Katrina: mul oli raske kõndida, sest kõik kohad valutasid

Paljud teavad treeningu heast mõjust tervisele, kuid ei ole palju neid, kes pidevalt harjutusi teeks. Veel vähem on neid, kes treeninguid ka õigesti teeks. Kõige parem oleks tõenäoliselt enne treeningutega alustamist hinnata oma kehalist seisundit ning koostada omale treeningplaan. Võimalusel küsida nõuandeid ka treenerilt. Mina ei oleks kindlasti oma tulemustega nii kaugele ilma treeneri abita jõudnud, mis siis, et me ei kohtu väga sageli. Aga need vähesedki kohtumised on minu jaoks alati olnud mõnusad motivatsioonisüstid.

Kindlasti ei hakka mina teile mingit loengut pidama, et kuidas õigesti treenida ning mil viisil on parim võimalus vormi saada. Esiteks ei ole ma selleks piisavalt pädev teoorias ning teiseks, ma ei ole olnud nii pikaajaline treenija, et oma kogemusi näideteks tuua. Seega kuulun ka ise tõenäoliselt nende inimeste hulka, kes teavad, et sportimine on kasulik, aga teeme üht-teist ikka valesti.  Vigadest õpitakse ning saame kogemusi ja muutume targemaks ja anname nõu ka kaaslastele. 

Mõeldes, et veel veebruari alguses kiirendasin sammu Meriton Spordiklubi jõusaalist läbi kõndides, sest see koht ei olnud minu arvates minu jaoks. Rääkimata sellest, et ma ei olnud varasemalt ka ühtegi jõusaalimasinat proovinud. Samas unistasin ilusatest ja trimmis käsivartest. Eks ma uskusin, et küll saan need siis, kui kaalust alla võtan. Kui keegi oleks andnud mulle kava, mida teha ja siis mind jõusaali saatnud, ehk oleksin paar korda käinud ja nii oleks see unustuste hõlma vajunud. Minule oli alguses suureks toeks see, et tegime treeneriga kõik harjutused läbi. Vaatasime masinaid, küsisin igasugu tobedaid küsimusi, mis kellegi teise jaoks oleks lihtsad ja loogilised tundunud. Tegin mõned korrad üksi jõutreeningut, siis saime taas treeneriga kokku. Jälle olid mul tekkinud uued küsimused, kasvõi selle kohta, et kuidas oleks käsi õigem hoida teatud harjutuste juures jne.

Miks ma sellest rääkima hakkasin ongi just põhjus, et paljud meist ei tea, kuidas õigesti trenni teha. Mina olen ka algaja ja ei kritiseeri kedagi, samas ikka näen ka jõusaalis inimesi, kes teevad masinatel harjutusi valesti. Kahju vaadata, et keegi tahab end treenida, aga samas teeb seda valesti julgemata kontakti võtta treeneriga või inimesega, kes saaks talle nõu anda. Minulegi on alguses jõusaalis juurde tuldud ja öeldud, et võiksin mingeid harjutusi nii või teisiti teha. Hea meel, et saan konstruktiivset kriitikat ja seetõttu parandan ennast. Lisaks jõusaalile võib näiteks tuua ka kõik muud treeningviisid. Kasvõi rattasõit. Varem ma lihtsalt sõitsin, aga nüüd jälgin tähelepanelikult ka oma pulssi, et treening toimuks ikka rasvapõletusrežiimil. Seega kõik, kes te veel kardate minna treeneri juurde ja rassite üksi, mina küll soovitan külastus ära teha. Ehk saate ka teada, kuidas efektiivsemalt treenida, et sentimeetrid kiiremini vähenema hakkaksid.

Eelmise postituse all paluti mul uuesti kirjutada oma treeningutest, et teisedki teada saaksid, kuidas minul just sentimeetrid kõhult kaovad. Tegelikult teavad ju kõik, et rasva ei saa vähendada lokaalselt või mõnest konkreetsest piirkonnast. Samas saab teha trenni sellele konkreetsele piirkonnale ikka, et üldmõju oleks suurem. Lisaks olen üsna tihti kuulnud ja lugenud, et nendest piirkondadest, kuhu rasv kõige kiiremini ja esimesena kipub ladestuma, siis sealt kaob see ka viimasena. Olin ennast juba varakult selleks ettevalmistanud, et küllap jäävad jalad veel peenemaks ning kõht on ikka sama problemaatiline nagu enne. Minu üllatuseks olen tõesti kõhult nende kuude jooksul väga palju sentimeetreid kadunud ja eks sealt on veel kõvasti, mida kaotada ka. Aga need kadunud sentimeetrid tähendavad mulle väga palju ja annavad enesekindlust juurde.

