SIRLE TRESTIPI KOLUMN: viisakusest Prantsusmaal

Praegu tundub mulle loomulik vabandada, selle asemel, et eeskõndijale kandadele astuda ja omaette poriseda, kuid alljärgnev mitme aasta tagune juhtum kinnitab, et vabandamine ei ole minu jaoks alati nii iseenesestmõistetav olnud.

Sõitsin ühel õhtupoolikul trammis koju, kui tramm järsku pidurdas ja seetõttu müksasin kergelt üht väikest tüdrukut. Kuna tramm oli puupüsti rahvast täis ja mulle tundus, et kõik müksasid kedagi, siis ei teinud ma sellest juhtumist välja ja sõitsin rahulikult edasi. See aga ei kehtinud väikese tüdruku kohta, kes järsku kõva häälega oma ema poole pöördus: „Emme, aga miks see naine ei vabandanud, kui ta mind müksas?“. Tundsin, kuidas mu vererõhk tõusis ja põsed õhetama hakkasid. Tüdruku ema vastas selle peale: „Ma ei tea, kullake, aga küsime tema käest.“ Naisterahvas pöördus minu poole: „Vabandage preili, mu tütar tahab teada, miks te vabandust ei palunud, kui teda müksasite?“ Sel hetkel tahtsin ma häbi pärast maa alla vajuda. Tajusin, kuidas kõik trammis olevad silmapaarid kriitiliselt mu vastust ootasid. Mis aga kõige hullem – selle asemel, et vabandada oma vabandamata jätmise ees, pobisesin ma midagi eesti keeles vastuseks (alatu nipp, mis aitab alati). Naisterahvas heitis mulle põlastava pilgu ja lausus oma tütrele: „See naine on välismaalane. Ta ei oska prantsuse keelt.“

Pärast piinlikku juhtumit trammis hakkasin rohkem prantslaste igapäevast viisakust märkama. Üks mu lemmik viisakusreegel Prantsusmaal on see, et võõraste inimeste poole pöördutakse tiitliga härra, proua või preili. Näiteks poodi sisenedes ei ütle müüja lihtsalt „Tere!“ vaid tavaliselt „Tere, proua!“. Tiitel on käigus igas olukorras, olgu selleks siis tundmatu inimese käest tee küsimine või telefoni teel restorani broneerimine. Ka kerjused tänaval pöörduvad möödaminejate poole tervitades neid kõigepealt tiitliga ning alles siis paluvad annetust. Minu meelest näitab tiitli kasutamine lugupidamist ning võrdset suhtumist kõikidesse võõrastesse inimestesse, olenemata nende taustast ja majanduslikust olukorrast.

Mõni siinne viisakusreegel on aga natuke vähemtuntud. Näiteks see, et poest lahkudes öeldakse lisaks „Hüvasti!“ väljendile ka „Aitäh!“ ja seda isegi siis, kui poest midagi ei ostetud. Eriti kehtib see juhul, kui tegemist on mõne väiksema butiigiga või kui külastaja on ainuke klient. Leian, et see on ilus žest tänada müüjat tema töö ning toodete valiku eest, mida ta oma poes pakub.

Samuti oli alguses minu jaoks üllatav prantslaste komme tervitada vastutulevaid võhivõõraid matkarajal või niisama looduses jalutades. Esimesed paar korda metsas matkates arvasin, et teretajad on mind kellegagi sassi ajanud. Kaalusin ka varianti, et ma ise ei tundnud oma tuttavaid ära, enne kui sain teada, et Prantsusmaal peetakse viisakaks kaasjalutajajaid tervitada.

„Prantsusmaal tasuks pigem olla liiga viisakas kui ebaviisakas.“

Viisakusest rääkides ei saa kindlasti ka ümber põsemusist, mis on paljude välismaalaste jaoks väga võõrastav. Pärast koroonaepideemiat on minu tutvusringkonnas põsemusi traditsioon kõvasti vähenenud, seda just kolleegide hulgas. Veel paar aastat tagasi kulus mul igal hommikul umbes 10–15 minutit, et kõik oma korruse kolleegid läbi musitada. Nüüdseks on see asendunud lihtsalt ükshaaval kolleegide teretamisega. Põsemusid on aga endiselt käigus sõprade- ja perekonnaringis. Mainin siinkohal igaks juhuks ära, et tegelikult on musist asi kaugel. Põsemusi puhul pannakse lihtsalt kaks põske omavahel kokku ning samal ajal tehakse huultega musihäält. Viisakusreegleid on Prantsusmaal tohutult, kuid ma ei arva siiski, et prantslased oleksid viisakamad, kui teised rahvused. Minu meelest on viisakus üks kultuurilisi aspekte, mis on igas riigis unikaalne. See, mida ühes kultuuris peetakse viisakaks, võib olla mõnes teises hoopis ebaviisakas. Suheldes erinevatest kultuuridest inimestega, on hea teada nende sotsiaalseid tavasid ja viisakuspõhimõtteid, et vältida arusaamatusi või piinlikke hetki. Sellegipoolest võin omast kogemusest öelda, et elementaarset viisakust arvestades tasuks Prantsusmaal kindlasti pigem olla liiga viisakas kui ebaviisakas.