Kui lapsepõlv teeb haiget…

Vägivaldsed kodud on paraku fakt. Iga kolmas eesti pere peidab oma seinte vahel lugusid, mida ei räägita. Kuid peab rääkima. Et see ring – vägivaldne lapsevanem, agressiivne järeltulija, kelle lapsed omakorda hindavad maailma läbi ahastamise ja enesevalitsuse kaotamiste jada, katkeks.

Oma lapsepõlvekodu koduvägivalla kulminatsioonihetke toob meieni tundmatuks jääda sooviv peatselt kolmekümneseks saav naine ja ema: „Lugesin raamatut... mingi muinasjutt oli. Ema kudus, õde vahtis telekat. Kell oli vaikselt õhtusse veerenud, kuid see oli selline liiga sume. Liiga mõnus. Vaikus enne tormi.

Äkki käis uks ning esikus kuuldus jauramist. Seosetut tigedat lalinat sekka väike aia taha minev laulujupp. Lehk. Nii - nüüd ta koperdas peegli vastu.... Vaatame kõik pingestunult koridoriukse poole. Jälle! Issand, läheks ta nüüd magama! Vanamees kooserdab veel mõnda aega vannitoas oma mullaseid tööriideid seljast võtta ning taarub endistviisi lällates kuhugi. Kolksatus... peldikusse läks. Kurat, ta kuseb jälle kõik kohad täis... kohmitseb seal päris pikalt. Tuppa imbub sitahais.

Ei ole emal täna kerge. Kuid ta püüab vait olla ja rahu säilitada. Vardad käivad{image id=284429 align="right"} vihasemalt ning lõngasilmad hakkavad sassi minema. Teeskleme kõik oma senise tegevuse jätkamist. "Mine magama. No palun mine magama. Meil oli nii hea...", märkan end mõtlemast. Uhkel ja täispuhutud sammul astub isa tuppa. Ajab jalad harki, käed puusa ning jääb meid purjus inimese lõtvunud ja ilase näoga vahtima. Hingab vihisedes sisse, ajab silmad punni ja küsib sügavmõtteliselt: “Noh, litsid?“ Me ei reageeri. Seisab kõikudes veidi aega sama koha peal ja läheb edasi. On kuulda kuidas süütab sigareti ja heidab oma toas diivanile siruli. "Jää magama! Palun jää magama!", kaigub peas üha uuesti sama mõte.

Mõne aja pärast tuleb aga uuesti välja ja suundub kööki. Võtab külmkapist pudeli piima ja joob nii, et rinnaesine ja köögipõrand on valget vedelikku täis. Siis võtab süüdimatult ainsa hommikuks jäänud vorstijupi ja hakkab seda tatti pritsides sööma. Keegi podiseb selle peale midagi. „No kas tõesti on vaja viimane hommikusöök ära süüa?“, ei pea äkilisem vanem õde vastu, „Oled sina selle siia ostnud või?“ Vanamees on söömisega nii ametis, et etteheide jõuab tema viinauimast väärastunud ajju alles hiljem. „Kurradi litsid! MINA TEENIN JA EI VÕI OMAS KODUS SÜÜA!“ (mnjah.... viimane palk mis isa koju tõi moodustas vaid viletsa viiendiku, kui mitte kuuendiku pere eelarvest, sest on ju normaalne, et kui tema maksab üüri ära, võib muu raha lihtsalt maha juua, kuid ema ja õde peavad oma palgaga soetama kõik muu.... Ajal, mil üür koos kommukatega moodustas vaid kümnendiku normaalsest palgast...!)

Vaikus. Magab vist. Jumal tänatud! Aga ei. Äkki seisab ta kahe magamistoas ukse vahel ning loobib - oma vesiseid silmi vihaselt punnitades, käsi puusal, jalad harkis - pussi põrandale... Ei-ei, mitte põrandale vaid põrandasse! Ta on lolliks läinud! Õde pistab hirmunult isa ära ajama: “Tule mõistusele! Mida sa teed! Mis sul viga on?“ „VAIT! LITSID! Ma tapan teid kõiki ära! Kõiki! Litsid ei ole inimesed! Kõik naised on litsid! Raisk! Ja sina oled see kõige suurem lits!“ Ema paistab, et ei karda teda üldse. Seda on ennegi kuuldud. Isa jätkab üha oma tegevust. Lõpuks tahab kedagi lõigata vist, sest äkki läheb olukord käest ära ja {image id=284405 align="left"}ema hüüab: „Lapsed! Minge siit minema! Minge juba!“. Õde ei suuda jätta: „Rahune nüüd maha! Vana joodik selline! Mida sa oma lolli aruga teed siin?!“ Kuidagi õnnestub kaba peale hirmusegaselt ja vihaselt karjudes vanameest veenda, et ta pussi ära paneks ja magama läheks. Lähebki ära, et hetk hiljem tormata purupurjus inimese pidurdamatu raevuga tuppa koos jahipüssiga. Sellepeale püüame põgeneda. Õde ja ema varjavad mind. Sest ka mina olen üks „litsidest“, kes tuleb maha lasta. Selle peale saab sõsar jalaga kõhtu ja rusikaga vastu nägu. Ema saab nii mõnegi lataka kirja ning relv on endiselt laetuna isa käes. Mind tiritakse mõlemas suunas...edasi oli juba segane... kes mida karjus, kuidas me minema saime ja kes täpselt tuttavate juurde politseid kutsuma läks. Me vist kõndisime samal ajal ringi või läksime vanaema poole – ma tõesti ei mäleta. Mäletan, et nutsin. Kartsin.

Isa viidi trussikute väel minema. Ta oli oma toas seina tulistanud ka. Ning vaatamata sellele, et ta ise noaloopimist ei mäleta, mäletab seda vaip. Ning seda, et ta püüdis vaid mind enda juurde jätta, kui kõik teised otsustasid ta maha jätta ja ta selle peale püssi võttis... No minul on see kahjuks teisiti meeles. Rääkigu ta mida tahes. Mina tean ja mäletan. Kuid annan andeks. Sest tänu sellele viimasele piisale karikas piisas, et pidevad tülid lõpeks. Isa kaotas kõik, mida ta siiani taga nutab – oma naise, kes on ju lits ja leidis varsti teise mehe, oma lapsed ja oma uskumise enda üleolekust ja peretoitjast.

Mind pole ta kunagi peksnud - korra sain rihma. Kuid arutut peksmist mitte. Mitte nagu õde või ema. Mulle jäid vaid hirm, süümekad ja ajupesu. See mõjus kõigile – oli nii lõpp kui algus. Kaklusi pole enam. Ja peret ka. Vaid ema, isa ja õde. Kõik eraldi. Kõigil on nüüd oma elu. Suhtleme, oleme lähedased, kuid kunagi mitte kõik korraga ja koos. Siiski usun, et parem õudne lõpp, kui lõputa õudus. Mulle jäi vähemalt osake lapsepõlve, mis kokku jäädes oleks võimatu olnud.“

Veronika Raudsepp Linnupuu

[email protected]