HEDVIG MAIGRE: minu päev

HEDVIG MAIGRE: minu päev
erakogu

Rubriigis „Minu päev“ jutustavad põneva eluga välismaal resideeruvad Eesti naised pildikeeles oma argipäevast. Seekord rändame Pariisi, kus elab endine tippmodell Hedvig Maigre, kes on Prantsusmaal olnud juba üle 20 aasta. Senini modellinduses tegutsev Hedvig töötab lisaks ka vabatahtlikuna agentuuri Bonjour Paris juures ja proovib kirglikult kätt set designis.

Usun, et olen täiskasvanuks saanud, sest minu äratus on kell 7.00. Üritan kolmel korral nädalas enne tütar Niina ärkamist hommikusse pigistada ka 10 minutit meditatsiooni. Carmen Kass soovitas mul umbes aasta eest proovida Sam Harrise Waking Up äppi, mille eest talle igati tänulik olen. Maailm võidab sellest!

Pärast ärkamist teen lapsele kiire manna- või tatrapudru ja üritan ise end edasi-tagasi jooksmise vahel natukene venitada. Siis panen spordiriided selga ja läheme koos kooli. Niina on 6-aastane ja käib CP-s (cours preparatoire), mis vastab pigem eelkoolile kui lasteaiale. Mängimiseks jääb neil imevähe aega. Mulle kui põhja-eurooplasele tundub, et prantslastel oleks kangesti koolireformi vaja. Tunnid algavad kell 8.20 ja lõpevad 16.20 või 17.50.

Pandeemia on pannud palju asju ümber hindama, kaasa arvatud söömisharjumusi, sest korraga ei lubatud enam liikuda. Niisiis oleme hommikusöögi asendanud ainult klaasi vee ja sidruniga (intermittent fasting), sest tunnen, et nälga mul tegelikult pole.

Olenevalt päevast on mu jooksudistants umbes 5–12 kilomeetrit. Jooksmisega on huvitav lugu, sest loomulikult ei olnud sellega alustamine lihtne ning arvasin, et jooksmine pole minu jaoks. Olin aga visa: pandeemia piirangud Pariisis on olnud eriti karmid ja paljud hakkasid kas jooksma või ostsid koera, et saaks väljas liikuda. Nii hakkasingi õppima äpiga Couch to 5K. Aasta läks mööda ja edusammud olid visad tulema – sain vaevu 5 kilomeetrit täis ja ikka oli vaev joosta. See runners’ high tunne ei paistnud kusagilt. Lõpuks tegi mu elukaaslane Ian mulle ise eraldi programmi ja kaks kuud hiljem suutsin joosta juba 10 kilomeetrit. Jooksmine annab tunde, et tulgu mis tahes, mind see täna ei kõiguta. Joostes saavutad mingi sisemise rahu ja kannatlikkuse.

Kella kümneks olen tavaliselt puhas, kammitud ja arvuti või kaamera taga/ees. See oleneb päevast ja päevad on kõik kirevad. Teen siiamaani modellindust, näiteks ilutoodete reklaame või vahel ka šõusid ja fittinguid. Kuna kõik toimub nüüd distantsilt, tuleb mul ise teha videod sellest, kuidas kõnnin või mis värvi mu juuksed hetkel on. On parasjagu mässamist, et õige valgus ja kaadrid paika saada. Loon video- ja pildimaterjali David Malletti ja Gabriela Hearst brändidele, kellele olen ühtlasi ka muusa eest. Kui modellist naine saab ja hästi läheb, tõuseb ta muusa staatusesse.

Töötan ka vabakutselisena agentuuri Bonjour Paris jaoks ja minu üheks uueks tegevusalaks on set design. Hetkel tegelen Birkenstocki kampaania setiga. Kahetsesin natuke graafilise disaini õpingute ajal, et ei julgenud teha pööret mööbli disainimise suunas, aga õnneks pole 21. sajandil miski võimatu. Pärast raamatu- ja vinüülikogu koosdisainimist olen leidnud julguse võtta ette järgmine mööblitükk. Üks asi viib teiseni ja naudin hetkel setide loomist väga.

Siin fotol on näha osakest raamatute ja vinüülide riiulite kompleksist. Riiulil paremal on pilt, mille Lilian Merila tegi meist Ianiga Herkki Merila stuudios täiesti möödaminnes. All vasakul on Riina Varoli pilt minust pärast Niina sündi.

Kuna töötame mõlemad elukaaslasega lockdowni tõttu kodus, tellime ka lõunasöögi koju, kui mõni hea mõte tuleb. Mulle meeldivad maitsed ja väga ka süüa teha, aga nüüdseks on Pariisi restoranid juba üle aasta olnud varjusurmas. Häid kulleriteenusega restorane polegi nii palju ja kotis seisnud toit on ikka seisnud toit.

Ise valmistan enamjaolt Vahemere ja mingil määral ka Põhja-Euroopa fusioontoite, mis tähendab, et tõlgendan mingeid Eesti köögi elemente natuke teises võtmes. Igatsen väga aga Jaapani ja Aasia kööki, sest valdan seda ise vähe ja selle võrra naudin ka rohkem.

Pärast lõunat jooksen kiiresti kohalikule Marais’ turule ja ostan õhtuks vajalikud toiduained.Sealt edasi sõidan rattaga Niinale kooli järele.

Kuna pärastlõunad ja õhtud kaovad pere eest hoolitsedes kiiresti, üritan leida väikese hetke lugemiseks. Loomulikult ohverdan selle esimese asjana, kui päevas aega väheks jääb.

Niina on nüüd piisavalt vana, et samal ajal, kui mina süüa teen, lugeda. Talle antakse ka koolis juba koduseid töid teha, aga õnneks on ta nutikas ja vajab minu abi vähe.

Üks mõnus õhtusöök: radicchio, chorizo, värsked keedetud kartulid sidruni ja oliiviõliga ning endiivia, pirni ja Roqueforti juustu salat Kreeka pähklitega. Just siinne toiduainete kvaliteet oli peamine põhjus, miks otsustasin Pariisi elama jääda.

Parim aeg päevast on õhtu, kui me Ianiga koos loeme või malet mängime ning kamina ees päeva sündmusi või lugemisel olevate raamatute üle arutame.