UUS POPP ELUKUTSE -virtuaalne assistent

Liina teekond virtuaalse assistendini

Seeme teekonnale virtuaalse assistendi ameti juurde sai istutatud juba varajases lapsepõlves, kui Liina ema oli kohalikus omavalitsuses sekretär/asjaajaja. Naine mäletab, et viibis aeg-ajalt ema töö juures ja kontoriõhkkond talle meeldis. „Ema oli kindlasti mulle selles suureks eeskujuks. Seda enam, et meie suguvõsas oli veel neid, kes sarnasel ametikohal töötasid,“ meenutab Ostumaa. Pärast keskkooli läks ta õppima Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse infoteadust ja dokumendihaldust. Kõrghariduse omandamise ajal sattus Liina ühte panka suvetelleriks ja kui ta otsustas sügisel õpingute kõrvalt selles ametis jätkata, siis üsna pea leidis naine end juba hoopis suurkliendihalduri assistendi ametist. „Hiljem töötasin veel üheksa aastat kultuurivaldkonnas sekretäri/assistendi/korraldusjuhina. Omandasin laialdased teadmised sündmustekorraldusest. Sündmustekorralduses töötamine oli väga äge, kuid tähendas palju hiliseid töötunde ja kuna ma ei osanud ennast ise hoida ja ütlesin harjumusest ning vaimustusest kõigele „jah“, siis põletasin end läbi,“ räägib Ostumaa tööalastest kogemustest. 2017. aastal naine abiellus ja juba järgmisel aastal otsustas ta enda ammust unistust proovida ning läks välismaale elama: „Asusin enda initsiatiivil elama Vahemereäärsesse Aleksandriasse Egiptuse põhjarannikul, kust on pärit minu abikaasa. Olles südamerahuga kolm kuud puhanud, hakkasin vaikselt ka tööd otsima.“ Üsna koomiliste töövestluste järel tundis ta, et ei ole endale sobivat kohta leidnud. Mentorile pakuti isegi tõsimeeli ühes muusikakoolis muusikaõpetaja kohta, kuigi ütles neile, et ta ühtegi instrumenti ei mängi. Piisas vaid sellest, et CV-s oli endise töökohana kirjas Eesti pärimusmuusika keskus. Pakuti, et pane lihtsalt Youtube'ist muusika peale ja laulate koos lastega. Liina siiski loobus sellest pakkumisest. Seejärel haaras ta kinni endise kolleegi nõuandest pakkuda virtuaalsel teel teenusena seda, mida ta juba nagunii hästi oskas. „Tegin enda Facebooki seinale postituse, et pakun abi erinevates assistenditöö ülesannetes ja leidsingi endale esimesed kliendid oma tutvusringkonnast. Asusin kohe tööle ja esimese arve esitamise ajaks oli kaugteel ettevõte ka asutatud ja pangakonto loodud,“ kirjeldab Liina enda ettevõtte sündi.

Kellele ei meeldiks aidata?

Koolitaja arvab, et väga paljud inimesed on tegelikult abistaja loomuga. Kellele ei meeldiks aidata? „Mulle ka meeldib,“ tõdeb Liina. „Kohati isegi nii palju, et kippusin ennast tahaplaanile jätma, et teine saaks iga hinna eest abistatud.“ Seda sama iseloomuomadust on ta kohanud päris paljude teiste assistentide juures. Seetõttu õpetab ta enda kursustel ja ka raamatus esimeste seas kohe piiride seadmist, sest hiljem on seda juba keerulisem teha. Kuigi – parem hilja, kui end läbi põletada. Need hetked, kus on tundnud, et talle sobib see töö, on olnud väga erinevad ja neid on tõesti olnud palju. Ühest küljest on need seotud abistamisega, selle tundega, et sinu panus oli mingi suure asja sündimise juures oluline. Seda võimendab teinekord ka tiimitunne, kui oled terve tiimi inimestega mõne suure projekti kallal töötanud ja see edukalt tehtud saab, siis on tulnud nii rõõmupisaraid kui ka külmavärinaid üle keha jooksnud. „Teisest küljest tunnen, et mulle see töö sobib just siis, kui naudin selle asukohavabadust ja viibin vahepeal nii suvel kui talvel kuus nädalat järjest Eestis või sisustan lennujaamas pikka ooteaega veidikene tööga,“ räägib Liina virtuaalse assistendi töö plussidest. Eriti paneb tal silma särama see, kui saab võimaluse võtta väljakutsena vastu mõne uue programmi kasutamise või mõelda välja mingi süsteem, mis teeks terve tiimi inimeste elu lihtsamaks. „Kohati olen nagu uurija või arendaja,“ muigab Liina. Assistendid tõesti on hunt Kriimsilmad sajas ametis. Lisaks pakub see töö nii vaheldust kui rutiini, mis on ideaalne tasakaal ja neid saab ise reguleerida initsiatiivi üles näidates.

