Reklaam sulgub sekundi pärast

Alan Durier: muudatused peavad tulema! Wake Up 2. osa

Eelmises loos kirjutasin, kuidas inimesed lukustavad oma võimed koolisüsteemi. Täna räägin täpsemalt lahti, kuidas see süsteem töötab ja mõned jutud, mis enamusele tuttavana võivad kõlada.

 

Eelmises loos kirjutasin, kuidas inimesed lukustavad oma võimed koolisüsteemi. Täna räägin täpsemalt lahti, kuidas see süsteem töötab, ja mõned jutud, mis enamusele tuttavana võivad kõlada.

Ma ei räägi koolisüsteemi õppekava vajalikkusest, sest ma tõepoolest usun, et teatud ained on vajalikud ning on mõeldud arendamaks loogilist mõtlemist. Aga vaadates seda kõike kaugemalt ja üldpildina, paljastan imelihtsa tõetera sellest süsteemist. Valitsus soovib riigi heaks töötavaid inimesi, kuid nad soovivad ainult neid inimesi, kes on allutatud süsteemile. Nad ei soovi inimesi, kes ei allu nende põhimõtetele, sest see võib kaasa tuua halvad tagajärjed, kus nad purustatakse ja inimesed saavad vabaks. Seda nad ei soovi, nad ihaldavad võimu.

Kes ütles, et pärisorjus on kaotatud? See on ju vale! Miks seda õpetatakse koolides? Miks nad ei räägi sellest, et pärisorjus viidi tänu valitsuse plaanile kõigest teisele kujule. Pärisorjus on nüüd seotud maksusüsteemiga. Kui paljud teist tunnevad oma suguvõsas inimesi, kes vaevlevad pangalaenude küüsis? Või mõne muu võla küüsis? Neid on palju erinevaid. Kõik inimesed  on kuhugi võlgu, ning nad töötavad kõvasti selle nimel, et võlga tasa teha. Sellest on lihtsalt kohutavalt kahju. Mis asi see pension veel on? Enamus mehi ei elagi nii kaua, et oma pensionit kätte saada. Me ei ela nii kaua, sest töötame ennast surnuks.

Kui me oma makse ära ei maksa, siis ähvardatakse meie elamispinnad ära võtta, meie asjad likvideeritakse jne. See teeb meist riigi orjad - oleme võlgades töötud ja meil pole raha, et elatada ennast ja oma perekonda. Kaua see kõik nii kestab? Millal ütleme sellele kõigele “Ei enam!” - varsti on juba hilja.

Miks on nii, et need, kellel tunnistusel on head hinded, neil on võimalus minna õppima ülikooli, samal ajal kui teised, kelle hinded nii head ei olnud, nemad ei saa sinna edasi õppima minna? Ülikoolis on kõik teistmoodi, seal õpetatakse inimesi välja kindlatel erialadel, et üliõpilased saaksid töötada kõrgetel kohtadel.

Põhjus on selles, et see on süsteem. Mõelge ise loogiliselt - need, kellel on tunnistusel head hinded, on järelikult näinud vaeva. Nad on kuulekad koolis ja kuulekad oma vanematele. Nad on õppinud ja teinud kõik kodutööd ja lahendanud kõik muud ülesanded, mis neil on kästud lahendada. Nad on kuulekad! Seda järeldatakse hinnetest ja käitumisest! Selliseid kuulekaid inimesi valitsus soovibki. Seetõttu pakutakse neile ülikoolis veelgi rohkem võimalusi, et nad saaksid väljaõppe tuleviku jaoks, kus nad kuulekalt kellegi alluvuses töötaksid. See on nagu robotite programmeerimine. See on ideaalne filtreerimissüsteem. Mina tean paljusid inimesi, kes kooliajal ei õppinud heade hinnetega, vaid said oma lahtise pea ning loogilise mõtlemisega kooli lõpetatud. Nüüdseks on saanud neist väga edukad firmajuhid, miljonärid ja niisama kõiges muus edukad ja vaba ajagraafikuga inimesed, kes teevad seda, mida teha tahavad. Miks see nii on? Miks on need inimesed edukad ja iseseisvad? Ma arvan, et ei pea isegi selgitama.

Kui paljud teist on kokku puutunud faktiga peidetud diskrimineerimisest? Kas olete kokkupuutunud sellega, kuidas teie vanemad teid kiitsid, et kui tublid hinded teil koolis on ja need, kelle hinded nii head ei olnud, need said  tavaliselt tunda sellist vanemate terrorit kus öeldi, et “nüüd lähed labidameheks... hakkad sõnnikut loopima teiste tagant...” jne.  Tuleb tuttav ette?

