EESTLANNA ARGIPÄEV DUBAIS: see on väga protokolli järgiv elu

Eestlanna Dubais
Foto: Erakogu

Buduaari ajakiri

Liisbet Saue

„Dubai võib tunduda kui täiskasvanute Disneyland, aga ärge uskuge seda mulli, kuna see linn on palju enamat,” ütleb Hanna Gondal, šeigiga abielus eestlanna, kes jagab oma aega Dubai, Londoni ja Tartu vahel, kuid on südames tõeliselt Lähis-Ida usku. Millised on sealse argielu suurimad väljakutsed ja kuidas saavad eestlanna ja Lähis-Idast pärit mees koos elada, sellest Hannaga vestlesimegi.

Kui tuleb jutuks, et Hanna elab Dubais, puutub ta kokku paljude stereotüüpidega. „Dubai on väga multikultuurne metropol, kuid seal elades avab kohalik eluolu ka suurlinna teisi tahke. Rikas ja luksuslik elustiil ning kesklinna pilvelõhkujad on mull, mis on küll olemas, et meie pilke köita, kuid see ei ole kõigi inimeste reaalsus. Kesklinnas võid käia lühikeste pükste ja nabapluusiga, sulandudes turistide hulka, kuid keskusest eemal paiknevad elurajoonid on väga rahulikud ja perekesksed paigad. Kui lähen ilma oma mehe või traditsioonilise rõiva abayata välja, on mul tihti tunne justkui peaksin kellelegi aru andma, kus on mu abikaasa ja miks ma üksinda kõnnin. Aga palun võtke seda pigem suure annuse huumoriga! Reaalsusega on sellel vähe pistmist,” avab ta teistmoodi ühiskonna tavasid.

Hanna tõdeb, et on juba väikesest peale tundnud, et teda on tõmmanud tugevamalt võõrapäraste kultuuride poole – ka raamatuid lugedes huvitasid teda araabiapärased teemad, keel ja kultuur.

Noor naine on elanud nii Pariisis kui Londonis, mõlemad suurlinnad endiselt südames, kuid just Araabiamaal on see miski, mis loob eriliselt sooja ja koduse tunde. „Midagi nende elustiilis ja olemuses on, mis on tekitanud suure äratundmise. Meeletu külalislahkus, viis, kuidas pidutsetakse ja pulmi peetakse, harjumus teha kõiki asju öösel – olen täpselt samasugune. Võin kella seitsmeni õhtul olla suur zombie. Ja alles siis algab minu tõeliselt aktiivne argirutiin,” naerab Hanna.

Eestlanna Dubais
Foto: Erakogu

Saatuslik kohtumine

Hanna meenutab, kuidas sattus ühes kinnises Facebooki grupis arutelu otsa, kuidas üleöö jõukaks saada. Seal heideti nalja, et ega muud võimalust polegi, kui just juhuslikult üleöö mõnele (nafta)šeigile otsa ei koperda. Iroonilisel kombel oli see Hannaga aga just juhtunud.

(Olgu siinkohal täpsustavalt mainitud, et „nafta” eesliide „šeigile” on tihti vääriti mõistetud kõnekeelne släng. Hanna sõnul on šeik Araabiamaal väga auväärne ja lugupeetud, staatusega härra, nagu sir, kes võib tegeleda ükskõik mis äri või alaga, kuid kes omab tihti võimupositsiooni.)

Nad kohtusid juhuslikult rongis, mis oli teel Pariisist Düsseldorfi. „Pidin sõitma tööasjus ja enda piletid ise ostma. Ma ei tea, mis mu peas toimus, et just sellel päeval ostsin pileti äriklassi, sest harilikult ma seda pigem ei teeks. Aga usun, et what you seek is seeking you ning see pidi juhtuma,” tõdeb ta meenutades. Rongis tegeles Hanna enda asjadega, kuid peagi kohtusid pilgud tulevase abikaasaga. „Kõik läks edasi nagu filmis: inimesi jäi järjest vähemaks ja ta oli endale lubanud, et vestleb minuga ainult siis, kui oleme kahekesi jäänud. Rongist väljudes pöördus ta minu poole ja küsis, kas saaksin talle ekskursiooni teha, aga ma ei osanud kuidagi reageerida ning läksin oma teed.”

