Elades vaid õhust ja armastusest

Soomlanna Helena ja sakslane Michael on pealtnäha tavalised inimesed. Nad elavad ja teevad koos tööd Saksamaa lõunaosas Füsseni lähedal, seal, kus algavad Alpid. Siiski, nad on tegelikult ka väga erilised inimesed, sest oma toiduks nad juba aastaid füüsilisi toiduaineid peaaegu ei tarvita. Uskumatu, aga tõsi.

Helena ja Michaeli valgusretriidid

Helena ütleb, et nad elavad valgusest – valgustoidust – ja valgus juhib nende tööd, kui nad inimestele oma tervendusseansse teevad. Sellist eluviisi on nad harrastanud peaaegu kümme aastat. Nad külastavad regulaarselt ka Soomet ja Eestit, viies läbi nn valgusretriite (vaikuselaagrid). Kui nendest esimest korda kuulsin, vilksas tahtmatult peast läbi mõte, kuidas küll sellised inimesed välja näevad, kes pole nii pikka aega söönud nii, nagu meie seda normaalseks peame? Olin küll kuulnud, et kaugel Indias leiduvat joogisid, kes on võimelised elama minimaalse toiduhulgaga, milleks võib olla näiteks üks väike puuviljatükike päevas. Ent need joogid ei ela tavaliselt aktiivset elu, vaid elavad mediteerides, suurtest linnadest eemal. Tookord pidasin seda suures osas India erilise kliima ja vaimse õhkkonna teeneks – kahtlesin selle võimalikkuses meie ühiskonnas. Kohtusin Helena ja Michaeliga esimest korda kolm aastat tagasi. Osalesin nende kolmepäevases valgusretriidis, mis toimus Püramiidkülas Keila-Joa külje all. Helena ja Michael on saledad, kuid mitte liiga kõhnad ning vanust on neil viiekümne aasta ringis. See kohtumine muutis minu elu jäädavalt. Tegelikult Helena ja Michael oma erilisest toitumisest ise kunagi juttu ei tee, vaid räägivad ainult siis, kui keegi küsib. Nad ei soovi sellega liigset tähelepanu äratada. Lihtsus, ülim soojus ja siirus on omadused, mis neid kõige paremini kirjeldavad. Lähemalt tuttavaks saades hajusid ka kõik minu kahtlused. Helena ja Michaeli puhul on mitmed küsinud, kas ongi tegemist üldse inimestega või hoopis inglitega inimese kehas? Ka see artikkel sai alguse minu ettepanekust jagada seda infot rohkemate inimestega, kes selle teema vastu huvi tunnevad. Pärast väikest järelemõtlemisaega vastas Helena, et jah, me võime seda teha. Praegune aeg on küps kergitama saladuseloori paljult, mis varem võimatu näis. Nii et mis mõtet on üldse vaielda selle üle, kas on võimalik elada ilma lihata-munata-piimata, arvestada igapäevaselt meeleheitlikult kaloreid ning muretseda, kas ikka saame vajalikul hulgal toitaineid oma toidust kätte, kui on olemas näiteid, et saab toituda ka ainult ... puhtast valgusest.

Valgustoitumise levik

Muutuste toojad ilmuvad tihti lainetena: 70. aastatel tõi Wiley Brooks breathariaanlased (hingusest elajad) Ameerikas avalikkuse ette, selle järel tuli Jasmuheen Austraaliast, kes on ilmselt maailma kõige tuntum valgustoituja ning kelle sulest on ilmunud mitmeid uurimustöid ja vaimse sisuga raamatuid (eesti keelde on tõlgitud “Vaimne resonants“ ja “Jumalate toit“, kirjastuselt Päikesepillaja). Jasmuheen on hoidnud “praanast toitumist“ avalikkuse huviorbiidis peaaegu kümme aastat, reisides palju maailmas ringi, andes loenguid ja osaledes mitmetes rahvusvahelistes projektides. Siis astus publiku ette Indiast pärit Hira Ratan Manek ning koostöös mitmete India ja USA meditsiiniliste ja teaduslike meeskondadega pakkus oma uurimustööd ja kogemust “päikeseenergiast toitumise“ programmi kohta. Soome ajakirjas Minä Olen ilmus intervjuu Šveitsis elava valgustoituja Michael Werneriga, kes on Hiscia Instituudi tegevjuht, loodusteaduste doktor ja keemik. Selliseid inimesi on veelgi, kes elavad valgusest või on seda pikemat aega praktiseerinud. Siiski enamik neist eelistab jääda avalikkuse huvi eest tagaplaanile, elades rahulikku ja tagasihoidlikku elu.

