EESTLANNA PERUU paralleelreaalsustes

1990ndate Eestis oli Katrin avatud kõikidele võimalustele: ta on töötanud president Lennart Meri kantseleis, aga ka Maailmapangas ja erapankades ning õppinud kolmes kõrgkoolis. Peruus on Katrin ettevõtluskonsultandina ametis olnud nii tekstiili-, toiduaine-, kui alkoholitööstuses. Muuhulgas töötab ta hetkel TalTechi külalisõppejõuna.

Kuidas algas sinu rahvusvaheline karjäär?

Eestis tegin bakalaureusekraadi Concordia Ülikoolis rahvusvahelise äri erialal. Ülikooli kolmandal kursusel käisin TFAS (The Fund For American Studies) suvekoolis Prahas. Ülikooli lõpetades läksin TFAS-i suvekooli Washingtoni osariigis, samuti käisin ka Maailmapangas praktikal. Concordia Ülikoolis õppides töötasin Rahandusministeeriumis, Vabariigi Presidendi kantseleis ja viimasel kursusel Tallinna Pangas (hilisema nimega Ühispangas). Pärast Concordia Ülikooli õppisin Diplomaatide Koolis välisministeeriumis. Samal ajal töötasin SEB pangas suurklientide osakonnas. Siis oli praegune SEB juhatuse esimees minu otsene ülemus.

Sa olid juba kooli ajal ettevõtlik?

Ülikoolis lõime omaalgatusel koos grupi tudengite ja õppejõududega kooli ajalehe. See oli mul üks esimesi kogemusi luua midagi uut algusest peale: kõigepealt tekkis idee, seejärel lõime meeskonna samasuguste entusiastidega, nagu ma ise ning siis hakkasime töötama pühendunult iga aspekti kallal, kuni valmis esimene väljaanne. See oli fantastiline kogemus ja nõnda iga kord, kui uus ajalehe number valmis sai!

Mis asjaoludel sattusid Peruusse ja kuidas juhtus, et sinna jäidki?

Pärast Diplomaatide kooli läksin edasi õppima New Yorki Columbia Ülikooli magistrantuuri rahvusvaheliste suhete erialal. Selle kõrvalt tegin praktikat Merrill Lynch pangas globaalse majandusuuringute osakonnas. Pärast Columbia Ülikooli lõpetamist jäin edasi töötama Merrill Lynchis arenevate turgude aktsiate müügi ja kauplemise osakonnas. New Yorgis tutvusin ka oma laste isaga, kellega koos kolisime Peruusse, et pere luua. Olin siis 28aastane.

Kuivõrd erineb elu ja olme Peruus võrreldes Eestiga?

See oli nagu teisele planeedile kolimine! Suhtumine, elu- ja kultuurikeskkond, kuidas inimesed omavahel suhtlevad, kuidas ühiskond toimib – kõik on niivõrd teistmoodi! Sellele kultuurile ust avades saad paremini aru, mis toimub, kuidas sulanduda ja mismoodi peaks kohanduma. See nõuab väga palju avatud mõtlemist, ja ei saa tulla oma tõekspidamiste ja ellusuhtumistega, vaid oma nn „seljakott“ tuleb jätta ukse taha ning algusest alustada, et ennetada tugevat kultuurišokki. Esialgu oli mul Peruus raske inimestega suhelda, sest ma ei osanud hispaania keelt. Abikaasa vanematega suhtlesin esmalt käte ja jalgade abil. Mu esimene töö Peruus oli ühes tekstiilivabrikus, kus erialane koolitus oli minu jaoks ka hispaania keele intensiivkursus.

Millised olid suurimad üllatused või enim harjumist nõudnud kombed?

Inimesed on Peruus suured suhtlejad. Väga lihtne näide on, kuidas tervitatakse. Embamine ja põsemusi on iga tervituse normaalne osa. Eestis väga palju kehalist kontakti ju ei kohta, ainult ehk kui ollakse head sõbrad, siis tervitades ja lahkudes kallistatakse. Kui on ametlikud koosolekud, surutakse kätt. Siin kõik musitavad ja kallistavad, inimestevaheline füüsiline lähedus on vahetu. Väga tähtsustatakse perekonda. Nädalavahetustel saadakse kokku sugulaste ja sõpradega.

Kui palju erineb sealne firmakultuur Eestis töötamisest?

