Teen tööd, aga palka ei taha!

{:326159 width=120 height=98 align=left}Kas on tuttav situatsioon, kus olete just äsja leidnud endale kauaotsitud töökoha, mis teid tõeliselt huvitab ja räägite sellest õhinal ka oma lähedastele-tuttavatele? Ootate sama entusiastlikku reaktsiooni nagu teil endalgi, kuid teie pettumuseks kõlab esimene küsimus hoopis: kui palju sulle palka makstakse?

 

Ja kui juhtub siis, et soovite jätta palganumbri suuruse enda teada, saate tõelise pahameele osaliseks ning küsija uudishimu kasvab veelgi enam. Eks ole see meie sees peituv kadeduseuss, mis paneb meid lootma, et ta jumala eest nüüd minust kõrgemat palka ei saaks. Kui teie palganumber osutub väiksemaks kui kaaslase oma, saate sõbraliku ja rahuloleva naeratuse osaliseks. Lisandub veel ka sõbralik patsutus õlale ja kinnitus, et palk on igati korralik. Kui aga palganumber ületab küsija ka kõige suurimad kartused, langeb teie peale kuri ja põrnitsev pilk. Väga ebameeldiv olukord. Kuidas aga suhtuvad inimesed sellesse, kui teatate, et teie palga suurus ei väljendu üldse rahatähtedes ja palganumbri suuruseks on ümmargune null?

Aga just sellise vastuse annavad küsijatele töötajad, keda nimetatakse vabatahtlikeks. Kes on vabatahtlik? Vastus on – me kõik, aga tihtipeale me lihtsalt ei teadvusta seda endale. Vabatahtlik töö tähendab kellelegi head tegemist ilma midagi vastu nõudmata. Vabatahtliku töö juures on oluliseks komponendiks vaba tahe. Seega, kui oled abistanud naabrinaist marjakorjamisel, aidanud vanatädil seinakappi korduvalt ümber tõsta, kuna eelmine koht oli siiski sobivam, naabrimehel autot käima panna või pesast välja kukkunud linnupoja tagasi pessa tõstnud, oledki sooritanud heateo ja kuulud ametlikult vabatahtlikuke hulka. See võib tunduda iseenesestmõistetavana aidata hädasolijat, kuid abivajajale tähendab see rohkem kui arvatagi oskad.

{:326149 width=120 height=181 align=right}Kui defineerida vabatahtlikke ametlikumast seisukohast, kus seda võibki otseselt tööks nimetada, siis eksisteerib palju organiseeritum ja teadlikum vabatahtlik töö. Osalemine organisatsioonide tegevustes, ürituste korraldamisel, koristustöödel või muul taolisel kuulub vabatahtliku tööülesannete hulka. Peamised põhjused, miks astutakse vabatahtlikuks on soov teisi aidata, tunda end kasulikuna, rakendada oma energiat ja töötahet hea eesmärgi suunas ning saada kogemusi erinevates töövaldkondades. Viimane aitab jõuda endas selgusele neil, kes täpselt veel ei tea, mis tegevused või töökohad neile huvi pakuvad. Ükski teine töökoht ei paku nii palju erinevaid tööülesandeid ning võimalusi enese leidmiseks. Samuti arendab vabatahtlik töö meeskonnas tegutsemise oskust ja organiseerimisvõimet. Võimalusi millega tegeleda on väga palju, tuleb vaid endale see kõige meelepärasem leida.

Vabatahtlikuks saada pole raske. Tuleb otsida välja mõni organisatsioon, kas siis noorteorganistasioon, külaselts, mittetulundusühendus või asutused nagu lasteaiad, noortekeskused, hooldekodud. Infot selliste organisatsioonide kohta saab küsida noorte teavitamis- ja nõustamiskeskusest, maakondlikust arenduskeskusest, kohalikust omavalitsusest, tuttavatelt või otsida informatsiooni Internetist. Võimalusi on väga palju ning samuti ka pakutavaid töökohti. Kui asja vastu on huvi, siis võib olla kindel, et igale soovijale leitakse rakendust. Samas ei tohi unustada, et vabatahtliku tööga kaasneb ka vastutus, olenemata sellest, et tööd tehakse omast vabast tahtest.

Erinevaid tööülesandeid vabatahtlikele on palju. Näiteks abistada organisatsiooni tegevust koha peal või juhatuses, samuti on võimalik korraldada üritusi, laagreid, väljasõite, külastada haiglaid, hooldekodu patsiente või lastekodulapsi. Selline tegevus on igati abistav ning samas ka ennast arendav. Kõige parem palk vabatahtlikele on tänu inimeste silmades, naeratus nende huultel ja südamest lausutud „aitäh”. Töötajale mõjub suurepäraselt teadmine, et oled teinud midagi omakasupüüdmatut ja teinud seda hästi, ilma rahalist tasu nõudmata. Kui nii usinaid inimesi oleks maailmas rohkem, oleks see suur samm edasi paremuse poole. Kuigi ametlikult töötavaid vabatahtlikke pole just väga palju, siis mööduvaid abistajaid on kindlasti rohkem. Vahel võib juhtuda, et abipakkumisel jääb julgusest puudu, kuid seda ei tohiks karta. Kõik me oskame hinnata head tahet ja siirast abipakkumist. Heateod on hindamatu väärtusega ja tasu ei väljendu alati rahas. Märka inimesi enda ümber ja abista kui näed, et keegi seda vajab. Ühel päeval võid sa ka ise abi vajada ning kui juhtumisi on läheduses see inimene, kellele kord abi pakkusid, võid olla kindel, et ka tema aitab sind vastu. Nii et olge tähelepanelikud teiste suhtes ja igaks juhuks võite uurida, kas kõrvalmajas elaval vanatädil ei ole kodutöödes või naabrimehel maja värvimisel ühte lisa abikätt vaja.

Karen Runthal