VÕITLUS rinnavähiga

Katrin Klaebol on agressiivse rinnavähi diagnoosist möödas seitse aastat. Ta on tunnistatud terveks ja elab täna täiel rinnal. Ta jagab oma lugu, et jagada lootust – karmist haigusest on võimalik välja tulla.

Tagantjärele on Katrin mõelnud, et tal olid arstikabinetti jõudes kõik sümptomid olemas, ent rinnavähi diagnoosi ta aimata ei osanud. „Mäletan, et tundsin jaanuarikuus rinnas valu, aga mõtlesin, et olen sellises vanuses (tollal 57 – toim), et ju neid sähvatusi võib siin-seal hormonaalsete muutuste tõttu olla.“ Valusähvatused olid aga nii tugevad, et Katrin mäletab üht avalikku üritust, kus ta pidi suure valu tõttu käe rinna peale panema. 

Veebruaris märkas ta, et kaal on ootamatult kaduma hakanud. „Vaatasin, et ohoo, ma olen juba päris palju alla võtnud. Märtsi lõpus märkasin, et rind on imelikult punane ja rinna alla oli tekkinud krobeline apelsininahk. Mõtlesin, et see ei ole enam õige asi ja arvasin, et küllap on mul rinnapõletik.“ Katrinit saatis ka suur väsimus, mis on samuti üks sümptomitest. „Maikuus magasin juba kaks korda päevas,“ tõdeb ta.

Katrin otsustas ennast günekoloogile näitama minna ja sai aja maikuu esimeseks nädalaks. „Kui ma pluusi nööbid lahti tegin, ütles arst, et teil on leid ja kirjutas kohe saatekirja mammograafiasse. Telefonis öeldi, et aja saab alles kahe kuu pärast. Ütlesin neile, mida arstilt olin kuulnud ja mulle pandi aeg paari päeva pärast. Millegipärast oli see sõna „leid“ juba siis minu jaoks natukene hirmutav.“

Karm diagnoos

Katrin otsustas uuringule lähedase onutütre kaasa võtta, sest sisetunne aimas halba. „Arst skannis mind ja ütles, et me saadame teile vastuse, aga tõenäoliselt on teil vähk. Juba kõlasid sõnad, nagu onkoloog ja ravi… Tõusin püsti, panin riidesse ja tulin kabineti uksest välja, mul olid vappevärinad. Ma ei nutnud, ainult värisesin üle kere. See oli niisugune šokk. Jõudsin veel arsti käest küsida, kas rinda saab päästa, ta vastas, et tõenäoliselt mitte.“

Vaid kaks aastat varem oli mammograafia näidanud, et kõik on korras. Nüüd istus Katrin onutütrega õues ja tema maailm oli muutunud. „Onutütar küsis, kas ma tahan midagi, ütlesin, et cappuccinot, kuigi tegelikult ei talunud ma selleks ajaks enam ammu ei kohvi ega alkoholi, olin kogu aeg väsinud ja mu rind oli deformeerunud. Sümptomid olid olemas, aga inimene ei taha endale teadvustada, et tegutseda tuleks kiiresti.“

Nädala pärast teatati Katrinile telefoni teel diagnoos: kolmanda staadiumi rinnavähk, mis oli edasi arenenud kaenlaalustesse lümfisõlmedesse, ja pandi paika esimene arstiaeg. Sealt sai alguse 20 kuud kestev raviteekond. Katrin mäletab, et alguses oli kõik väga šokeeriv, aga ta ei nutnud. „Ma olen küll nutja-inimene, aga selle aja jooksul nutsin väga vähe. Muidugi käisid mul peast läbi igasugused mõtted, üritasin aru saada, mis ma elus valesti tegin,“ jagab naine, ent võitlus tervenemiseks oli alanud. 

Tugigrupp on oluline

Katrin teab, kui oluline on end ümbritseda inimestega, kes tervenemisele kaasa aitavad ja kes sarnast kogemust jagavad. „Mul oli üks lähedane inimene, kes oli põdenud verevähki ja terveks saanud, rääkisime väga palju telefonis. Naisterahvale on keemiaravi tõttu juuste, kulmude ja ripsmete kaotamine täielik tragöödia, on hea, kui seda saab jagada,“ julgustab ta otsima toetust.

