Eesti tudeng Taani pisikeses moemekas

Maarja Lõo on noor hakkaja Eesti tüdruk, kes läks Dream Foundationi abil Taani TEKO disaini ja ärikooli õppima ostujuhtimist moealal ning täitis sellega oma salaunistuse. Maarja kirjeldab oma Taani kodulinna, enamike eestlaste jaoks ilmselt tundmatut Herningit kui armsat ja õdusat paika, kus ei tule puudust põnevatest kohvikutest-klubidest ning kus ühe õige moetudengi päev algab igal hommikul uue läbimõeldud outfiti kokkupassitamisega.

Mis ärgitab üht tüdrukut, kes pole veel kordagi Taanimaad külastanud, võtma eesmärgiks minna Taani õppima?

Minu puhul andis tõuke moe- ja äriülikooli TEKO koduleheküljele sattumine. TEKO erialad, ülikooli kujundus, rahvusvahelise kogemusega õppejõud – kõik see suunas mind järgmist sammu tegema. Dream Foundation oli sealjuures minu võti tulevikku. Samm-sammult sain valmis vajalikud dokumendid ning need toredate noorte abiga ülikooli toimetatud. 

Tõlgiks? Filoloogiks? Reisikonsultandiks?

Eriala valik oli väga raske, sest ma polnud kunagi oma moehuvile kui tulevikuväljavaatele suurt rõhku pannud. Ajaviiteks olin vaid blogi kirjutanud, kuid ka sealsed postitused polnud kõik moemaailmale suunatud. Minu jaoks oli kergendav mõelda, et uus keskkond Taanis annab mulle vabaduse otsustada, öelda ja mõelda, ilma et teised minu tausta teaksid. Oma šopingukire ja detailide armastuse tõttu õpingi nüüd ostujuhiks moealal. Eestis olles ei uskunud ma, et leian koha moeõppes. Olin kindel, et lähen õppima kas tõlgiks, inglise filoloogiks või reisikonsultandiks, mood oli vaid salajane unistus.

Poodlejate taltsutuseks

Nüüd elan väikeses Herningi linnas Kesk-Jüütimaal, mis on tuntud ka tekstiilitööstuse hotspot’ina. Kohalikud arvavad, et Herning on linnake, millel on arenguruumi – seda just noorte suhtes. Herning on üpris vaikse olekuga, näiteks peatänav Bredgade on argipäeviti juba kella 9-10 ajal inimestest tühi. Šopingutungi maandamiseks on siin siiski piisavalt poekesi, sealhulgas H&M, Vila, Jack&Jones, Trend, Benetton ja palju teisi. Poed sulgevad oma uksed varakult, nii kella 5-6 ringis, mis on tudengi rahakotile tegelikult kergenduseks. Kui ülikoolis on pikemad päevad, siis lihtsalt ei jõuagi mingil moel poodidesse enne viimaste sulgemisaega ning tuleb hoopis šoppamiskirg maha suruda. 

Nii trendikatele kui karvastele ja sulelistele

Nädalavahetustel sätivad paljud noored end baaridesse, kust minnakse edasi Club Blacki või Contrasti. Club Black on oma nime saanud musta interjööri järgi. Kui Club Blacki kirjeldaksin trendika peokohana, on Contrast seevastu karvaliste ja suleliste kokkusaamispaigaks. Päevasel ajal tegutseb viimane hoopis noortekeskusena, mille tegemistes on võimalik kaasa lüüa vabatahtlikuna. Contrast aitab viia ellu töötubasid noortele ning korraldada kontserte, pidusid ja muid üritusi. Peopaiga iseloomu kujundab kindlasti selle välimus. Kujutage ette maja, kust vanemad on pikemaks ajaks kodust ära sõitnud ning noored võimule tulnud. Majaesine on graffititega kaunistatud, seinu katavad vastavalt tujule võõbatud pildid, peamiseks sisustuselemendiks on diivanid ning laes kiirgavad punased jõulutulukesed. Baaridest populaarseim on aga koht nimega Van Kok. Olen korra sinna sattunud ning see kogemus ületas kõik mu ootused – palju rahvast, hea live muusika ning inimesed kitsukesest „tantsupõrandast“ hoolimata baaris tantsu vihtumas. Van Koki võrdleksin Tallinna Patrickuga – mõnus, hubane ja mis kõige tähtsam: elava seltskonnaga.

