Alasti tõde

Imikud ei oska häbeneda ning peavad alastust loomulikuks. See on mõnus olek ilma piirangute ja ahistavate rõivasteta. Nad ei ehmu, kui näevad isa ja ema paljalt. Millal ja kas üldse peaks muutma harjumust vabalt kõigi pereliikmete juuresolekul riideid vahetada ning aluspesu väel hommikukohvi nautida? Üheskoos saunas käia? Kui lai on piir vabameelsuse ja loomulikkuse vahel?

Paljud inimesed lähevad suvalist paljas keha, sh. oma lapsed ja oma vanemad, nähes pööraseks ja häbenevad ning seetõttu ei pea perega koos saunas käimist normaalseks. Sama tabu on neile mõte, et mõni ema võtab oma koolieelikust poja ujula riietusruumi kaasa ning lausa kriminaalsed tunduvad neile mõne pere pea igahommikused bokserisessioonid. Alastus ei ole ju alati seksuaalse või perversse alatooniga. Juhuslikult riideid vahetavale emale peale sattumine ei tohiks olla ju kompleksetekitavalt traumeeriv. Olen kuulnud lugu, mille peakangelane peab oma seksuaalprobleemide ja alastuskomplekside peasüüdlaseks ema, kes trussikutes möödavilksavat isa märgates alati halvustavalt kiljatas ning õiendama hakkas. Selline kodune õhkkond tekitas tunde, et alastus on midagi kohutavalt halba ja taunitavat. Teised praktiseerivad aga kogu perega alasti magamist ning saadavad südamerahuga beebitüdrukud isaga vanni, istuvad oma rindu ja häbet katmata poja seltsis saunalaval ning vahetavad valehäbi tundmata üheskoos riideid.{image id=536344 align="right"} Esimese, alastust pelgava inimkonna osa suurim hirm näib olevat see, et laps võib näha suguelundeid, neid jõllitama jääda või ehmuda ning terveks eluks trauma saada. Veelgi hirmsam - seksuaalhälbe külge saada.

Laste puhul on küsimused ja uudistamine loomulik õppimise protsess. Kuid alastus pole ju päris sama, mis seksuaalsus. Pole mingit põhjust selles küsimuses radikaalsustesse langeda. Ülim konservatiivsus oma keha näitamise osas põhjustab kujunevas isiksuses potentsiaalselt sama palju (kui mitte rohkemgi) komplekse ja psühholoogilisi kõrvalekaldeid, kui liigne vabameelsus. Lapsi huvitab keha - suurus, kuju, detailid, võrdlusmoment mängukaaslaste ja täiskasvanutega. Niimoodi saab ta ka enda kehast teadlikumaks. Kui aga lapsel puudub võimalus end teistega võrrelda, võib tal kujuneda väärastunud ettekujutlus inimkehast. Ootamatu palja inimese nägemine võib teda ehmatada. Ta võib ülepaisutatult ebaadekvaatselt käituda. Kui aga kumbki vanematest ei tunne end laste ees paljalt olles ebamugavalt, siis omandavad selle suhtumise lapsedki, ehkki nende puhul tuleb mängu ka uudishimu-faktor.

Vastus küsimusele, millal hakkata laste nähes aluspesus diivanil lösutamist või pesemist piirama sõltub mitmest nüansist. Alustades kultuurilisest keskkonnast ja lõpetades vanemate enda suhtumisega. Suhtumine sellesse teemasse erineb ka riigiti - Euroopa ajakirjanduses käsitletakse seda temaatikat hoopis vähem kui Ameerikas. Meie regioonis pole {image id=536293 align="left"}mingi haruldus kohata rannas teineteise kõrval toimetamas porgandpaljast koolieelikut ja tema topless emmet, mille peale Ühendriikides võib keegi kohtuhagiga lagedale tulla. Probleemi mõõtmed omandab olukord meie emmede hulgas siis, kui laps hakkab ka oma vanemaid häbenema. Sel juhul tasuks lapsevanematel oma harjumused ja käitumine üle revideerida - kas ollakse liiga vabameelsed või hoopis põhjendamatult jäikadel seisukohtadel? Tuleks õppida austama lapse vajadusi, soove ja privaatust. Samuti võiks vähendada oma koduseid nudislikke harjumusi alastuse ning kehaosade suhtes liiga elavat huvi ilmutava lapse puhul.

Uuemad uurimused, mis on suunatud sarnase kogemuse rolli suuruse määratlemisele täiskasvanu seksuaalsuse kujunemisel, näitavad veidi valgust küsimusele, kas vanemate alastus on lastele traumeeriv. Praegu on paljud psühholoogiaeksperdid arvamusel, et peresisene alastiolek, kui sellese suhtutakse normaalselt, on loomulik ja kahjutu. Kusjuures pole vahet, kas lapsed on ühe- või mõlemasoolised. Lapsed, kes aegajalt näevad oma vanemaid alasti, ei saa psühholoogilist traumat. Pigem hakkavad nad ise oma kehasse ja seksuaalsusesse rahulikumalt, äärmustesse laskumata, suhtuma. Teisiti öeldes - seni kuni ei vanemaid ega lapsi alasti keha nägemine ei ehmata ning paisutatud või moonutatud reaktsiooni esile ei kutsu, võib rahumeeli teineteise juuresolekul riideid vahetada ning saunas käia.

Lapsele oma harjumusi ja suhtumisi peale sundida siiski ei tasu - kui järeltulija ei soovi auditooriumi saatel end pesta või sukapükse vahetada, siis tuleks seda respekteerida. Samuti tuleks võsukestele selgitada, et kui kodus võib aluspesus ringi tatsamine normaalne tunduda, siis vaevalt on suhtumine sama ka pargis või koolis.

 

Pildid: Sxc.hu

Tekst: Veronika Raudsepp Linnupuu

[email protected]