Murest murtud

Mure süda on elava tukseta.
Ning ta nägu on luurav ja kale.
Äkki ehmud: see tuba on ukseta!
Nöörib kurku. On õudne ja hale.
(E.Niit)    Aeg-ajalt tajume mure kohalolekut ja selleta ei möödu kellegi aeg. Peaasi, et muretsemine ainult valdavaks ei saaks!

Kadi Jüriado

kadi@buduaar.ee

Mure süda on elava tukseta.
Ning ta nägu on luurav ja kale
Äkki ehmud: see tuba on ukseta!
Nöörib kurku. On õudne ja hale.
(E.Niit)

 

 

Aeg-ajalt tajume mure kohalolekut ja selleta ei möödu kellegi aeg. Peaasi, et muretsemine ainult valdavaks ei saaks!

Mure tekitab lisapingeid ning stressi, mis süvenedes halvab teovõime ja probreemile lahenduse leidmine on raske.

Kindlasti oled kohanud  inimest, kelle suust võib pidevalt kuulda analoogseid väljendeid: „Ma olin nii mures sinu pärast!“, „Ma nii väga närveerisin.“, „Olen murest murtud.“ või mõnda teist sarnast kirjeldust emotsioonide kohta.

Kui mure ja närveerimine on põhjendatud ja asjakohane ning seda on  mõõdukas koguses, siis  on see isegi hea: väikene stress annab organismile vajaliku adrenaliinikoguse ja turgutuse, et probleemidega toime tulla ja lahendus leida. Mõni inimene aga laseb mure endale nii ligidale, et see hakkab takistama tal õnnelik olemast ja halvab tema teovõime.

Me muretseme iseenda ja oma lähedaste inimeste heaolu, tervise ja elu pärast. Muretseme homse päeva pärast. Muretseme teiste inimeste tegude ja nende tagajärgede pärast. Me muretseme töökoha ja elukoha soetamise ja säilitamise pärast.

Eestlastele on muretsemine üldse väga omane. Ka sõna muretsema on mitme tähendusega – just – me mitte ei soeta, tekita, organiseeri, hangi või tööta endale head tööd või elukohta, me muretseme need.

„Muretu” on  sünonüümiks omadussõnadele nagu hooletu, mugav, hoolimatu, kergemeelne ning vastutustundetu. Seega ei peaks juba keeleliselt need  mõisted olema   normaalsed. Tehakse väärjäreldus, et kui ei muretse, siis ei elata  õigesti, aga kui oled muretu ehk hooletu või boheemlik inimene, siis on kõik hästi?

Niisiis tundub, et  kinnine põhjamaalane ei saakski nagu hakkama ilma muretsemata – olgu siis mõistes närveerima, või ka muretsema tarbijalikus tähenduses, st  endale midagi hankima.

Mind pani sellele mõtlema asjaolu, et liiga palju hakkasin kohtama inimesi, kes olid sünged ja pidevalt mures millegi pärast. Enda juures panin tähele, et vahel tegi kogu olemise ebameeldivaks  negatiivsed mõtted. Olid need siis hirmust tekitatud muremõtted enda kallite ja lähedaste inimeste tervise pärast või enda tuleviku suhtes.

Vabasta end murest!

Nii õpetas mõtteraviarst Luule Viilma. Ta soovitas lasta mure vabaks ja kui tuleb pähe negatiivne mõte, siis sellele mõttele andeks anda. Olen seda juba mitu aastat teinud. Näiteks tuleb pähe mõte, et äkki minu isaga on midagi juhtunud, kui ta pole öösel pilli mängimast õigel ajal tagasi koju jõudnud. Silme ette kerkib jube stsenaarium, kogu keha läheb krampi, uni kaob ära, mõte järjest süveneb ja olemine on äärmiselt ebamugav selle kõige pärast.  „Annan andeks“, olen hakanud inertsist lausuma, kui taoline asi painama hakkab. Mida ma siis veel peaksin ütlema? Mida ma saan teha, kui tegelikult mitte midagi ei ole minu võimuses? Minna lihtsalt murest hulluks?

Kusjuures – andeks andmine oma hirmumõttele aitab. Mind aitab küll ja enesetunne läheb paremaks.
Tihti öeldakse:„Aga ma ei saa oma tundeid ja mõtteid kontrollida! Nad tulevad iseenesest ning halvavad kogu minu keha.“ Paljud vanad inimesed armastavad öelda:“ Vanad inimesed ju ikka muretsevad…“ tihti muretsevad nad isegi siis, kui  midagi muretseda polegi ja mõned lähevad murest halliks ja saavad endale külge hirmsad haigused. 

Tegelikult saab küll enda tundeid ja mõtteid kontrollida. Siinkohal soovitaksin kõigil lugeda läbi DR.Wayne W. Dyer’i raamat „Sinu loomuse nõrgad kohad“, mis ülihästi kirjeldb endaga toimetulemist, õnnelikult elamist ja oskust lahendada probleeme, mitte ainult muretseda nende pärast ja kurta oma kurva elu üle.
„Tunded pole juhuslikud emotsioonid. Nad on meie enese valitud reaktsioonid /…/ Emotsioone tuleb näha valikutena, mitte elutingimustena. Selles seisnebki isikuvabadus,“ kirjutab autor.
Seega ei tee inimesi õnnelikuks asjaolud või inimesed, vaid inimene ise teeb end õnnelikuks oma mõtetega neist asjaoludest või inimestest oma elus.