Teadlikkuse tasandid

Jasmuheen on öelnud, et praanast elamise võimalikkuse üle pole mõtet vaielda: õigus on nii neil, kes ütlevad, et praanast ei saa elada, kui ka neil, kes seda võimalikuks peavad, kõik oleneb sellest, millisel tasandil sellele küsimusele läheneda. Enamik inimesi elab madala teadlikkusega massiteadvuse tasandil. See on “ma pean hakkama saama ja ellu jääma“ ja “võitle või põgene“ tasand. Sellel tasandil resoneerivad meie ajulained beetasagedusel ja domineerib “MINA“ ja “MINU“ mentaliteet. Selles sagedusväljas viibides tundub isegi mõte jumalikust toidust ja selle valgusest elamisest naeruväärne. Kui hakkame endale esitama küsimusi nagu „Kes ma olen?“, “Miks ma olen siin?“, oleme leidnud alfatasandi. Tavaliselt on need inimesed teadlikud tervisliku toitumise vajadusest, paljud on valinud intuitiivselt taimetoitumise või püüdlevad selle poole. Mida enam endale teadvustame, et võime elada kaastundlikult ja teistega harmoonias, õpime kuulama ja usaldama oma sisehäält ehk intuitsiooni, seda enam täitume rahu ja küllastumisega. Sellel tasandil oleme siirdunud ühisteadvuse välja, kus saame ennast tunda ühte kuuluvana kõigega. See on teetavälja tasand ning sel tasandil oleme teadlikud mõtte jõust, mis loob tegelik- kuse. Me mõistame, et meie sisemine jumalikkus on igavene ja surm ainult illusioon. Praana, chi ehk reiki universaalne elujõud – nende kõigi alusvibratsioon ehk baassagedus on puhas armastus ja valgus. Kui need meie biosüsteemid üle ujutavad, siis on võimalik suunata neid sagedusi meid ülal hoidma ja toitma. See valguse ja armastuse voog on tõeline Jumalate toit.

Valgustoitumine praktikas

Valgustoitujad väidavad, et paastumine erineb valgustoitumisest täielikult. Paastu ajal on keha “sundolukorras“, mil ta kasutab allesjäänud toiduvarusid ja teeb puhastustööd. Kauakestev paast võib olla tervisele ka ohtlik isegi juhul, kui sel ajal tarbitakse rohkesti vett ja muid vedelikke. Seevastu valgustoitu nautides toimib jätkuv toidu saamine ja vastuvõtmine. Toitained omandatakse lihtsalt kõige otsesemat teed pidi, ilma tahke toidu abita. Oled toidetud kogu aeg ning keha ei vaevle hetkegi puuduse käes. See on aga kõrgem pilotaaž, mille praktiseerimine enamikule meist praegu üle jõu käib. Tuleb hoiatada, et paljalt tahtejõuga ei tee siin midagi, nii võib hoopis haiglasse sattuda. Helena ja Michael ütlevad, et seda teed ei saa nemad kellelegi soovitada, sest alati on olemas risk. Aga kes soovib teada, mis tähendab elada valgusest, siis on see imeline kogemus. Sinna peab ise jõudma. Maailmas on juba üsna palju inimesi, keda võib nimetada valgustoitujateks. Ometi vaid väga vähesed jäävad sellele teele püsima, sest soov tunda maitseid on inimlik ning sotsiaalne surve võib olla mõnikord liialt tugev. Kogu ühiskond baseerub söömisel ja raske on suhelda teiste inimestega, kui oled väga erinev. Paljud ei ole võimelised mõistma teistsuguseid valikuid. Seetõttu otsustavad mitmed valgustoitujad pärast mõningast praktiseerimist tagasi pöörduda tavapärase toitumise juurde, tehes aga seda siis juba hoopis uuel tasandil. Helena toob välja veel ühe võimaliku ohu valgustoitumise puhul: võib kaduda huvi füüsilise maailma ja selle tegevuste vastu. Selleks et olla võimeline oma eluülesannet siin maa peal täitma, peavad ka valgustoitujad aeg-ajalt oma keha tahke toiduga kinnitama, et ennast n-ö maandada ja mitte liialt lendu minna, kuigi need portsjonid on imeväikesed. Enamik tarbib igapäevaselt ka vedelikke – vett, taimseid teesid, mahlasid. Helena ja Michaeli kodus kööki ei ole. Aga oma pikkadel reisidel tarbivad nad veidi puuvilju ja muud kergemat toitu. Jasmuheen naudib mõnikord šokolaadi, mida ta ei varja. Seda teeb ta mõne korra kuus.