Intensiivne omavaheline suhtlus on väga oluline ja sellel on tähtis osa ka ametlikus töös. Eestis algab koosolek täpselt määratud ajal, ja võib-olla 30 sekundit räägitakse ilmast või jalgpallist, misjärel läheb jutt tööteemadele. Peruus räägitakse esmalt, kuidas nädalavahetus läks, kelle lähedasel on mõni haigus, kes oskab soovitada mõnd restorani, või kuidas kaalust alla võtta; arutatakse läbi, millist dieeti keegi peab ja millist trenni teeb... Kõik isikliku elu teemad on olulised algul läbida, enne kui saab tööst rääkida. Koosolekud venivad pikaks, teisalt aga ei jää töö tegemata. Mis aga peamine: see soodustab positiivset organisatsioonikultuuri ning arendab lähedust ja ühtekuuluvustunnet. Praegu just õpetan TalTechis distantsõppes organisatsioonikäitumise ning tulemusjuhtumise ja tasustamise kursuseid. Seal räägin palju efektiivse organisatsioonikultuuri olulisusest: kuidas see mõjutab ja motiveerib inimeste panustamist töösse ning samastumist ettevõttega.

Peruus on palju kontraste?

Peruu on väga keerulise mineviku ja olevikuga maa. Siin eksisteerib paralleelselt mitu erinevat reaalsust. On äärmuslikke erinevusi sissetuleku, hariduse ja kultuuri põhjal. Palju kohtab põlisrahvast inkade ja teiste kohalike ürgsete kultuuride järeltulijatena ning on ka mitmeid põlvkondi immigrante Euroopast, Jaapanist, Hiinast ja teistest riikidest, kes aja jooksul on ka mingil määral kohalikega segunenud. Olen reisides avastanud Peruu erinevate piirkondade iseärasusi ning ka teisi riike Lõuna-Ameerikas. Minu jaoks oli vahva tuvastada iga hispaania keelt rääkiva riigi aktsente, nende inimeste omapära ja käitumismalle.

Kuidas kohanesid toiduga?

Tänu kultuuride mitmekesisusele ja nende segunemisele on Peruu toit lihtsalt oivaline! Selle tunnuseks on ka fakt, et mitmeid siinseid restorane loetakse maailma parimateks. Piisab vaid sirvida The World’s 50 Best Restaurants nimekirja, ja sealt vaatab otsa koguni kolm Peruu pealinna Lima restorani. 

Milline on kliima sinu kodukohas?

Ilm Limas on suhteliselt stabiilne, varieerub 14–31 soojakraadi vahel talvest suveni. Kuna Peruu asub ekvaatorist lõunapool, on siin aastaajad vastupidised Eestile. Jõulud on suvel ja aastavahetusega algab rannahooaeg. Koolivaheaeg kestab jõuludest veebruari lõpuni ning uus õppeaasta algab kevadel.   

Milliseid eneseületamisi oled pidanud Peruus elades ja töötades tegema?

Kõige keerulisem oli minu jaoks kohalikest käitumisreeglitest aru saada. Nendest tavaliselt ei räägita ja ainuke viis neid tuvastada on katse-eksitusmeetodil. Intensiivne suhtlemine võib alguses Eesti kultuurikeskkonnast tulles lausa väsitada. Kui sa ei ole sellega harjunud, võtab aega, et uues keskkonnas end hästi tunda. Seda võib võrrelda näiteks muusikažanritega: on klassika, bossanova, jazz, rock ja heavy metal. Kes on üles kasvanud bossanovat kuulates, tunneks ennast väga ebamugavalt heavy metal'i kontserdil ja vastupidi. Aga aja jooksul harjub inimene kõigega – ka heavy metal võib pikapeale meeldima hakata, kuni seda saab nautima hakata.

Palun räägi oma argipäevast, kus ja kellena töötad, mitu last sul on, milline on sinu elamine ning millega tegeled vabal ajal.

Mul sai just selle aasta jaanuaris 20 aastat Peruusse kolisimisest. See on kaks kümnendikku elu kardinaalselt muutvat perioodi! Elame tütre, poja, elukaaslase, kahe kassi ja koeraga korteris, Lima linnas. Limas on 10 miljonit elanikku jagatud 43 eri linnaossa. Elanikud ei liigu kogu linna ulatuses, pigem piirdub nende elu 4–5 linnaosa vahel. Linna suurust tunnetad alles siis, kui sõidad ühest äärerajoonist teise. Meil on vaade ookeanile, aga kui liigud linna mõnda teise rajooniossa, avaneb teine vaatepilt. See on kogu Peruu omapära – paralleelselt eksisteerib koos mitu erinevat reaalsust.