Olen ise ka mõelnud, et milline treening on siis kõige paremini kaasa aidanud. Või on kõik omavahel seotud – seda kindlasti. Võrreldes talvekuudega on minu sisetreeningud drastiliselt vähenenud. Kui alguses käisin vähemalt viis korda nädalas rühmatreeningutes ja veel ka jõusaalis, siis nüüd käin ainult jõusaalis ja proovin jõuda ka PartyBöömi tundi. Aprill oli vist kuu, kui ma tundsin, et ma ei taha enam üldse siseruumidesse treeninguid tegema minna. Ilmad muutusid ju ilusaks, väljas päike paistis. Kui oled veel päev otsa kontoris istunud, siis pigem kohe tõmbab loodusesse. See oli kindlasti üks põhjus, miks tundsin, et vajan midagi uut. Teiseks põhjuseks arvan olevat seda, et kui päris alguses alustasin suure hurraaga ja käisin peaaegu iga päev trennis, ma lihtsalt väsisin ära. Kuigi treener ütles, et peab võtma ka puhkepäevi lihastele taastumiseks, siis mina tundsin, et kui jätan päeva vahele, olen ennast justkui petnud. Ütleme nii, et algaja hasart lõppes ühel hetkel motivatsioonikriisiga, mis võis tekkida ületreenimisest. Nüüd ongi nii, et kaks korda nädalas pean jõudma jõusaali ning vähemalt neli korda nädalas sõidan rattaga (tavaliselt umbes 25 kilomeetrit, nädalavahetusel olen ka pikemaid sõite teinud). Muidugi ei saa unustada sedagi, et märtsikuust kuni mai keskpaigani käisin ju korra nädalas ka JustFit Clubis elektromüostimulatsioon treeningus ning alati pärast kahekümneminutilist treeningut olid järgmisel päeval teatud lihased valusad. Mis tähendab seda, et mõju oli olemas.

Lisaks jõusaalile ja rattasõidule käisin eelmisel nädalal esimest korda treener Kristel Pälliga ka välitreeningul. Lugesin samal päeval veel töö juures ta kirja, kus olid read, et esialgu me veel tund aega ei jookse. Terve tund? Mina, kes viimati treeningu eesmärgil jooksin gümnaasiumis, ja nüüd pean äkki tund aega jooksma!? Õnneks me tõesti tund aega ei jooksnud, vaid seadsime sammud kiirema kõnnitempoga Meritoni Hotelli juurest üles Toompeale ning siis väike ring ja suund tagasi algusesse. Vahepeal tegime peatuse välijõusaali juures ning alles siis võtsime üles jooksusammud. Tempo oli õnneks minu valida, sest algajale kohaselt tuleb ikka valida jõukohane kiirus. Jooksmise puänt oli uuesti Toompeale üles ja sel hetkel tõusis minu pulss juba 170-ne peale. Pärast seda tegime veel kükke ja jooksime treppidest üles-alla. Vot see oli selline mitmekülgne treening, kus keegi sind pidevalt taga utsitab ja ei lase alla anda, lisaks su oma uhkus ei luba lihtsalt käega lüüa. Taolist kombineeritud treeningut olen varasemalt näinud erinevatest kaalulangetamise saadetest ning samal ajal mõelnud, et kui peaksin samu asju tegema, siis kes teab, kaua mina vastu peaks. Vastu pidasin, aga see oli ka alles esimene kord, vaatame ja ootame, mida toob uus nädal. Muide, järgmised kaks päeva olid mul peaaegu kõik lihased nii valusad, et vahepeal oli raske kõndida. Aga tulemused ei tulegi ju kergelt ja et üldse nende tulemusteni jõuda, peab olema piisavalt motivatsiooni. 

Eks meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi ning motivatsioon kipub kaduma. Kui aus olla, siis minulgi on nende kuude jooksul seda päris mitmeid kordi juhtunud. Vahepeal piisab vähesest, mõni julgustav sõna ja tunnen jälle, et nüüd proovin anda endast rohkem kui enne. Tihtipeale on mulle uut energiat andnud just jutuajamised treeneriga. Kui teilgi on motivatsiooniga vahel raskusi, siis kutsun kõiki huvilisi 04.06.2013 kell 19.00 Meriton Grand Conference & Spa hotelli vestlusringi „Kuidas ennast nn rasketel hetkedel motiveerida trenni tegema ja toitumisplaanist kinni pidama?“ Vestlusringi veab Kristel Päll ning on kõigile osalejatele tasuta. Ootan huviga!

Kaal:

7.02 - 81,5 kg

Tervitades

Katrina