Mõnus kohvikukultuur

Veedan Herningis palju aega kahe Eesti tüdrukuga ning oleme koos jõudnud külastada erinevaid kohvikuid, millest jäid ühiste lemmikutena sõelale kaks – Cafe Poulsen ning No.25. Mõlemad pakuvad kvaliteetset kohvi ning seetõttu on ka hinnatase keskmisest kõrgem. Absoluutse lemmiku koha pälvib endale aga No.25 seal pakutava Chai Latte ning vinge omaniku Michaeli tõttu. Esimesel kohvikukülastusel, kui pool klaasi mõnusalt vürtsikat jooki oli juba joodud, tuli äkki teenindaja ning valas klaasid jälle täis, ise muiates, et oli liiga suure koguse valmistanud. Pelgalt teenindajast kiiresti heaks tuttavaks saanud Michaelil on oskus klientidega rääkida, neile soovitusi jagada ja meelde jääda nii, et järgmised külastused on garanteeritud. Ka minu soovile teda pildistada oli ta väga avatud. Veel sain teada, et kogu kohvik on tema enda kätega ehitatud, sealjuures ka puidust talad ning mööbel. „From scratch“ nagu on kombeks öelda. Selline teadmine lisab kohvikule veelgi väärtust. Kui aga pole parasjagu suurt kukrut kohvi peale kulutamiseks, võib mõnusalt aega veeta ka Cafe Fry nimelises kohakeses, mis erinevalt teistest kohvikutest sulgeb laupäeviti alles 2 ajal öösel.

Igal hommikul uus outfit

Moehuvilisena on äärmiselt põnev jälgida, kuidas siinsed noored riietuvad. TEKO on kindlasti Herningi moe-arena. Iga hommik on minu jaoks erinev, sest tudengite garderoob paistab lõputu! Pole igavat kordumist, hommik algab alati „uue“ outfitiga. Populaarne on kombineerida lihtne riietus aksessuaaridega, mis jätabki mulje, nagu oleks moetudengil iga päev uus stiil. Detail, mis ei jää märkamata, on kuklal asetsev sasipundar või rohkem viimistletud krunn. See soengustiil näib siin olevat kui naistemoe vääramatu reegel. Peaaegu igal teisel Taani kutil on aga pool pead siiliks aetud ning teisel poolel lendleb hoolikalt sätitud juuksepahmakas. Tänavamoes esikohal on lohvakad t-särgid, pikemad lendlevad kardiganid, suured soojad sallid, kõrvasoojendajad, lendurijakid, naha imitatsiooniga leggingsid ning kindlasti täistallaga kingad või saapad. Linnapildis olen veel märganud ja imestanud, et paljud on visanud tennistepaari nurka ja asendanud selle Nike Free Run + must-valge värvikombinatsiooniga jalavarjudega. Kusjuures neid ei kanta üksnes dressidega, vaid ka igapäevase riietusega. Imekombel ei kriibi selline kooslus üldsegi mitte silmi ning tekib hoopis mõte, et ehk oleks endalgi selliseid vaja.       

Päris oma rosetiga ratas postiljonilt

Väga huvitav on jälgida ka kohalikku jalgrattakultuuri. Taanis on ratta omamine vaat et kohustuslik. Igapäevased käigud saavad hõlpsasti tehtud ning kaherattalisega ringi kimades tuleb peale mõnus vanakooli tegelase tunne. Väga paljudel on uhked pastelsetes toonides korvide ning lipsukestega „vanaema“ rattad. Oma liiklusvahendi ostsin läbi kuulutuse postiljonilt. Polnud ta küll väga plikalik, kuid selle vea sain parandatud, kui roosa roseti ning lehvi lenksu külge sidusin. Olen õnnelik oma otsuse üle Taani õppima tulla. Herning annab rahu ja vaikuse, et oma õpingutele keskenduda, ning kuigi see linnake on väike, on siin avastamist ning uudistamist kui palju. Ja mis minu jaoks kõige olulisem – siin avardab silmaringi teiste tudengitega tutvumine ning südant rõõmustab teadmine, et ma pole oma moealasel õppemissioonil üksinda.

Tene Sommer