Hetkel õpetan kohapeal Universidad del Pacificos rahvusvahelise äri teaduskonnas. Ja virtuaalselt õpetan TalTechi Ärikorralduse Instituudis.

Nädalavahetustel teeme tihti väljasõite randa või mägedesse rohelust nautima – Lima ise asub ju kõrbes. Hetkel on mu lapsed veel üsna väikesed (tütar 12, poeg 9) ja vajavad palju tähelepanu. Pärast kooli on neil kas trennid, sõprade sünnipäevapeod või muud sotsiaalsed üritused.

Mis on teie kodune keel?

Kodune keel on võitlus, mille olen kaotanud! Kui lapsed sündisid, rääkisin nendega intensiivselt eesti keeles, kuid kohe, kui nad läksid aastaselt lasteaeda ning kolmeaastaselt kooli, hakkasid domineerima hispaania ja inglise keel. Omavahel räägimegi neid kaht keelt. Huvitaval kombel on tütar hakanud nüüd huvi tundma eesti keele vastu ning laadinud telefoni eesti keele äppe. Tema enda initsiatiivil toimib emakeele õpe ehk paremini kui minu sunnil!

Kuivõrd jälgid Eesti elu ja hoiad end siin toimuvaga kursis? Milles on Eesti elu iseäranis muutunud su äraoldud ajaga? Mis sind rõõmustab, mis kurvastab ses osas?

Eestist eemal elades on vaja teadlikult otsida võimalusi, et lähedastega kontakti hoida. Aeg-ajalt ikka kuulan ja vaatan Eesti uudiseid. Mulle tekitab tugevat kodutunnet „Hommik Anuga“ saate vaatamine. Omal ajal vaatasin järjepidevalt seriaali „Pilvede all“. Rõõmustab see, et alati, kui Eestisse tulen ja lähedastega kokku saan, siis nagu ei olekski ära olnud. Vestlus sujub ladusalt ja ühtekuuluvustunne säilib edasi. Olen väga uhke Eesti üle, kui kiiresti on ta edasi arenenud kogu oma taasiseseisvusaja jooksul. Olen kõrvalt vaadanud kõiki neid edusamme ja on natuke kahju ka, et ei ole ise saanud aktiivselt selles arengus osaleda.

Kas tunned ka koduigatsust?

Eestis üritan käia kord aastas või paari aasta tagant. Õnneks lennuliinid ja virtuaalne kontakt sotsiaalmeedia kaudu teevad maailma selle võrra väiksemaks, et koduigatsust ei jõuagi tunda. Meie viimased reisid Eestisse ongi olnud ka seetõttu olulised, et lapsed saaksid eesti keele kümblust ja Eesti kultuuriruumis olla. Eks neil ongi selline kultuuride „ühepajatoit“ kujunenud, kuna meil on mitmest rahvusest pere ning õppimine käib omakorda inglise keeles. Sellega on neil kujunemas unikaalne identiteet, mis ei sarnane kellelegi. Selline olukord aitab neil maailmast paremini aru saada ning osata asjadele läheneda erinevatest vaatenurkadest, mis ei ole ainult ühe riigi, rahvuse või kultuuri keskne. See omakorda aitab neil arendada tolerantset ellusuhtumist.

Kas oled neil aastatel veel kuskil reisinud, ägedaid kogemusi saanud?

Olen saanud üle maailma palju reisida kas töö pärast või perega. Maailmas on nii palju, mida avastada, kogeda ja õppida. Reisimine inspireerib mind väga. Lennukis tulevad mulle alati pähe kõige originaalsemad ja ägedamad mõtted.

Mis on suurimad õppetunnid, mida oled elukäigu jooksul saanud?

Elu õpetab meile iga päev midagi. Iseasi, kas oskad märgata kõiki õppetunde. Eestist eemal olles olen hakanud iseennast tundma õppima. Mis on tõeliselt minu eripära ja kui palju mõjutab mind see keskkond, kus parasjagu elan. Vahest olen pidanud sama õppetundi mitu korda kordama, enne kui asjale pihta saan. Olen õppinud inimesi tundma, nendest aru saama ja neid läbi nägema. Olen õppinud iseendast aru saama, ennast väärtustama ja enda piire teadvustama. Ja õpin siiamaani, ma loodan, et ikka paremuse poole..

