Šokeeriv lugu loomade väärkohtlemisest!

18 kommentaari
Šokeeriv lugu loomade väärkohtlemisest!

Mullu (1987) püüti ja hävitati 9080 kassi ja 3454 koera, 1986. aastal – 7871 kassi ja 1877 koera, kirjutas 1988. aastal “Noorte Hääl” – toome artikli muutmata kujul ka teieni, kõik see ei toimunudki ju väga ammu. Siinkohal tasub mainida, et see artikkel ei ole soovitatav nõrganärvilistele! 

Tallinnas arvatakse olevat umbes 15000 koera. Kasside arvu ei tea keegi. Kui palju on nende hulgas kodutuid?

Mullu (1987) püüti ja hävitati 9080 kassi ja 3454 koera, 1986. aastal – 7871 kassi ja 1877 koera. Selle töö peal on Spetsialiseeritud Autotranspordibaasis 12 inimest. Kaasa löövad ka „amatöörid“, kes tahavad loomadest lahti saada või taskuraha teenida: iga toodud kassi eest makstakse 2 ja koera eest 4 rubla.
Kasse püütakse võrgu või kahvaga, enamasti aga kastlõksuga, peibutuseks pannakse palderjani. Koeri püütakse peamiselt kahvade ja silmustega. Hukkamine toimub Tallinna prügimäel, Kalda tänava lõpus. Püütud loomad hukatakse üldiselt samal päeval. Nad lämmatatakse suures raudkastis auto heitgaasidega. Lämbumine võtab aega kuni 30 minutit. Kõik ei sure kohe, eriti väikesed loomad, sh. Kutsikad ja kassipojad. Neid gaasitatakse uuesti või lüüakse lihtsalt maha. Laibad lähevad prügimäele.

MIKS on püütud loomad pahatihti armetus seisukorras, vigastatud või poolsurnud? Miks püütakse ka kaelarihmadega või isegi registreerimisnumbritega koeri?

Püüdjaid tasustatakse ainult loomade hulga järgi. Nad ei kanna mingit  vastutust ei loomade seisundi (terve või vigane, elus või surnud) ega nende püüdmisega inimestele tekitatud moraalse ja materiaalse kahju eest (püütakse laste nähes, püütakse peremehega loomi). Omanikul pole praktiliselt mingit võimalust oma looma hukkamispunktist kätte saada (pikemat aega neid seal ju ei hoita), rääkimata sellest, et registreeritud koera püüdmisest omanikule teatataks.

Koera võiks registreerimisnumbriga kaelarihm vähemalt teoreetiliselt surmast päästa (tegelikkuses küll mitte). Aga mis võiks kaitsta kasse? Neid ju rihma otsas jalutama ei vii. Iga kass, kes üle koduläve astub, on sisuliselt lindprii. Ehk tuleb kassid ära kastreerida ja toas kinni hoida? Või nende sugu linnast sootuks ära hävitada?

Ei tea, ei tea.

Miks makstakse püütud loomade eest ka eraisikutele? Ikka leidub alatuid inimesi, kes hakkavad loomi inimestelt varastama, et natuke raha teha. Miks seda soodustatakse? Ja miks kasutatakse 20. Sajandi lõpul nii pikaldast ja julma tapmismeetodit?Sellepärast, et see on püüdjatele kõige mugavam. Pole muud vaeva kui loomad kasti visata ja see auto summutitoruga ühendada. Teaduslaboratooriumides hukatakse loomi teatavasti eetri või kloroformiga, mis on palju kiirem ja humaansem viis.  Selleks tuleb aga loom eraldi tappa. Kes seda viitsib? (Ometi, Haapsalus hukatavat hulkuvaid koduloomi kloroformiga). Miks ei tee mehed hukkamiskasti vähemalt hermeetiliseks, et surm vähemalt natukenegi kiiremini saabuks? Aga jällegi: milleks – see on ju võõras valu.

TPI-s töötatakse praegu välja seadet loomade tapmiseks kõrgepingevooluga, kuid millal see valmis saab ja tarvitusele võetakse, pole teada. Kas seni peab kõik vanaviisi jätkuma? Miks, miks miks?

Sellepärast, et praeguseni on see meile kõigile ükstapuha.

OMETI võiksid asjad olla hoopis teisiti. Mitmetes maades (näit. Inglismaal, Saksamaal) hakati juba selle sajandi algupoolel rajama hulkuvate koduloomade kogumispunkte. Püütud või äraaantud loomi hoiti mõnda aega, hoolitseti nende eest, müüdi neid soovijatele ja need, keda keegi ei tahtnud, samuti vanad ja haiged loomad, hukati humaansel viisil. Ehk ei maksaks meilgi taolist ettevõtmist narruseks pidada. Moskva RÜ bioloogiateaduskonna teadur N. Domanova on välja töötanud tegevusprogrammi hulkuvate linnaloomade probleemi leevendamiseks. Selle kava üks tähtsamaid punkte näeb ette igas linnarajoonis isemajandava koerte-kasside varjupaiga rajamise.  (Ettepanek oli algselt mõeldud Moskva jaoks, meil piisaks arvatavasti ühest varjupaigast). Taoline varjupaik alluks rajooni täitevkomiteele ning tema funktsioonideks oleksid:

1)  Tasuline koduloomade hoidmine ja hooldamine omaniku äraolekul (puhkusel, haiglas vm.);
2)  Loomaaed püütud hulkuvatele loomadele, kus inimesed võivad neid tasu eest vaadata ja osta;
3)  Tasulised koduloomade hooldamisteenused, konsultatsioonid loomaomanikele;
4)  Teadusuuringud, õppetöö.

Siia tuleks nähtavasti ka lisada loomaarstlik kontroll ja loomade ravimine ning teabeteenindus kadumaläinud loomade leidmiseks.  Ja ei maksa sulgeda silmi tõsiasja ees – loomade hukamise probleemist mööda ei pääse. Humaanne hukkamine peaks samuti olema sellise varjupaiga funktsioon. (Samuti hukatud loomade nülgimine ja nahkade turustamine. Miks mitte? Praegu käib sellel alal põrandaalune äri: riik nahkade utiliseerimisega ei tegele, pealegi muudab gaasitamine naha kõlbmatuks. Kuid utiliseerimine ei tohi mingil juhul  olla eesmärk omaette ega planeeritav tegevus, vaid ainult üks varjupaiga kulude katte allikas). Tõenäoliselt võiks selline varjupaik tegutseda ka kooperatiivsetel alustel Võib-olla tasuks proovida?

Allikas: Loomade hoiupaik