Mina küll olin kooliajal natuke hirmunud sellest, et kui ma piisavalt hästi ei õpi, siis lähen kraavi s***a viskama. Mitte kunagi ei kuulnud ma alternatiivseid võimalusi, et mida ma teha võiksin, kui suuremaks saan. Ma ei teadnud midagi peale kahe asja, kas ma õpin hästi ja saan kuhugi riigi heaks tööle, või kui ma ei õpi, siis lähen labidameheks. Ma polnud ainuke, me ju rääkisime sõpradega ka sellest kõigest, mis kodus räägiti meile. Tuli välja, et mina olin veel õnnelik laps, sest mõni sai lausa rihma selle eest, kui õppis koolis halvasti. Praegu see põlvkond inimesi, kes elas NSVL ajal, teab, kui range neil see kõik veel oli. Õetajad tulid teinekord ka füüsiliselt kallale ja see oli lubatud.

Aga nüüd jõuamegi selleni, et miks see kõik on nii? Miks vanemad terroriseerivad oma lapsi ja suruvad peale neile oma tahtmist? Põhjus on loomulikult selles, et nad tahavad meile ainult head. Nii kasvatati ja õpetati neid ning nii õpetavad nad oma lapsi ning see jääbki korduma. Selline on meie  ühiskond ning kõik meie tegevused on tingitud meie ühiskonnast. See ei ole ju saladus, et paljude õpilaste peale näidati vanasti ja võib-olla ka praegu näpuga: vaadake, seal kõnnib see tüdruk, kes jäi istuma, või et seal on see poiss, kelle päevik on märkusi täis, sest ta kodutööd on alati tegemata. Ühesõnaga tõrjuti kõik sellised inimesed seltskonnast välja, kes koolis ei õppinud. Mõnedel juhtumitel ma tean, kus vanemad lausa keelasid oma viielisel lapsel suhelda halvemate õpilastega. Milline diskrimineerimine ja ainuüksi hinnete pärast! 

Mina olin selline õpilane, et ma ei võtnud oma töövihikuid kunagi lahti. Ma lihtsalt ei tahtnud seda teha, mulle meeldis väljas olla ja looduses käia. Ma ei tahtnud laua taha minna ning lambivalguses midagi kirjutama hakkata, kartes, et kui valesti teen, siis on halvad tagajärjed. Nii möödus ka hilisemas eas, mu hinded olid enamjaolt kolmed ja neljad, mõned viied, ning see oli tingitud kodutööde mahakirjutamisega, et ma ei saaks tegemata töö eest kahte. Ma hoidsin hinded alati stabiilsed ning alati, kui oli aines mingisugune töö, kus pidi klassi ees midagi rääkima jne, siis ma kasutasin alati seda võimalust,  see päästis minu tunnistuse. Kaheksandast klassist alates sai matemaatika tunnistusel 2. Ma ei saanud sellest aru ega suutnud keskenduda. Hiljem läksin teise kooli, kus seletati matemaatikat teistmoodi, kuidagi palju loogilisemalt ja ilma pudru ja kapsata. Seal oli mu matemaatika isegi mõnel korral tunnistusel viis! 

Teeme siis järeldused, et mõned inimesed arenevad teatud suunas kiiremini kui teised. Mõnele 8-aastasele lapsele meeldis jalgpall ja ta mängis seda hästi, samal ajal kui teine laps ei saanud pallile pihtagi ning talle ei meeldinud see mäng kuniks ta sai näiteks 20-aastaseks. Samamoodi on kõikide teiste tegevustega. Maitsemeel ja huvi teatud tegevuste vastu areneb kõikidel individuaalselt välja. Nüüd mind huvitavad asjad, mida ma kunagi lausa vihkasin. Mulle meeldib lugemine, aga ma loen raamatuid, mida ma ise valin endale lugemiseks. Mulle meelib, kui mitte keegi teine mind ei mõjuta ning ma olen oma valikutes vaba. See on hea tunne, teha midagi, mida ise tahad.

Alati leidub igas seltskonnas keegi, kes on see üks ja ainus. Teate küll, keda ma mõtlen – seda näägutavat inimest, kes kõike ümber pöörab ja skeptiliselt kõike mustama hakkab. Kui sellistega kokku puutute, siis teadke, kellega tegu – ühe hästi kibestunud inimesega, kes ikka veel kastis elab.

Teised kallid lugejad, aitäh Teile ja loodame meile kõigile helgemat tulevikku ja päikest igasse argipäeva. Küll lõpuks kõik ka muutub, kui üheskoos vaeva näeme ja vastu hakkame.

 

Kui Teil on kogemusi ufode, tulnukate, vaimudega ja paranormaalsete nähtustega, siis ootan Teie kirju oma e-mailile [email protected] või facebooki Alan Durier. Soovin teie küsimustele vastata ning teid valgustada. Keskendun sellele praegu nii palju kui võimalik. Saadan Teile kõigile eneseusku, head olemist, positiivsust ning armastust!

 

Alan Durier