Millised raamatud on sind mõjutanud?

Hetkel loen palju akadeemilist kirjandust, mis on seotud tööga. Vabal ajal loen meelsasti ilukirjandust. Olen siin ühe raamatuklubi liige, kus loeme raamatuid erinevatest žanritest. Viimased kolm raamatut, mida lugesin on Jeanette Mccurdy „I`m Glad My Mother Died”, Sofia Segovia „The Murmur of Bees”, ja Ingrid Rojas „The Man Who Could Move Clouds”.

Kui palju erinevad Eesti ja Peruu elatustasemed?

Kui võrdleme miinimumpalka, on see Eestis 654 eurot ja Peruus 250 eurot. Peruu keskmine palk on umbes 418 eurot. Aga need arvud on suhtelised, sest siin on ühiskond niivõrd mitmekihiline, siin on palju äärmusi ja suur vahe vaeste ja rikaste vahel. Samas igal elatustasemel on võimalusi, et oma vajadusi täita. Kõige suurem osa inimeste sissetulekust kulub toidule ja laste koolitamisele. Toitu saab osta kas turult või toidupoest ja hinnad neis kohtades väga ei varieeru. Aga koole on igas hinnaskaalas. Siin on riigikoolid, mis ei maksa peaaegu midagija erakoolid, milles õppimine maksab tuhandeid dollareid aastas. Igaüks elab vastavalt oma võimalustele. Ära elada võib küll, kuid kust sa üht või teenust saad, oleneb rahakoti suurusest.

Välismaale reisimine on staatusesümbol kõikides kihtides. Kuna Peruu asub mujalt maailmast niivõrd kaugel, saab välismaale reisida ainult lennukiga, mis on suhteliselt kallis ja seda ei saa endale iga pere lubada. Ka Peruusiseselt saab enamasti reisida vaid lennukiga, kuna distantsid on väga pikad. Kui sõita auto või bussiga, et Peruus puhkusele minna, kulub kohale jõudmiseks tunde. Enamik peruulastel ei ole isegi passi, sest nad ei reisi nagunii, kõiki asju saab riigisiseselt ajada ID-kaardiga. Vaeste staatusesümboliks on enamasti see, et lapsed käivad erakoolis. Rikastel on peale maja või korteri ka näiteks rannamaja suvitamiseks ning maja mägedes, kus talvituda ning kinnisvarainvesteering Floridas.

Kas abielulahutused on sealgi levinud või on peruulastele abielu püha?

Inimestest, kellega mina suhtlen, on enamik abielus, aga leidub ka lahutatuid. Kui Eestis elatakse sageli niisama koos, on Peruus nii, et kui tekib paarisuhe, siis abielu registreeritakse tavaliselt ametlikult ja kiriklikult. Abielu tähistamine on oluline, see on kultuuri osa juba sellepärast, et riik on enamasti katoliiklik. Siiski on ka lahtuste arv suur. See oli vanema põlvkonna ellusuhtumine, et abielu peab hambad ristis kannatama – vastavalt katoliikliku kiriku ettekirjutustele. Noorem põlvkond mõtleb rohkem oma vaimse tervise peale: peetakse oluliseks, et suhe oleks terve ja peredünaamika mõjuks lastele hästi.

Kui meil on viimastel aastal mureks inimeste halvenev vaimne tervis, kuidas on sellega Peruus?

Peruus aitavad rõõmsale meelele kaasa päike ja kliima, samuti inimeste omavaheline suhtlus ning peresuhete ja koosolemise tähtsus. Võib-olla on läänemaailma vaimse tervise häirete üks põhjuseid see, et inimesed tunnevad end üksildaselt, neil ei ole ühtekuuluvustunnet. Ja muidugi istuvad lapsed väga kaua ekraanide taga, sotsiaalmeedias. See murekoht on meil ühine. Siin on lihtne küll ühtekuuluvustunnet saavutada, kuid just sotsiaalmeedia on üks põhjustest, mis soodustab psühholoogilisi probleeme. Oma laste koolis olen kuulnud ja näinud, et vaimse tervise teemadel räägitakse aina rohkem ja muresid tekib paljudes peredes. Laste ja noorte psühholoogidel on viimasel ajal ka Peruus palju tööd. Mu elukaaslane on karate sensei ja tema räägib oma kogemusest, et kui 20 aastat tagasi oli tema trennis probleemseid lapsi 20%, on neid nüüd vabalt 60–70% ehk tasakaal on täiesti muutunud. Nende seas on nii hüperaktiivseid lapsi, kes ei järgi juhised ega suuda keskenduda, aga ka neid, kes on äärmiselt tagasihoidlikud ega julge end väljendada.