Karm diagnoos oli kohutav löök ka Katrini abikaasale, kellega on õnnelikult koos elatud 30 aastat. „Mul on väga tore abielu, võiksin sellest lõpmatult rääkida. Ma ei teadnud enne oma kaasa kohtamist, mis on harmooniline elu. Minu vanemad olid lahku läinud, minu esimene abielu ei õnnestunud ja ma ei osanud sellist suhet isegi tahta. Me ei ole mehega minu haigusest väga palju rääkinud, aga ta nuttis minu ees mitu korda,“ räägib Katrin. Raviperioodiks jättis ta enda kõrvale ainult väga valitud lähedased ja sõbrad. Täna on toimekas naine olnud kolm aastat tegev ka Raplamaa vähihaigete tugigrupis, aga tollal sellist asja ei olnud. Tema leidis toetusgrupi internetist. „Olin Facebookis erinevates Ameerika rinnavähi gruppides, sest valdan inglise keelt ja suhtlen vabalt. Kui hakkasin tervenema, sulgesin kõik grupid ja ei ole pärast seda lugenud ühtegi artiklit ega arvamust.“

Rinnavähk Katrinit enam vaevata ei tohiks, sest talle on tehtud radikaalne mastektoomia – tal on ära lõigatud mõlemad rinnad. Teisest rinnast loobumine ei olnud kerge otsus, kuid seda nõudis näidustus. „Kuigi ma kaalus juurde ei võtnud, kasvas esimesest operatsioonist alles jäänud rind aina suuremaks ja muutus väga raskeks. Mul tekkisid nii selja- kui puusavalud ja nii leppisin raviarstiga kokku, et võtame ka teise rinna ära.“ Rinna taastamist Katrin ei valinud, ta on õppinud elama teadmisega, et tal ei ole rindu. Igapäevaelus on tal pärast haigust tervislikum siht, ta väldib valget jahu ja suhkrut ning liigub rohkem. Teistele naistele paneb ta südamele, et kontrollis tuleb käia, see pole muud kui korraks riiete ära võtmine.

Katrin on Ettevõtlikud Naised Raplamaal MTÜ eestvedaja, millest on tänaseks saanud Eesti suurim ettevõtlusorganisatsioon. MTÜ korraldab ka Naiste Ööde Filmifestivali Raplas.

Maris Roostil avastati rinnavähk kolm aastat tagasi, kui ta oli vaid 37-aastane. Kahe tütre ema tabas halb uudis loomulikult suure ehmatusena, kuid täna, pärast keeruliste väljakutsete seljatamist, tunneb Maris ennast hästi ja on paranemas.         

Maris jagab oma lugu, et sama diagnoosiga naised võiksid leida lootust ja lohutust. Ta teab, kui hirmutav võib olla halvale uudisele järgnev teadmatus – mis saab edasi? „Kui mina oma uudisest teada sain, hakkasin igalt poolt infot otsima. Leidsin ühe tüdruku, kes tutvustas mulle Facebookis olevat rinnavähi gruppi, mis on väga privaatne – sinna pääseb ainult ühe põhjusega. Tänu sellele grupile sain infot, mis mind ees ootab, kui hakkan keemia- ja kiiritusravi saama ning lõikusele lähen,“ tutvustab Maris.

Tema jaoks sai keeruline teekond alguse 2019. aasta veebruaris, enda sünnipäevakuul. „Hakkasin juba siis tundma, et kui puutusin parema rinna vastu või keegi mind tugevalt kallistas, oli seal pool imelik. Tagantjärele on kummaline, et minu elukaaslane ei saanud üldse aru, et midagi teistmoodi oleks, sest on ju paljudel naistel just mehed muutusi täheldanud,“ jagab Maris. Aprillis läks ta tütrega perearsti juurde ja rääkis ka enda ebamugavustundest. „Kui perearst mu rindu katsus, hakkasid asjad kohe liikuma.“ Maris saadeti kõigepealt Pärnusse ultraheli tegema, kuid sealt ei paistnud esialgu midagi. See oli neljapäev ja juba esmaspäeval oli ta Tallinnas Regionaalhaiglas, kus kuulis ka kurjakuulutavat prognoosi: arvatavasti on teil kasvaja, aga ootame biopsia ära.