Hanna haaras siiski mehe visiitkaardi, kuid rohkem nad sellel reisil ei kohtunud. Umbes kolm kuud hiljem avastas ta juhuse tahtel püksitaskust kõnealuse kaardi ning läks veel aega, enne kui nad ühe tööprojekti raames Portugalis kokku said ja esimest korda päriselt vestlesid. „Sealt see kõik algaski. Peagi olid asjad iseenesest nii kaugele läinud, et me ei suutnud enam varjata, et meie vahel on midagi. Pool aastat hiljem kolisin Emiraatidesse.”

Eestlanna Dubais
Foto: Erakogu

Mängus oli toona veel üks aga: Emiraatides ei hakata niisama kokku elama, vaid selleks pidi olema abielus (2021. aasta seisuga on seadused muutunud ja abieluväline kooselu on legaalne ja lubatud – toim). „See oli minu jaoks ikka väga suur samm. Tahaks ju kõigepealt koos elada ja siis kihlatud olla, kuid usaldasin oma tollast mina ja tänu mu naiivsusele sai kõik võimalikuks,” räägib Hanna, kelle kaasa lendas traditsioonide kohaselt kiirkorras Eestisse, et vanematelt tütre kätt paluda.

„Ta nägi mu ema, andis talle kingituse ja ütles, et give me your daughter. See oli nende esimene kohtumine ja mu ema vaatas teda tardunult nagu ilmutust,” räägib ta lõbusalt. Nii juhtuski, et 2015. aastal esimest korda Dubais käinud Hanna („Mul oli tookord Instagramis Dubai pilvelõhkujatest tobe pilt, et unistada ju võib, aga ma saan selle päriselt”), kolis kolm aastat hiljem sinna. Päriseks.

Elu paralleelmaailmas

Hanna on tänaseks kaasaga koos olnud kolm ja pool aastat ning neil on imearmas pisitütar Nour Grace. „Meie suhe on kiiresti arenenud, sest tegime ära otsused ja valikud. Eestis võidakse olla ka kaheksa aastat kihlatud, ent tegelikult pead lihtsalt südames oma kaaslase valima ja vastu võtma.”

Ometi tänab ta õnne, et ei teadnud, millega end seob. „Ma olin nii naiivne ja armunud, et võtsin seda kui seiklust, mis pakub filmilikku elu, kuid see on tegelikult väga protokolli järgiv elu. Palju on kirjutamata reegleid, millega pidin igapäevaselt elama õppima – kuidas istuda, astuda ja mida öelda. Seltskonnas on sobilik rääkida ainult teatud teemadel ja tihti on mul tunne, et kõik teavad mind ainult tema naisena,” tõmbab Hanna paralleeli Meghan Markle’i ja Briti kuningliku perekonnaga.

„Eestisse jõudes hingan sügavalt sisse ja tunnen ennast taas iseendana. Siin ei jälgi minu tegemisi taotluslikult keegi ega anna hinnanguid. Saan sõbrannadega vabalt tantsida,” räägib ta elust, olles staatusega mehe naine.

Eesti on koht, kuhu tulla ennast laadima ja teha asju, mis on hingelähedased, ka lapsel on siin hea kasvada. „Kui oled vabadust tunda saanud, ei anna sa seda enam ära. Samas on seal kultuuriruumis võib-olla mehi, kes ei laseks sellisel asjal eluilmaski sündida,” arutleb naine.

Eestlanna Dubais
Foto: Erakogu

Kaasa perekond on tänaseks Hanna hästi vastu võtnud ning ka Eestis on Hanna lähikondlastel abikaasaga soojad suhted. „Nende jaoks oli väga suur üllatus, et poeg tahab eurooplannaga abielluda. Mind pandi mitu korda proovile, kuid olen katsetest kenasti läbi tulnud. Mulle ei ole kunagi pahaks pandud, kui ma ei tea lennult kõiki nende traditsioone ja tavasid,” jätkab Hanna ja toob välja, et tema tutvustamine perekonnale ja suhte avalikuks tegemine oli kaaslase poolt väga julge samm. Seal elatakse koos kogukonnas ja perekond on väga-väga tähtis.