Kui hullusti koroonakriis Peruud räsis?

Siinse ühiskonna omapärast lähtuvalt võin öelda, et karantiinis istuda oli rikaste luksus. Kui saabus karantiin, kehtestati liikluskeeld, nii et poodi võis minna ainult jalgsi või jalgrattaga ja sedagi vaid paar korda nädalas. Kuna välja tohtis minna vaid koera jalutama, tekkis suisa uus põlvkond koerapidajaid! Aga 80% peruulastest töötab mitteformaalses majanduses, mis tähendab, et enamik inimesi elab sõna otseses mõttes peost suhu – kui sa päeval tööle ei lähe, ei ole sul õhtul midagi perele lauale panna, samuti ei ole võimalik laste koolimaksu ja üüri maksta. Oli kurb, et neil, kes tulid Limasse tööd otsima, kadus rahateenimisvõimalus kohe ära ja kuna neil ei olnud raha ega kuskil elada, pidid nad Limast lahkuma. Toimus massiline inimeste vool Limast välja, liiguti jalgsi mitu päeva järjest, et oma vanematekoju tagasi jõuda. Kui vaadata maakaardilt Peruu geograafiat, siis Lima asub ookeani ääres kõrbes, põhja pool paremat kätt on Amazonase džungel ja keset Peruud jookseb ülevalt alla Andide mäestik. Paljud läksid tagasi džunglisse ja mägedesse, mis oli väga ohtlik ja käis mõistagi liikumiskeelu vastu. Seetõttu, et inimesed ei saanud distantsi hoida, oli koroonasurmade arv tohutu. Kui vaadata üle maailma, kuidas iga riik koroonaga hakkama sai, on Peruul võrreldes teiste riikidega väga kurb statistika.

Teine suur koroonajärgne katastroof on see, et väga suurel protsendil Peruu koolilastest jäi õppetöösse kaheaastane auk. Enamik Peruu lastest käivad riigikoolides, kus ei olnud IT-võimalusi, et online'i koolitusele üle minna. Kõige levinum nendes koolides oli õpetajate suhtlemine lastega Whatsapp'ikaudu, mille abil saadeti kodudesse ülesandeid, mida lapsed (või nende vanemad) tegid nii palju kui said. Aga kuna vanemad olid terve päev kodunt ära tööd otsimas, istusid lapsed tihti üksi kodus ja kui palju nad ikka iseseisvalt õppisid? See oli rikaste luksus, et lapsed said edasi õppida – enamikul erakoolidel on suurepärased online-õppe võimalused. Kohustuslik distants koolist ja sõpradest tekitas lastel psühholoogilisi probleeme, eriti väiksematel, kuna isiklikul suhtlusel ja kontaktil on õppekogemuses ju väga suur osa.

Mida veel sooviksid saavutada, millest unistad?

Olen kogu oma elu  unistanud ja paljud unistused on ka täide läinud. Nii mõnigi kord on elu palju rohkem kinkinud kui isegi unistada oleksin osanud. Pigem on see mulle hoiatuseks, kui märkan, et olen lakanud unistamast. Siis on midagi tõsiselt korrast ära!

Mida tahaksid julgustuseks soovitada praegusaja noortele enda elukäigu ja õppetundide põhjal?

Olen tähele pannud, et me kõik soovime kusagil mujal olla ja midagi muud teha, kui seda, mis meil hetkel olemas on. Ikka arvatakse, et rohi on rohelisem seal, kus meid ei ole. Aga tegelikult on rohi roheline seal, kus me seda kastame. Üks kõige suuremaid avastusi on minu jaoks see, et kõik elus muutub. Raskustes olles on hea meeles pidada, et kõikidel halbadel asjadel on aegumiskuupäev. Samas on oluline arvestada sellega, et ka headel asjadel on aegumiskuupäev ja seepärast tuleb osata neid hinnata.