Saatusliku telefonikõne sai Maris maikuu lõpus, viibides ülikooli magistritööde proovikaitsmisel. „Kui mulle helistati ja öeldi, et mul on vähk, läksin ruumist välja ja istusin seal ikka tükk aega. Aga ma ei mõelnud, et hakkan nüüd surema. Mõtlesin hoopis, mis saab mu pikkadest juustest, välimusest, kuidas see mõjutab suhet elukaaslasega. Pähe tulid kõik negatiivsed mõtted, et minust saab inimvare ja kindlasti jätab ta mu maha,“ meenutab naine. Esimene keemiaravi ootas teda kohe juuni alguses, see oli üks väga nutune päev. „Nutsin iga asja peale – kui kanüül pandi, kui kompuutrisse läksin, kui õde rääkima tuli.“

Maris tõdeb, et vähidiagnoos oli suur šokk, sest tema tutvusringkonnas ega suguvõsas ei olnud keegi sama tõvega rinda pistnud. „Minu jaoks oli see ikkagi vanainimeste haigus, aga nüüd hiljem vähi kohta lugedes arvatakse, et kui tegemist ei ole geneetilise soodumusega (Marisel ei olnud – toim), on suur roll nii toitumisel, stressil kui ületöötamisel. Ka Marise jaoks olid pikad tööpäevad kunstiõpetajana tavapärased, pärast koolipäeva andis ta tunde ka huvikoolis.

Ootamatusi tulvil raviteekond

Maris mäletab, et kui esimene keemiaravi oli 3. juunil, siis juuksed hakkasid suurte peotäite kaupa ära tulema jaanipäeva paiku. „Ostsin pärast seda oma esimese räti ja rääkisin ka oma juuksurile. Temaga hakkasime järk-järgult juukseid lühemaks lõikama. Ühel hetkel palusin oma emal juuksed täiesti nulli ajada, sest nad olid nii lahti. Mina nutsin ja ema nuttis, see oli väga raske,“ meenutab Maris, kes ostis siis ka oma esimese paruka.

Esimest korda, kui ta hakkas mõtlema, et ehk teda polegi enam kauaks, oli aasta pärast diagnoosi saamist. Marisel oli oktoobris olnud rinnalõikus ja mais, pärast operatsiooni, läks rind hapuks. „Kasvaja ja kolm lümfisõlme võeti välja ja rinna sisse pandi ekspander, mida siis iga natukese aja tagant läbi naha soolalahusega süstiti,“ meenutab ta. „Iga kord süstimas käies tundsin valu, aga ka arst arvas, et see on tingitud naha venitamisest.“ Sama aasta alguses oli alanud ka kiiritusravi, 25 päeva järjest. Kui tavaliselt lähevad inimesed tööle otse, siis Maris käis Vändrasse tööle läbi Tallinna. „Kuna kiiritusravi Pärnus ei tehta, sõitsin hommikul pool seitse Tallinnasse, olin 10 minutit kiiritusravis ja siis sõitsin tagasi Vändrasse.“

Päev-päevalt muutus enesetunne imelikumaks, opereeritud külg valutas ja paha oli olla. Kuna käes oli esimene koroonakevad, oli arsti juurde pääsemine keeruline. Marise opereeritud rinna peale tekkis punane laik, nagu roospõletik ja naine aimas halba – ta muudkui helistas ja käis arstile peale, et tuleb Tallinnasse ja näitab ette. „Lisaks põletikule tekkisid mul rinna peale villid ja valu muutus nii suureks, et ma ei saanud enam ise riidesse panna. Olin täiesti hullumas. Mäletan, et ärkasin 29. mail kella viie ajal hommikul ja mul oli 39,8 palavik. Helistasin emale, et ma enam ei jõua, olen valuvaigisteid võtnud ja sõidan nüüd Tallinnasse arsti juurde.“

