontuga,“ kes ei tee kassile ka liiga. Jooksen siis ettevaatlikult edasi, et mööduda koerast ja püüan jalgadega kõvemini lumele astuda, et koer kuuleks mind lähenemas ja ei ehmataks. 

PARAKU: minu ettevaatlikust lähenemisest oli vähe abi, sest kohe kui koer mind märkas, ründas! Hüppas kätte kinni. Koer oli suur täiskasvanud isane, peremees pigem kärbeskaallane. Kuigi mul oli pipragaas taskus, siis seda ei saa välja võtta, kui koer on juba käe otsas – peksan seda lonkavat koera täiest jõust jalaga munadesse, põlvega ribidesse ja rusikaga näkku (peas mõte: „SRY TUBLI KUTSA, ET SINU PEREMEES SELLINE RUMAL ON“). Koer oli tugev ja temast vabanemine lihtne polnud, peremees ei osanud sel hetkel ka muud teha kui lihtsalt jalutusrihmast sikutada (EI TULE SIIS SELLE PEALE, ET KOERAL KAELARIHMAST KINNI VÕTTA JA TA MAHA SURUDA, PEALE HÜPATA VMS).

See oli minu esimene kord elus, kui koer mind ründab. Kuna olen ka koerainimene, siis saan aru, milline koer võiks ohtu endas kujutada ja milline mitte – paistab, et tegelikult ei tea seda keegi (ei tea seda võõras koerainimene, ega ka peremees ise). KÕIK KOERAD ON ETTEARVAMATUD!!! Ja koera lõuad on väga tugevad ning hambad teravad ka läbi nelja kihi talvise riietuse.

Koera rünnak ajas mind väga närvi, et omanik nii hoolimatu on enda koera ja teiste inimeste suhtes ja laseb tal jalutada 1,8 m laial kõnniteel 3–5 m enda ees ja kui keegi eest või tagant tahab mööduda, siis omanik ei võta koera ka enda kõrvale (kes ikka aru ei saa, siis lisasin joonise galeriisse)!!

Hiljem omanikuga arutades selgus, et koer lonkab, kuna pääses paar nädalat varem aiast lahti tänavale ja jäi auto alla. Minul mõttes ainult üks: „Milline küll on see perekond? Kasvatavad suurt tugevat isaskoera, kellel on võimalus pääseda tänavale teisi inimesi ohustama ja kui kõnniteel jalutavad, siis koer ikka 3–5m ees ja möödujad vaadaku ise kuidas mööda saavad?!“.

Mõttes 2 teemat:
1) Olime ju Assaku lasteaia juures. Mis oleks saanud, kui minu asemel oleks olnud mõni väike laps?!
2) Kui koer pääses aiast välja ja auto alla jooksis, siis mis oleks saanud, kui autojuhil oleksid olnud lapsed autos ja juht püüdnuks koerale otsa sõitmist vältida ja pannud selle tulemusena ise vastu puud koos lastega?!

Olukord 4:
Järgmisel päeval pärast koera rünnakut olen jälle jooksmas, aga sel korral lapsevankriga. Jõuame Peetri veski lähedale ja näen ees perekonda – isa, ema, laps ja koer (LAHTINE!). Lähenen käruga ja peatun, et peremehega rääkida. Uurin siis, et miks koer ei ole kinni? Tegu on suure koeraga, miks ei ole suukorvi? Hakkab vägev enda õigustus: „Ta võib lahtiselt joosta, ta ei tee midagi.“

Olgu öeldud, et Rae valla koerte pidamisemise eeskiri näeb ette et:
§ 5. Loomapidamise nõuded avalikus kohas
(1) Looma tohib viia avalikku kohta jalutusrihmaga või kandmisvahendis, tagades inimeste ja loomade ohutuse. Loomaomanik/pidaja peab tagama järelevalve käitumise poolest ohtliku koera üle, kes peab avalikus kohas viibimisel kandma suukorvi.

Kuna kõik koerad on ettearvamatud ja kuna mina tunnen ohtu enda elule ja tervisele, kui pean kõnniteel mööduma koerast, kes võib küll rihma otsas olla, aga pikalt peremehe ees (ja peremees ei võta koera enda kõrvale, kaelarihmast kinni), siis tõlgendan kõiki selliseid koeri käitumise poolest ohtlikuks, ehk neil peab olema suukorv.