Elu Egiptuses

Liina sõnul on stereotüüpsed arvamused, mis tal endal kunagi selle rahvuse kohta olid, täiesti kummutatud, sest mitte üheski riigis või rahvuses ei saa kõiki inimesi ühesuguseks pidada. Miskipärast kiputakse võtma teatud rahvuseid või kultuure nii, et seal on kõik ühesugused. Egiptus on kontrastide maa ja kultuuriliselt väga kirju. „Minu siinne pere koosneb inimestest, kes ise ka kõik töötavad. Jah, naised ka. Ainult üks naine on mu abikaasa lähisuguvõsas, kes ei tööta ja on kodune. Teised kõik käivad laste ja pere kõrvalt igapäevaselt tööl. On naisi, kes töötavad minust rohkem,“ kirjeldab ta. Meile on jäänud ka kuvand, et seal ollakse võib-olla laisemad, aga ise kohapeal elades hakkad nägema seda kõike hoopis teises valguses. Väga paljud egiptlased töötavad kuus päeva nädalas ja siis on vaid üks päev vaba. Tööpäevade pikkus, erinevad normid, ei ole kaugeltki nii hästi reguleeritud ja töötajasõbralikud kui Eestis. Turist näeb tihtipeale seda, kuidas kari mehi teeb ühte tööd nii, et üks töötab ja teised vaatavad ringis pealt. Tegelikkused nad vahetavad. Kaua sa jaksad kuumas päikeses lageda taeva all tööd teha... Liina väga hindab nende suhtumist sellesse raskesse töösse. Nad ei võta seda kui rassimist, vaid on tänulikud, et neil on töö ja sissetulek.

Ta lisab, et Egiptuse elu saadab kindlasti igal sammul paindlikkus. Ja seda igas mõttes. Paindlikkusega on võimalik endale soodsamaid tingimusi rääkida või samas võib paindlikkus tähendada, et tund aega hilinemine on okei. Kellaaegadest ei peeta sageli kinni. Sellega harjumine võttis aega. Siiski kohtab seal ka ülitäpseid inimesi. Aga suures osas on paindlikkust ja kergeltvõtmist palju. Kasvõi kui ootad koju elektrikut täna, siis võib juhtuda, et ta saabub alles ülehomme. „Elan Aleksandrias piirkonnas, kus eriti suurt kultuurilist vahet ei tunneta. Liigun vabalt, jalutan üksi siis, kui tahan ja käin seal, kus vaja. Olen harjunud autode vahelt üle tänava kõndima. Olen piisavalt iseseisev. Arvestan sellega, et üksi liikudes teatud linnaosadesse, mis on kui teine maailm, ei lähe (ei ole isegi huvi sinna minna), takso asemel kasutan Uberit, mille hind on õiglane ja mõõdetud,“ kirjeldab naine kohalikku eluolu. Ta elab linnaosas, kus on välismaalasi päris palju ja kuna Aleksandria ei ole klassikaline turismipiirkond, siis seal ei ole ka välismaalasele sellist tähelepanu ja aktiivset müüki, nagu kuurortides. Pigem on seal peal viite aastat elamist ikka raske harjuda sellega, et selleks, et egiptlane sinult raha vastu võtaks, pean seda kohati vähemalt kolm korda järjepidevalt pakkuma. „Olen selle vastu kohati eksinud ja siis hiljem piinlikkust tundud, et miks ma küll edasi ei pakkunud,“ nendib Liina. Ta arvab, et viis aastat Egiptuses elamist on talle õpetanud palju paindlikkust (muidu kipub olema jäigem), kannatlikkust, tänulikkust ja pannud ka Eesti elu kaugelt teisiti vaatama. Eestis kohapeal olles ei oskagi hinnata ja võtame kuidagi iseenesest mõistetavalt paljusid asju, aga paljudes teistes riikides ei ole sedagi. Huvitav eripära on seegi, et Aleksandrias langeb talvel temperatuur korraks kuni 2 plusskraadini ja talvel seal ka sajab päris palju. „Teeb mõnusa koduse tunde,“ naerab Liina.