Pole ju mõtet kurta ja muretseda asjaolude üle, mille suhtes ei saa midagi ette võtta.
Elu kaks kõige mõttetumat emotsiooni raamatu autori arvates on süütunne selle pärast, mis juba tehtud ja mure selle pärast, mis võiks juhtuda. Ükskõik kui suur annus süütunnet ei muuda kunagi ajalugu. See hoiab inimest ainult tardununa ja tegelikult hoopis suurendab tõenäosust, et korratakse soovimatut käitumist.
Ükskõik kui palju tuleviku pärast ka ei muretseta, ei muuda see mitte midagi. Muretsemine takistab hoopis täisväärtuslikku elamist. Muretseja lihtsalt istub ja mõtleb asjadele, samal ajal kui teoinimene tagutseb.

Tea – õppis olema õnnelik ja nautima pisiasju

Tea on üks minu lemmiktüdrukuid. Ta on ülipositiivne inimene, vaatamata sellele, mida ta oma noore elu jooksul on pidanud läbi elama. Tema elu on aeg-ajalt nagu seiklusfilm. Vahel on selline tunne, et miks küll temaga nii palju igasuguseid hulle asju juhtub, ja korraga.

„On olnud teatud olukordi, kus mu elu on kontrolli alt väljunud ja olen tahtnud öelda: “peatage maailm, ma tahan maha minna!” ning hetki, kus olen hakanud oma terves mõistuses kahtlema, vaata et posinud või väljas kuukiiri võtnud„ räägib Tea, kes mõni aeg tagasi, samal lühikesel ajavahemikul, kaotas töökoha, tegi mitu autoavariid ning siis avastati tal järsku väga raske haigus, mis noore naise tulevikuplaanid ja -lootused hetkes täiesti segamini lõi.

Miks mulle aga Tea meeldib on see, et ta on tüdruk, kes ei armasta vinguda ja vihkab paigalseisu.  Juhtus, siis juhtus. Nutmine aitab tõesti korraks, aga Tea ei taha näha kogu aeg enda ümber nutvaid, haletsevaid või hädaldavaid inimesi. Pigem naudib ta igat päeva kui oma viimast. Arvan, et tänu sellele on saanud ta ka oma haiguse kontrolli alla.
 „Olen ennast alati käsile võtnud ja sisendanud, et mina ise valitsen enda keha ja vaimu üle. Tegelikult olen üks õnnelikumaid inimesi, sest oskan palju rohkem tunda rõõmu väikestest asjadest ja oskan neid hinnata. Olen unustanud aktsiaturud ja maailmavalitsemise ning õppinud nautima klaasi külma vett, pehmeid patju, meeldivat naeratust ning imestanud, et kollane päike tõuseb igal hommikul. Hea tuttav ütles mulle kunagi, et igale inimesele antakse nii palju, kui ta kanda jõuab ning olen teinud sellest järelduse, et mul on au olla seega üks maailma tugevamaid inimesi. Mu ümber on palju häid sõpru ja fantastilisi isiksusi.” räägib Tea.

Tea arvab, et kuna on alati teinud sadat asja korraga ning viimasegi vaba minuti ära planeerinud, siis just see on teda rasketes olukordades kõige rohkem aidanud:  „Haigusest teada saamise ajal kirjutasin ning kaitsesin ülikoolis lõputööd ning ravil käies asusin erialasele tööle, ehk võtsin ette uue väljakutse. Kui inimene mõtleb liiga palju, siis on tal järelikult liiga palju vaba aega. See võib kõlada küll iganenult, kuid ütlen seda inimestele, kes pidevalt virisevad-  võtke iga päev midagi head ette- terves kehas terve vaim. Minge trenni, saage  tuttavatega suvisel väliterrassil kokku, võtke klaasike kihisevat siidrit või lemmikkokteili, klaarige vanad arved. Tehke kõik selle heaks, et oma eesmärgid saavutada võimalikult hästi ja kiiresti (alustada tuleks sellest, et panete need enda jaoks paika). Ärge lükake asju määramata asjaks edasi, seda aega ei pruugigi tulla. Kõike seda tehes olete õhtul liiga väsinud, et paratamatuid asju vaagida või mõttetuid mõtteid mõlgutada ning saategi rahus magada ja ”lasta jõel end kanda”.”

Seega ole tegutseja, mitte soovija, lootja või kriitik. Sinu asi on valida, kas olla õnnelik või õnnetu. Mõte on ka tegu ning kui sa ei saa reaalselt mitte midagi head millegi nimel või kellegi heaks teha, siis vähemalt mõtle asi heaks. Tead on see aidanud ning võibolla ka tänu sellele hakkasid temale algul väga karmid arsti diagnoosid olema järjest paremad.