LEA DALI LION: Kõik oleneb rakursist

7 kommentaari
LEA DALI LION: Kõik oleneb rakursist

Hetkest, mil oma raamatu „Joonista valgus” välja andsin, on saanud kombeks mind erinevatesse Eesti paikadesse mõtteid jagama kutsuda. Enamasti võtan ikka klahvid kaasa ja laulan mõned laulud ka, aga täna sõidan Kablisse, kuhu palutakse mikrofoni ja klaveri asemel ainult mõttemaailm kaasa võtta. Mis saab olla veel lihtsam?

Hetkest, mil oma raamatu „Joonista valgus” välja andsin, on saanud kombeks mind erinevatesse Eesti paikadesse mõtteid jagama kutsuda. Enamasti võtan ikka klahvid kaasa ja laulan mõned laulud ka, aga täna sõidan Kablisse, kuhu palutakse mikrofoni ja klaveri asemel ainult mõttemaailm kaasa võtta. Mis saab olla veel lihtsam? 

Vestluspartneriks antakse mulle Jüri Aarma. Oleme ka varem mõnel korral kohtunud, aga tean teda pigem ikka selle nurga alt, et olin kunagi muusikakeskkoolis tema poja, Kiuri klassiõde. Kohe esimesel koolipäeval, muusikaajaloo tunnis, kui õpetaja klassi tulnud kolme uue tüdrukuga tutvust tahtis teha, juhtus seik, kus õpetaja minu nime välja hõikas. Minu hiirehäälne vastus tema kõrvu aga ei ulatunud. Kuna õpetaja teadis, et üks uutest tüdrukutest oli venelanna, küsis ta uuesti, et kas Lea Teemets ikka eesti keelt räägib, mille peale tuli klassi viimasest pingist terav kommentaar, et ta ei oskagi rääkida. Pöörasin end ümber ja vaatasin suurte silmadega punaste lokkidega kommentaatorit, kes ilmselgelt oma just õhku paisatud teravuse paistel mõnules. Ara tüdruku kombel oleks ma tahtnud kohe laua alla vajuda. Paari kuu pärast olime tolle punalokiga juba suurteks sõpradeks saanud. Ühtlasi seletas ta mulle ära ka mind hirmutanud nalja tagamaad. Nali lihtsalt polevatki hoopis mitte minu, vaid õpetaja pihta käinud. Sain teada ka seda, et tegemist oli kuulsa näitleja Jüri Aarma poja Kiuriga ja mõistsin, et käbi pole terava keelega kännust mitte kaugele kukkunud. Jüriga kohtusin viimati aga hoopis Estonia kontserdilaval, kus mina sümfooniaorkestri koosseisus viiulit saagisin, tema aga konferansjeena laval keelt vibutas.

Täna vibutab ta oma keelt minu pihta ja teatab kohe jutuajamise alguses, et Lea pidavat sanskriti keeles lehma tähendama ja ta ei lase mööda enam ühtki võimalust mind lehmaks kutsuda. Ei, mitte et ta minu vastu õel tahaks olla, nii on lihtsalt intrigeerivam. Naistele selline hellitusnimi tavaliselt miskipärast ei meeldi, aga mina ei olegi üldse tavaline naine. Mina loen sellest informatsioonikillust hoopis midagi muud välja. Et võib-olla just siin peitub juurikas, miks ma oma lemmikloomaks pikki aastaid lehma olen pidanud. Ju ma siis ikka tunnen lehmadega mingit nähtamatut sidet. Üleüldse torgib Aarma mind oma pika ja terava keelega nii, kuis jõuab. Mind ajab see aga kangesti naerma, sest torkimisest hoopis kõva emotsionaalne kõdi tekib. Nii ma siis itsitan pidevalt nagu plikatirts. Aarma küsib mitmeid kordi, mis mulle nalja teeb ja proovib meelde tuletada, et kõik ei saa elus naljakas olla. Mulle ei meenu aga hetkel ühtki mittenaljakat asja ja itsitan edasi. Ühtlasi meenub mulle aeg, mil töötasin Raadio Eestis hommikuprogrammi toimetaja ja saatejuhina, olles kohustatud juba kella kuuest hommikul kuulajaid värske häälega tervitama. Selleks tuli kella poole kuuest varahommikul platsis olla. Minul õnnestus aga oma unine kere enamasti ei hiljem ega varem kui väga täpselt kella kuueks kohale lohistada. Nii ma siis astusin otse uksest sisse ja hüüdsin peaaegu poole sammu pealt mikrofoni: „Tere hommikust, raadiokuulajad, kell on kuus!”. Kuigi ma oma tervitusega kordagi ei hilinenud, käis minu hiline tulek ilmselt siiski kellelegi närvidele, mille peale mind ülemus jutule kutsus. Tema muudkui noomis, mina muudkui naeratades noogutasin, et jah, muidugi ma parandan end ja hakkan kindlasti varem kohale saabuma, kuni minu siiras naeratus temas küsimusi tekitama hakkas. Et kas ma ikka saan aru, et ta mind hetkel noomib? No muidugi sain, lihtsalt ei osanud kuidagi naeratamata olla. Pealegi kukkus tema noomimiskatse kentsakalt välja. No ei olnud tema loomuses neid kurja ülemuse sugemeid sees. Ja inimesest läbi näha on lihtsalt minu loomus. Nurga tagant kuulsin pärast, et ülemus olla ka teiste käest minu kohta pärinud. Et kas mu pidev naeratamine pole äkki hoopis minu nõrgavõitu ajutegevusega seotud. Ei, mitte paha pärast, lihtsalt tundis oma töötaja pärast muret. Pole midagi teha, kui ma ikka olen rõõmsaks ja rahulolevaks inimeseks sündinud, siis üle oma varju, sinna tusaste poole peale, kohe kuidagi hüpata ei oska. Samas, eks ole mu aju ka hulga aega varem kuulsust kogunud. Kunagi viiendas klassis sattusin kogemata ühte pinki istuma tüdrukuga, kes hakkas mulle igapäevaselt meelde tuletama, kui pisike ja kärbunud aju mul on ja kuidas seal ainult üks suur ämblikuvõrkudega pimedus pesitseb. Õppeaasta lõpuks pidi juba mullegi selgemast selgem olema, et minu peas aju asemel hoopis mingi tundmatu hallollus koha olevat hõivanud. Kuna ta mulle ikka ja jälle igas tunnis aasta läbi seda selgitas, muutus see tegevus mulle igapäevaseks lõbusaks rutiiniks. Eks temal ilutsesid tõepoolest tunnistusel puha viied, minu aga olid füüsika ja matemaatika tolleks ajaks juba armutult selili murdnud. Seega oli tal ju mõnes mõttes õigus, aga mulle ei tulnud isegi pähe temaga sel teemal diskussiooni langeda. Lagistasin oma halli ajuolluse jutu üle pidevalt naeru, arugi saamata, et mingi osa inimesi selle vaimse koolivägivalla alla oleks liigitanud. Ega ma ausalt öeldes tundnudki, et sel jutul minu endaga midagi väga pistmist oleks olnud. Kui mul ikka lonti pole, siis kellegi jutt seda mulle kah külge ei riputa. Pigem iseloomustas see jutt mulle minu küünilisevõitu pinginaabrit. Kord läksin ülikooli aegu suvevaheajal laeva peale ettekandjana tööle. Mingi seltskond leppis ühe neiu ärgitusel omavahel kokku, et söövad mu töölt lihtsalt välja. Tänu vastuseisule sattusin baaritüdruku töö asemel hoopis karaokekohvikusse ettekandjaks. Baaritüdrukud käisid ringi, mürgised muiged suul, ja poetasid koridoris möödudes moka otsast, et näe, kohvikutööline läheb. Mõtlesin huviga, et ohhooo, kas selline näebki ühiskondlik kiusamine välja? Kuigi kuulduste kohaselt selliselt tavaliselt lasteaias ja koolis käitutakse. Igal juhul tundus täiskasvanud inimestega sedasorti maadejagamine halenaljakas.