Olukord 5:
Käin Jahipaunast läbi ja ostan uued vägevad pipragaasid. Spetsiaalne rattale ja teine jooksmiseks. Kaks päeva pärast ostu lähen matkama Ülemiste järve taha metsa, kus loomulikult on palju koeri ja jooksjaid. Lumi on vägev, metsateel ainult kaks autoratta jälge, milles jalutada. Näen ees 3 naist, kellel kokku 4 koera, kõik jooksevad lahtiselt. Pigem keskmist kasvu koerad, aga ikkagi… Koerad on ettearvamatud ja mina just hiljuti rünnata saanud. Võtan igaks juhuks pipragaasi juba kätte. Lähenen jällegi seljatagant ja hüüan viisakalt: „Tere!“ Seda keegi ei kuulnud. Hüüan uuesti juba valjumalt: „Tere!!“ Ikka ei midagi ja ise olen juba üsna lähedal. Hüüan neile juba ärritunult: „HALLOO!!!“ Seda nad kuulsid ja vaatasid, mis ma tahan. Seletan siis viisakalt: „Palun võtke enda koerad käe kõrvale, sooviksin teist mööduda.“ Selle peale kaks naist võtavad kohe koerad enda kõrvale, aga üks ei saa enda koera kätte… Majandab siis kutsaga, aga paistab, et jõud ja sõna ei käi koerast üle. Ootan rahulikult, aga ikka, ei midagi, koer jookseb lahtiselt ringi. 

Järgmisel hetkel koer märkab mind, hakkab haukuma kurjalt ja jooksma minu suunas. Mõttes ainult üks: „Juba jälle?“. Koer läheneb kiiresti ja minul pipragaas valmis päästikule vajutamiseks, järgmisel hetkel lendab pipragaasi juga välja ja sihin otse kutsale näkku (peas mõte: „SRY TUBLI KUTSA, ET SINU PERENAINE SELLINE RUMAL ON“). Pipragaas toimib väga efektiivselt ja koer pööras kohe pihta saamisel otsa ringi ja jooksis perenaise juurde (tal ilmselt oli päris paha olla pipragaasi pärast).

Olukord paistis olema turvaline ja hakkan lähenema, et koertest ja naistest mööduda. Märkan, et üks koer on ikka lahti?! Küsin siis teiselt perenaiselt, et miks ta koera kinni ei hoia? Sain kurja vastuse: „Ta ei tee kellelegi midagi!“ – Mina mõtlen jälle: „Päriselt, kust sa tead? Koerad on ettearvamatud!“ Hoiatan siis viisakalt naist, et kui koer peaks äkilise liigutuse minu suunas tegema, siis saab ta kohe pipragaasiga pihta, kas naine on tõesti oma lemmiku suhtes nii ükskõikne ja soovib talle halba?? Selle peale naine suvatses kutsast siiski kinni hoida ja sain turvaliselt neist kõigist mööduda.

Olukord 6:
Jooksen Peetris Vana-Tartu mnt uuel kergliiklusteel suunaga Järveküla poole. Ees näen peret koeraga: isa, ema, väike laps kelgus ja bokseri moodi koer (rihma otsas). Perenaine hoiab koera ning märkab mind juba kaugelt. Jõuan juba piisavalt lähedale, et paluda naisel koer enda kõrvale võtta, kuid tema laseb koera rihmast lahti kergliiklusteel, kus on teised jalakäijad ja väga lähedal sõidavad autod – koer jookseb peremehe poole. Minu imestus on suur ja hakkan naiselt pärima, miks ta küll seda tegi? Selle peale ägestus eemal peremees: „Oota, mida, sul oli midagi öelda mu naisele või?“. Mina siis selgitan, et koera ei tohiks avalikus kohas selliselt lahti lasta, ta võib teisi rünnata või joosta auto ette, mis omakorda võib väga halvasti lõppeda autojuhile (ja temaga reisijatele) ja koerale. See selgitus lisas aga õli tulle, et mida ma targutan siin. Ägestun samuti ja selgitan, et sarnases olukorras koer mind alles hiljuti ründas ning nüüd on mul pipragaas enda kaitseks kaasas. Selle peale peremees ägestus veelgi enam, astus koos koeraga paar sammu minule ähvardavalt lähemale: „Oot t*ra, sa tuled mind pipragaasiga ähvardama või?!“, mina siis selle peale selgitan, et ega mul pipragaas tema jaoks ei ole, vaid tema koera jaoks, kui koer peaks mind ründama, kuna peremehed on hoolimatud enda koera ja teiste inimeste suhtes. 

Asi oli terav, peremees ühelt poolt ähvardas koera lahti lasta, et see mind murdma hakkaks ja mina teiselt poolt lubasin pipragaasiga end kaitsta ning lahku läksime üksteise peale karjudes…

Mõttes 3 teemat:
1) Kuidas saab lapsega perekond olla nii hoolimatu enda, koera ja teiste suhtes? Kui koer auto alla jookseb ja saab surma, oleks lapsel pisarad silmas pikaks ajaks ja süüdistada selles saab ainult väga rumalat emmet/issit.

2) See perekond on klassikaline (aga värvikam) näide 80–90% kõigist koertega jalutajatest. Nad on hoolimatud enda koera ja teiste inimeste suhtes ning kui nende tähelepanu sellele juhtida, siis neil on õigust väga palju üle (kõige popim vastus: „Koer ei tee midagi“ ja teisel kohal vastustest on: „Mis see sinu asi on?“) ning tunnevad end tugevamal positsioonil, kuna nende kõrval seisab relvastatud (hammastega varustatud) koer.