Hanna peab oluliseks, et talle ei ole kunagi midagi peale surutud. „Ma ei ole pidanud tegema ühtegi asja vastumeelselt. Eelistan Dubais kanda igapäevaselt kohalikke rõivaid, sest nii austatakse mind naise, ema ja kohaliku elu osana palju rohkem. Võin küll minna euroopaliku riietusega, kuid ei tunne ennast siis tihti mugavalt. See on samasugune olukord, kui minna glämmile peole teksadega,” toob ta näite ja lisab, et on ka päevi, kui ollakse kesklinnas täiesti tavaliste euroopalike riietega.

Hanna toob välja, et Dubai ühiskond on religioosne ja inimesed joonduvad selle järgi. On tunda, et mõned asjad on rohkem pühad.” Hanna toob näite, et võõras riigis olles tajutakse sealset energiat ja tekib paratamatult soov ka ise rohkem endasse vaadata. „Kui kaubanduskeskuses kõndides on kuulda mošee heli, peatud korraks ja annad teistele selle ruumi palvetada. Tunnen ka ise nendel palvemomentidel teatud aeglustumist ja sealne religioon on mind pannud veelgi rohkem oma vanemaid austama.

“Tema naine”

Araabia ühiskonnas joonistub teravalt välja kontrast, et kui oled kellegi naine, on see väga austusväärne staatus ja nii oled ka ise selle võrra kõrgel positsioonil, et sind defineeritakse mehe kaudu. „Eesti naisena tahaksin vahel jalgu trampida, et miks te ei märka, kes ma ise inimese ja naisena olen? Miks te defineerite mind mehe kaudu?” arutleb Hanna ja märgib, et sealses ühiskonnas on naiste roll vastuoluline.

Tihti on naised allasurutud ja neil pole suuri õigusi, kuid samas austatakse neid väga ja paljud asjad tehakse naiste eest ära. Samas seab ka ühiskonna traditsiooniline baas naistele omad piirid, sest tavade kohaselt on naine pühendunud kodule ja mehele, ootused on väga kõrged.

„Teised naised on imestanud, et kas ma ei koristanudki kodu läikimiseni ära. Sellised asjad võivad kergesti üle pea kasvada. Nii ongi tänane reaalsus tihti selline, et kõigil on lapsehoidjad ja naised ise on koduperenaised, kes ei pea tööl käima. Samas ei panda kedagi puuri ja kui tahad töötada, siis see on absoluutselt lubatud – pead mehega lihtsalt hea kokkuleppe sõlmima.”

Tihti ei ole naistel asja minna tööle meestemaailma, naistele sobilikud valdkonnad on eraldi. Täna on populaarne näiteks blogimine, kuid samas ei ole lubatud oma keha näitamine sotsiaalmeedias. Nii postitavadki naised pilte teetassist, juustest, kätest. Palju oleneb ka perekonnast ja konservatiivsusest. Tänane reaalsus on tegelikult vähem piirangutevaba, kui vaid mõned aastad tagasi, kuna Dubai on innukalt jätkanud oma moderniseerumise programmiga.

Hanna ise on õppinud Londonis moeajakirjandust, teinud ajakirjandustööd ja turundust. Täna toimetab lapse kõrvalt südamelähedaste projektidega, aitab kaasat tema äriasjades ja panustab ka nende ühisesse ettevõtmisesse Londonis.

Hanna on täiendavalt õppinud holistiliseks terapeudiks ja rakendab tervendajavõimeid inimeste vabastamiseks hirmudest, et leida julgust toimida südamehääle järgi. „Inimesed tahavad sind panna kasti, et oled ajakirjanik või õppinud moodi, siis tegele nüüd sellega. Eestis on see eriti oluline, aga ma tahaks, et mind nähtaks rohkem inimesena. Ma ei taha näpuga näidata ühelegi ühiskonnale, aga on kohti, kus su hingel lastakse särada. Oleme ju tegelikult nii palju rohkemat kui meie töö.”