Kohvikus oli meil aga lõbus seltskond ja nalja nabani. Ühel õhtul otsustasime, et kui kohviku kinni paneme, hakkame ise soomekeelseid lugusid laulma ja laulsimegi jutiga hommikuni välja. Jutud levivad aga laevas kui kulutuli ja nüüd said baaritüdrukud korraliku kõhutäie naerda, sest kohvikutööline proovis ju lauljaks hakata. Tõepoolest, nüüd tervitasid nad mind koridoris uutmoodi: „Tere, laulja!” ja proovisid end sealsamas näitlejameisterlikult poolsurnuks naerda. Kehitasin õlgu, sest teadsin juba ammusest kogemusest, kui lihtne on end provokatsioonist mitte puudutada lasta. Lased suhisedes selle endast mööda nagu tuule ja läinud ta ongi. Vahetasin ametit ja hakkasin hoopis karaoket juhtima ning baaritüdrukuid ma rohkem ei kohanud. Töövahetus tähendas mulle eelkõige tükk maad vähem tööd ja palju rohkem palka, aga veel ka üsna selget karjääriredelit. Kolm aastat hiljem seisin Veenuse ööklubis galal, kus Blacky „Ära piina mind” kandideeris aasta raadiohiti tiitlile. Karaokekohvik ja baaritüdrukud oli selleks hetkeks juba ammu unustusse vajunud. Hoopis uus maailm oli minu ees avanenud – küll magusalt meelitav, aga samas raske rusikaga meediamaailm. Nüüd oli vaja rakursimuutmisoskust kõvasti lihvida, sest muidu oleks endale kiirelt halli patsi pähe kasvatanud. Alatasa said ajakirjanikud minu jutust valesti aru ja tundus, et klikisadu oodates juhtus seda ka meelega. Rakurssi muutes sain aga enamasti kodus kõht kõveras laua all naeru lagistada. Kõik londid, mis artiklites „poolkogemata” külge riputati, lisasin oma kostüümilaekasse, et vahel neid nalja viluks ette riputada. Kui ühe sõbraga koos pidevalt hommikuti aknast välja vaadates ilmast väga erinevaid emotsioone saime, mõistsin, et mul on alati võimalik iseendale meeldiv rakurss valida. Just täpselt selline, millist minu süda hetkel ihaldab. Et alati on võimalik vihma korral värskelt pestud õhust rõõmu tunda ja et peale nutmist saab niikuinii puhtaks pestud silmakanalite üle rõõmustada. Et mu silmad näevad just seda, mida süda valib näha. Ja et igat olukorda on võimalik miljonil erineval moel kirjeldada. Nüüd tean, et valin alati kõige meelepärasema ja kihistan selle peale rõõmsat plikatirtsulikku naeru!

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar sügis 2015