Mõtetega loome maailma

Valgustoidu protsess on ja püsib mentaalse-vaimse ilminguna ning nõuab väga erilist sisemist häälestatust. Seda ilma eelneva pikaajalise ettevalmistuseta kellelgi proovida ei soovitata. Niikaua kui meis valitsevad ego isekad soovid ning on alles kübegi negatiivsust (hirm, viha, uhkus...), pole me selleks veel valmis. Kui tunneme vähimatki hirmu või kahtlust, blokeerime end sellega universaalsest toitumise allikast, mis on tegelikult kättesaadav kõikjal ja kõigile. Meie endi piiratud mõtlemine paneb piirid ka reaalsusele, kus viibime. Teisisõnu, mõtetega loome maailma, kus elame ja milliseid kogemusi kogeme. Et seda mõista, peab olema huvi ja soov vaimsel arenguteel edasi liikuda ning valmidus loobuda kõigist eelarvamustest. Helena ja Michael annavad oma retriitidel soovitusi, kuidas seda paremini teha. Nad ütlevad, et kui me usume, et vajame kolm korda päevas füüsilist toitu, siis on see nii. Aga kui küsime oma kehalt, mida ta tegelikult vajab ja tõesti kuulame, võib vastus olla hoopis midagi muud. Samas liigselt kiirustada ega muretseda pole vaja, iga asi tuleb õigel ajal, siis, kui tulema peab. Kui meie soov on olla füüsiliselt toidetud üksnes praanast, siis selle peamine tingimus on südame puhtus ja laitmatu eluviis. Meie suhtumine ja see, kuidas valime erinevates elusituatsioonides vastata, on võimsaks vahendiks jumaliku armastuse kanalile ligipääsemisel, mis avab hoopis uued uksed ja võimalikkused. Et selleni jõuda, tuleb igapäevaselt hoolt kanda nii oma füüsilise keha kui hingeliste-vaimsete vajaduste eest.

Jasmuheeni soovitused, kuidas olla püsivalt terve ja õnnelik

Meditatsioon (istu maha, vaiki ja õpi kuulama jumalikku olemust iseendas).
Palve (mitte see, mis raamatutes, vaid mis südamest tuleb; see võib olla ka lihtsalt „aitäh!“).
Meele meisterlikkus ehk loobu piiravatest uskumustest.
Einesta kergelt ja tervislikult, loobudes punasest lihast, suhkrust, alkoholist, ja tasapisi siirdudes väiksematele
portsjonitele ning töödeldud toidu asendamine elusa toiduga (toortoitumine).
Kohtle oma keha kui vaimu templit, harrasta stressivabu spordialasid nagu jooga, tantsimine, ujumine, käimine.
Teenimine – tee iga päev teadlikult tegusid teiste heaks, ilma selle eest tasu ootamata.
Veeda aega üksi vaikuses ja looduses.
Kuula ja laula kaasa pühenduslaule, mida lihtsamaid, seda parem. Inglite kingitus inimkonnale on muusika.

Kui soovid valgustoitumise kohta lisateavet: www.free-planet.de, www.paikesepillaja.ee, www.valguskehas.ee, www.paikesetoit.ee

Janne Suurmaa
Buduaar Shopping talv 2012