Eestlanna Dubais
Foto: Erakogu

Araabia usk

Hanna armastab koduse Araabiamaa puhul kõige rohkem sealset turvatunnet ja sotsiaalselt rikastavat kohalikku elustiili. Naised käivad üksteisel palju külas, pidutsevad ja söövad koos. Palju pööratakse rõhku ka heategevusele. „Minu absoluutne lemmiktegevus on sõita öösel autoga selles megalinnas ringi, tuled ümberringi säramas, kuklas teadmine, et kõik on turvaline, aga oled osa newyorgilikust elust.”

Õhtuti käiakse Dubais enamasti väljas ja suheldakse palju, sotsiaalsus on number üks. Lapsesaamisega on Hanna harjumused küll pisut muutunud, kuid inimesed ümberringi on ääretult abivalmid. „On olnud juhuseid, kus kõrvallauas istuvad Araabia naised on Nouri sõnagi lausumata enda juurde võtnud ja temaga terve tunni tegelenud ning pärast samamoodi lapse tagasi andnud – lihtsalt selleks, et saaksime rahulikult kohvi juua. Just see lahkus ja soojus on põhjused, miks see kultuuriruum mulle niivõrd meeldib.”

Hindamatu väärtus on ka turvalisusel. „Arvan, et ükski naine ei julgeks öösel üksinda kõndida Pariisi, Londoni või New Yorgi tänavatel, ent Dubais ja seda ümbritsevates emiraatides on igal pool väga turvaline. Naine võib igal ajal kõndida üksinda tänaval ja ükski mees ei tule isegi rääkima. Kõigil juba on oma naine ja perekond ning võõraid naisi sellise pilguga ei vaadata,” selgitab Hanna.

„Kuna turvalisus on number üks, ei saa ka ühtegi kortermajja sisse võõrana, ilma et peaksid aru andma, kuhu lähed. Kui toiduga tuleb meeskuller ja sa ei ole kodus abayaga kaetud, ei julge ta sulle otsagi vaadata. See on reaalsus,” avab Hanna ja selgitab, et abayat ei pea kandma kodus, naistega omavahel olles ja väga lähedaste sugulaste ees.

Traditsiooniline rõivas on pigem märk, et oled end pühendanud oma mehele ja keegi ei saa sulle pilku heita. „Siis aga juhtub nii, et mu enda kaasa käib kuumal ajal Eestis ringi ja küsib, miks kõik alasti on, kui naistel on seljas kõige tavalisemad suveriided,” räägib Hanna lõbusalt.

Oluline teema on ka alkohol. „Alati küsitakse, kas ma ei joo ja kas seal ei joodagi. Islamimaal üldiselt alkoholi ei jooda, see on keelatud,” räägib Hanna, ent lisab, et peod siiski toimuvad, ka avalikult. Naine ise on taimetoitlane ning alkoholi taga ei igatse. „Ma ei loobunud alkoholist sinna kolimise, vaid enda tervise pärast. Minu jaoks oli see loomulik samm, ent ma ei mõista selle küsimuse olulisust. On olnud juhuseid, kus inimesed pelgavad sellepärast külla tulla. Küsige mu käest, ma ei pane pahaks, aga ise lihtsalt ei soovi,” ütleb ta, et peljata ei tasu, vaid kultuuriliste erinevuste kohta võib alati küsida.

Hanna on armastuse usku ja soovitab ka teistel järgida südame häält. „Olen naine, kes elab ja armastab täiega, kogu enda südamega. Narrus oleks keelata endale armastust ainult seetõttu, et tundub, justkui seisaks teie vahel võõras kultuur. Minu soovitus oleks – mine ja tee endale need erinevused selgeks, tuttavlikuks. Äkki hakkab seni võõrapärane olnud isegi meeldima ja kodusena tunduma. Ja erinevus ju rikastab!”