Töö- ja pereelu on tasakaalus

Ma olen seadnud endale piirid ja paika pannud tööajad. „Üldiselt töötan klassikalise tööpäeva raames esmaspäevast reedeni 8–17-ni. Mõningase paindlikkusega,“ kirjeldab koolitaja. Nädalavahetuse päevad on Egiptuses reede ja laupäev, ning töönädal algab pühapäevaga, aga naisele sobib just see rütm, sest tema kliendid enamasti töötavad ka esmaspäevast reedeni. „Meil on kujunenud välja abikaasaga nii, et temal on neljapäeva õhtul ja reedel päev iseendale, laupäeval on meil koos perepäev ja pühapäev on minu päev iseendale.“ See on loomulikult tekkinud rütm ja pere on sellega rahul. Muidugi on virtuaalse assistendina ettevõtjal võimalus olla paindlik ja mõnikord teha päevane töö ära õhtul ja kolm päeva nädalas veeta oma tööpäeva algus hoopis jõusaalis: „Ehk siis alustan tööd veidi hiljem.“ Iseenda aja eest vastutajana saab Liina endale lubada kergemini pikki nädalavahetusi või paindlikkust võtta näiteks kolmapäev vabaks. Selline vabadus eeldab ise vastutuse võtmist, head planeerimisoskust ja ettemõtlemist.

Tüüpiline esmaspäev:

• Äratus kell 5.50–6.00.
• Ajavahemikul 6.00–7.15 on õppimise (lugemine, kirjutamine) aeg (Liina armastab enesearenguga tegeleda varahommikul juba aastaid).
• Kell 7.30–9.00 jõusaal.
• 9.30–10.00 paiku tööpäeva algus.

Kalendrisse on jaotatud erinevad tegevused. Ühe kliendiga tööd püüab Liina sättida üksteise järele, et saaksin tegeleda ühe kliendiga korraga ja järjest.

• Lõunaajal koosolek, pärast seda lõuna ja paus hingamiseks, mediteerimiseks.
• Igal esmaspäeval kell 14.00 live Facebooki grupis „Eesti virtuaalsed assistendid“, kus koolitaja räägib mõnel erialasel harival teemal. See kestab umbes 15 minutit ja selle nimi on virtuaalne kohvipaus.
• Pärast sotsiaalmeedias esinemist on töö iseenda ettevõtte tegemistega. Koolitajana tegutsemisel on tal ka endal abiks assistent.
• Tööpäeva lõpus vaatab naine alati üle järgmise päeva kalendri. Vajadusel paigutab seal asju ümber ja lisab midagi.
• Õhtul kokkamine-kodused toimetused-koeraga jalutamine.
• Enne magamaminekut loeb ettevõtja raamatut, mis tavaliselt jääb enamasti vahemikku 22.00–23.00.