3) Imestama paneb antud perekonna jultumus. Probleem oli selles, et koer lasti lahti, mina kartsin saada hammustada ning vestluse tulemuseks ähvardab peremees mulle koera kallale saata…..?!

KOKKUVÕTE:
1) Kui koeraga jalutate ükskõik kus (KÕNNITEEL, metsas, järve ääres jne), siis alati HOIDKE SILMAD LAHTI JA KÕRVAD KIKKIS, äkki keegi tuleb selja tagant ja tahab mööduda? 

2) Kui koer on lahti ja keegi tahab teist mööduda ükskõik kus, siis kutsuge lahtine koer enda juurde ning hoidke teda kaelarihmast kinni! Kui koer ei kuuletu, omanikul ei käi jõud ja sõna koerast üle, siis minge koertekooli, kui ikka ei kuuletu, siis EI LASE TEDA MITTE KUNAGI LAHTISELT JOOKSMA ALAS, KUS VÕIVAD OLLA KA TEISED INIMESED!

3) Kui koer on rihma otsas ja keegi tahab teist mööduda ükskõik kus, siis võtke koer enda kõrvale ja HOIDKE KAELARIHMAST. Parim, kui peatute ja panete koera istuma kuni teist möödutakse. KINDLASTI ÄRGE LASKE KOERAL „3 m“ ENDA EES JALUTADA, KUI KEEGI TEIST MÖÖDUB (isegi 1 m on liiga palju)! Kõnnitee laius on ca 1,8 m (talvel veel kitsam) ja kui teine inimene peab koerast mööduma ja koer on omanikust kaugemal, siis koeral on võimalus teist inimest rünnata. Sellist võimalust ei tohi üldse tekkida! Kui teile paistab liialt tülikas iga mööduja jaoks koer enda kõrvale võtta ja tagada mööduja ohutus, siis kõnnitee ei ole teie jaoks!

4) See kõik käib igas suuruses koerte kohta. Koerast mööduja ei pea tegelema ennustamisega, kas see kassist väiksem koer võib hammustada või mitte! Ükskõik kui „pontu“ sinu koer on, ära unusta, et ta on varustatud võimsa relvaga (tugevad lõuad ja tervad hambad) ja KÕIK KOERAD ON ALATI ETTEARVAMATUD! Jah, suurepärane viis „relvale“ kaitseriiv peale panna on koer suukorvistada, palun kasutage seda kui jalutate kõnniteel.

5) Hoidke enda koerad aedades kinni! Kui seda ei suuda tagada, siis järelikult käib teil koera pidamine üle jõu! Aiast lahti pääsev koer ohustab teisi tänaval jalutajaid ja autoga sõitjaid!

KÕNNITEEL KOERAGA JALUTAJAD, PALUN MÕELGE, MIS TUNNE TEKIB?
Toon välja minu jaoks kaks väga sarnast näidet:

* Kõnniteel jalutab välimuselt ohutu mees (nt mõni väikest kasvu vanem härra, kes on viisakalt riides), aga kannab AK 47 automaati. Kaugemal olles on jalutav vanahärra enda automaadi maha suunanud, lähemale jõudes hakkab sellega mind sihtima, näpp päästikul ning kui kõnniteel üksteisest möödume (kõnnitee laius ca 1,8 m), siis vanahärra on automaadi kaitseriivi maha võtnud ja toru otsa juba peaaegu minu vastu pannud.

* Täpselt seda tunnen mina, kui sinu välimuselt „pontu“ ehk ohutu koer (nt mõni väikest kasvu vanem kutsa, kes on tubli elu ja tervise juures ning karv läigib), aga suus teravad hambad. Kaugemal olles jalutab kutsa ümbrust uurides, ega märka mind, aga hakkab mind passima (võib-olla isegi nuusutama) ja sihtima teravate hammastega, kui lähemale jõuan ning kui hakkan mööduma (kõnnitee laius ca 1,8 m), siis kutsa on peremehest ca 3 m eespool ning tal on suurepärane võimalus soovi korral mind maitsta.

Selle postituse eesmärk ei ole kedagi süüdistada vaid panna mõtlema koeraga jalutajaid, et kuidas koeraomanik peaks tagama mööduja ohutuse. Saan aru, et koeraomanik näeb seda maailma väga erinevalt, kuna tema pontu “ei tee ju kellelegi liiga,” aga rõhutan, et kõik koerad on ettearvamatud ja koeraomanik peaks teadma, et tervisesportlane/LAPS on koerale huvitav maiuspala, kuna ta jookseb ja sõidab rattaga.

Soovin ainult, et koeraomanikud laseksid kõigil inimestel neist mööduda turvaliselt, see tähendab, et omanik hoiab koera kaelarihmast enda kõrval, mitte koer ei ole jalutusrihmaga „3 m“ ees.