Maris võttis ema haiglasse kaasa, kuid Tallinnas neid kiirabist kaugemale ei lastud, sest palaviku tõttu kahtlustati koroonat. „Mu keha valutas, olin magamata ja mitte keegi ei tundnud huvi. Kui koroonatest oli tehtud, palus üks arst mul rinda näidata. Pärast seda viidi mind kohe EMOsse, tehti ultraheli ja arst, kes mind vaatas, ei öelnud sõnagi. Hakkasin loomulikult nutma.“ Kui Marise raviarst kohale jõudis, lisas seegi lootusetuse tunnet. „Minu arst uuris, miks ma ei teatanud – aga ma ju teatasin, palju kordi! Selle peale vaatas ta mulle otsa ja ütles, et ma pidasin teid kellekski teiseks.“

Tund aega hiljem oli Maris operatsioonilaual ja tema rind eemaldati. Kohe pärast ekspanderist vabanemist muutus enesetunne paremaks, aga siis tabas teda uus šokk: tal ei olnud enam ühte rinda. „Kukkusin pärast seda korralikku auku ja otsisin ka psühholoogilist abi.“

Uued tuuled

Varsti pärast ootamatut operatsiooni tuli suvevaheaeg, Maris üritas ennast hoida ja elu võttis ilusama suuna. „Olime juba ammu soovinud elukaaslasega enda maja ja siis leidsime Võidumaa talu – see oli märgilise tähendusega.“ Ka praegu tegeleb perekond aktiivselt talumaja hubaseks koduks muutmisega.

Tagantjärele on Maris saanud teada, et ehk oleks talle ekspanderi asemel paremini sobinud enda rasvkoest ja nahast tehtud rind. „Taastusraviarst arvas, et see oleks parem variant olnud. Oleks ma seda varem teadnud…“ Täna on Marisel tehtud sellisel viisil taastus, kena mandlikujuline rind, osa rinda on võetud kõhurasvast ja osa kõhulihasest, lõikus kestis kokku seitse tundi.

Oma raviteekonnal on ta väga tänulik enda lähedastele ja sõpradele, kes pakkusid suurt tuge. „Tegime lausa Facebooki grupi, kus viis sõbrannat mulle kaasa elasid,“ meenutab ta soojalt. Teistele naistele soovib Maris südamele panna, et iga kord tasub naistearsti juures käies paluda ka rindade kontrollimist – see peaks olema osa elementaarsest kontrollist. „Kui sa midagi avastad, mine kohe arsti juurde! Arvatavasti oli minu kasvaja veel väike, kui ebamugavust tundsin, kuid arsti juurde jõudes oli ta juba suuremaks kasvanud. Tuleb aru saada, et need asjad ei lähe ise üle ja aastaid nii juurde ei võida. Käige ikka kontrollis,“ jääb kõlama oluline.

Rinnavähk on naistel kõige sagedamini esinev pahaloomuline kasvaja ja selle varaseks avastamiseks kutsutakse 50–69-aastaseid naisi sõeluuringule. Oluline on, et ka ilma kaebuste või sümptomiteta naised uuringul käiksid, sest varajases staadiumis rinnavähk endast märku ei anna. 2022. aastal kutsutakse rinnavähi sõeluuringule ravikindlustatud ja ravikindlustamata naised sünniaastaga 1954, 1956, 1958, 1960, 1962, 1964, 1966, 1968, 1970, 1972.

Rinnauuringule saavad naised minna ka siis, kui nad ei kuulu sõeluuringu sihtrühma. Selleks tuleb pöörduda oma pere- või naistearsti poole või broneerida aeg rinnakabinetti, kuhu saab pöörduda ilma saatekirjata.

Rinnakabinetid asuvad: Ida-Tallinna Keskhaiglas (tel: 666 1900), Põhja-Eesti Regionaalhaiglas (tel: 617 1049), Viljandi Haiglas (tel: 434 3001), Tartu Ülikooli Kliinikumi rinnakabinet Kvartali keskuses (tel: 731 9100) ja Pärnu Haiglas (tel: 447 3511 või 447 3300)

Allikas: www.soeluuring.ee