„Mul on hea meel, et hoian kodukontoris töötades tohutult palju aega kokku logistika pealt, sest elan linnas, kus mu kaasa näiteks sõidab hommikul 14 km linna piires tööle terve tund ja õhtul sama tee tagasi tund aega või veidi rohkem. Mina liigun ühest toast teise paari sekundiga. Kodukontoris mind ei sega külmkapp ega teler. Pigem on mul raske end arvuti tagant püsti saada, aga püüan teha ikka regulaarseid pause tehes midagi kasulikku. Pannes pesu pesema, kuivama vms,“ kirjeldab Liina kodukontori eeliseid.

Mõte luua virtuaalsete assistentide kool sündis ootamatult

Mõte rajada virtuaalsete assistentide kool sündis täiesti ootamatult. 2021. aastal pöördus Liina poole üks noor naine, kellele oli silma jäänud, millega ettevõtja tegutseb ja küsis nõu samal erialal alustamiseks. Ta kinnitas, et alguses tundis isegi hirmu selle ees, et tulla küsima, et kas konkurendile ikka õpetatakse ja oma saladusi jagatakse. Liina oli aga seda hea meelega nõus tegema. „Nähes, et ma tõesti suutsin tal aidata alustada ja ta saavutas edu, ning ka õppematerjali sai selle käigus juba koostatud, siis tundsin, et tahaksin veel seda teha ja tundsin ära missioonitunde – aidata ka teistel Eesti naistel alustada virtuaalse assistendina,“ räägib Liina. Eestis oli juba teisigi assistente, kuid eriti koroonapandeemia aeg surus inimesi kodudesse. Paljud olid tööst ilma jäänud, asukohavaba töötamine muutus normaalsemaks ja aktsepteeritumaks. Seetõttu hakkas huvilisi järjest juurde tekkima. Õpetajaid ja koole oli välismaal küll, aga eesti keeles ja Eesti turule mõeldes ei olnud keegi seda veel teinud. Järk-järgult tegemised kasvasid, Liina missioon kasvas: „Tundsin, et lisaks sellele, et aidata teistel alustada, tahan hoolitseda ka selle eest, et just kvaliteetse virtuaalse teenuse pakkujaid oleks võimalikult palju.“ Mikro- ja väikeettevõtjaid, kes abilist vajavad, on palju ja teadlikkuse kasvades sellise abilise võimalikkusest on ka nõudlus suurenenud.

Kolme õpilase lood, kes on Liinalt tuule tiibadesse saanud

Liina pakub virtuaalse assistendi õpet nii personaalselt kui ka grupimentorlusena. Õppida on võimalik ka iseseisvalt.

• Liina esimene õpilane oli Gerly, kes oli sarnast eriala küll eelnevalt koolis õppinud, kuid ei olnud selles ametis kontoris töötanud. Gerly läbis Liina 1-1 mentorluse testõpilasena ja saavutas kiirelt edu. Tänaseks töötab õpilase ettevõttes terve seltskond virtuaalseid abilisi, kes tegelevad erinevate valdkondade ja tegevustega. Tegu on lausa agentuuriga.
• Maarja läbis Liina koostatud kursuse (millest hiljem sai raamat) iseseisvalt ja oli väga tubli teadmiste töösserakendaja. Ta leidis samuti kiirelt kliendid ja praegu jagab ta oma igapäevaseid tegemisi ja kogemusi klientidega sotsiaalmeedias. Ta on väga hinnatud ja kiidetud assistent.
• Liisi, kes läbis alles hiljuti Liina grupimentorluse, astus väga kiiresti samme – rakendas teadmisi ja nõuandeid ning on samuti täna töötamas paljude klientidega. Alles hiljuti jagas ta oma teekonda ka ühes podcast’is. Tema tugevuseks on Liina arvates julgus suhelda ja ta käib ka aktiivselt networking’u üritustel.

„Kõik need kolm naist, ja tegelikult veel paljudki teised, on assistendid, keda julgen alati ka soovitada minu poole pöörduvatele ettevõtjatele. Muidugi pidades silmas ka nende assistentide pakutavaid teenuseid, sest iga virtuaalse assistendi spetsialiteet ja teenuste loetelu võib veidi erineda,“ võtab mentor kolme naise lood kokku.