Laura lugu: vanemate seksuaalse ahistamise tõttu eelistan nüüd hoopiski naisi

Räägin teile oma loo sellest, kuidas jõudsin oma elus selleni, et mehed mind enam üldse ei köida. Samuti sellest, miks ma kardan joobes inimesi, kellel tuleb silmadesse teatud pilk, mis terve mu keha hirmust värisema paneb.

Ma olin alles väike tüdruk, kui mu ema ja isa mind seksuaalselt väärkohtlesid. Täpset vanust ma ei mäleta, kuid esimene kord võis olla siis, kui olin umbes kolmeaastane. See juhtus alati, kui nad purjus olid ja nende silmad olid siis hoopis teistsugused võrreldes nende silmadega, mis alkoholi pruukimist ei olnud tundnud. Nende silmis oli klaasistunud pilk, hääl oli kähe, keha tuikus ja käed rebisid minult riideid seljast.

Selline väärkohtlemine kestis aastaid, ning kuna olin nii väike, siis ei saanud ise sellest aru. Arvasin, et võib-olla see peabki nii olema. Ehk näitavad nad nii oma armastust minu vastu? Ma olin tol ajal segaduses ning mu alakeha koguaeg valutas. Ka tualetis käimine oli vaevaline ning seepärast hoidusin nii palju kui võimalik toidust ja joogist, kuna ei tahtnud, et alakeha veelgi rohkem valutaks. 

Ema mind seksuaalselt nii palju ei väärkohelnud kui isa, ema oli pigem pealtvaataja. Mäletan, et sel ajal, kui isa mind väärkohtles, vaatasin oma emale otsa ja anusin pisarad silmas, et ta selle lõpetaks ja päästaks mind. Kuid ema lihtsalt istus ja jõllitas ning ei teinud väljagi. Kui kõik läbi sai, viskas ta mulle vaid rätiku, et end kuivaks pühiksin.

Teismelisena oli mul palju meessoost sõpru, kuid kui ma sain aru, et neile meeldima hakkasin, lükkasin nad eemale. Naistega oli aga teistmoodi – mulle meeldis nendega koos olla ja nautisin naiste tähelepanu. Kui sain teada, et mu parim sõbranna on minust sisse võetud, siis olin ma väga õnnelik. Mulle meeldis, kuidas ta mind vaatas ja hoidis, see tekitas sooja tunde ning mõjus armastusväärsena. 

Nüüd olen ma teismelise east välja kasvanud ja palju vanem ning mulle meeldivad endiselt naised. Ma ei oska siiani öelda, kas naiste eelistus on kuidagi mu lapsepõlvega seotud või on see juba geenides, kuid tean, et olen õnnelik sellena, kes ma olen. Ma ei karda tunnistada, et olen lesbi, ning tänaval jalutades võtan julgelt oma kaaslase käest kinni ning kallistan teda. 

Ma kirjutasin selle loo, kuna tahan sellega öelda, et oma minevikku ei saa muuta, kuid sellegi poolest võib elus õnnelik olla. Võtke mineviku halbasid kogemusi kui elu õppetunde, mis teid tugevamaks muudavad. Ja armastage ennast sellisena nagu olete, vaid siis leiate enda kõrvale ka inimese, kes teid vastu armastab. Olge positiivsed ja naeratage maailmale ning hoidke oma südameuks avatud!

Buduaarile Lauralt

Laura lugu osutus seekordse Buduaari kirjutusvõistluse parimaks looks. 

Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see [email protected]