Pisipere : Kas olengi rase?

16 kommentaari

Käesolev lugu alustab sarja "Pisipere", milles räägime raseduse ja lapse sünniga seotud emotsioonidest, kogemustest ja füüsilistest muutustest. Esimeses osas keskendun ma peamiselt raseduse alguses mind ennast haaranud lootustele, mõtetele ja tunnetele. /Tekst: Veronika Raudsepp Linnupuu/

Meie lapsesaamise soov tuli juba üsna pea peale kohtumist. Kuid siis oli kool ja üürikorter ning otsustasime paremat hetke oodata. Peale minu kõrgkooli diplomi kaitsmist olin vaid pool aastat töötanud, kui otsustasime – nii, nüüd võib! – ja jätsime pillisöömise katki. Paar-kolm kuud arvutasime agaralt päevi ja lootsime… Kuid ei miskit. Lõpuks otsustasime, et pole mõtet paanikasse sattuda, oleme ju nii noored, et kui jääb siis jääb.

Ja siis kohe jäingi – kohe mõned päevad peale viljastumist oli mul nn. „toidumürgitus“! Ma ei tea kindlalt senini, oli see tõesti toidumürgitus või raseduse esimene sümptom, sest kõrge palavik oli ka. Õed veel vanaema sünnipäeval naersid, kui ma torti ei soovinud, et „niikuinii oled sedapsi“!

Ise ei suutnud seda kuidagi uskuda. Ootasin pidevalt „päevade“ algust. Mingit sõnulseletamatut ematunnete käivitumist, emotsioonipurskeid ja kõrgesti ülistatud sisetunnet, et nüüd toimub midagi erilist, ei olnud.  Käisin julgelt kolleegidega Soomes seminaril olles kuumas saunas ja jõin paar pudelit õlutki. Ja nagu Soomes talvisel ajal ikka – peale kuuma leili, vupsti lumme… Alakõhus ja rinnus oli samasugune pakitsus nagu algava menstruatsiooniga ikka. Töölähetuselt koju jõudes avastasin, et see, mida ma eeldasin hakkavat, pidi tulema juba nädalajagu päevi tagasi. Ega siis jäänudki muud üle, kui testi teha.

Istusime elukaaslasega elutoas ja mõtlesime, et niikuinii on jälle vaid stressist ja/või külmetusest tingitud tsüklihäire. Rasedustriipu oli näha juba poole minuti pärast, kuid ootasin ikka kenasti 20 minutit veel, et ikka kindel oleks, et ta kusagile ei kao. Käed hakkasid värisema, jalad muutusid sültjaks, sisemust haaras kummaline tunne. Jeeee! Me saame lapse! Issand, kuidas ma nüüd reageerima pean, et mees ikka ka erilise hetke meelde jätaks? „Oledki või? Tegelt ka?“ Ma olin nii rõõmus, et oleksin võinud tirelit teha! Hetke pärast käivitusid emainstinktid ja hakkasin tõsiselt paanitsema ega see saun ja paar õllet inimhakatisele halba teinud? Olin selleks ajaks juba kursis, et mensese ärajäämise ajal hakkab tööle süda ja arenevad jäsemete pungad…. Emotsioonikarussell oligi sisse lülitatud.

Üsna tihti tuli tunne, et tegelikult, kuigi rasedus oli oodatud, pole me veel valmis. Et see, mis toimub, pole päris. Meist saavad vanemad? Uskumatu! Tekkisid teatud hirmud lapse tervise, karjääri, majandusliku olukorra ja muu taolisega seoses. Elav fantaasia tegi mu väga armukadedaks ja haavatavaks. Samas olin paljudes olukordades palju otsusekindlam ja julgem. Kõik tundus huvitav, armas, kohutav ja pöörane samaaegselt.

Kolmeteistkümnendal rasedusnädalal loksusid ultraheliaparaadi ekraanilt pisitillukesi varbaid ja niitjaid jäsemeid vaadetes paljud asjad paika. Kahtlused ja absurdsed hirmud kahvatusid pisikest inimhakatist vaadates – me armastame ja tahame teda. Just nimelt teda ja just nüüd. Mõlemad ja igavesti. Kõik muu pole enam nii oluline. Laps ei saa olla takistus, kui ta suudab sellise emotsiooni tekitada. Pigem õpetab ta väärtustama tõeliselt olulist.

Esimest last kandes tundus elutähtis iga pisiasi üles märkida ning dokumenteerida. Kõik see, mis minuga toimus tundus uskumatu ja põnev. Iga plõksatus kõhus tekitas poleemikat – liigutas või tantsivad sooled? Millal kõht ette tuleb? Kas teised ka märkavad, kuivõrd haavatav ma praegu olen? Teleris näitab kurva näoga beebit – ma juba nutan lahinal… Telereportaaž lapseahistajast ja Veronika on nii püha viha täis, et võiks esimesel ettejuhtuval õeluskotil naha maha nülgida… Näitab naeratavat laspukest ja õnnelikku emmet – Veronikal  õnnis kakunägu ees…

Meeletu unistamine, kaasaelamine, planeerimine ja saatusekaaslastega kogemuste vahetamise vajadus püsis veel mõnda aega peale lapse sündi. Juhtumisi sattus minu rasedus ühe sõbrannaga samale ajale. Väga hea on lähedasega koos sarnast asja kogeda, arutleda, küsida, rääkida. Keegi teine, isegi juba kõik läbi elanu, ei suuda sama hästi su tundeid mõista. Katrini tähtaeg oli nädal enne mind, kuid välja kukkus nagu raamatus – minu Gregor Jaskar nägi ilmavalgust täpselt seitse päeva enne tema Kasparit.

Teadsime mehega kogu aeg, et teine laps tuleb kohe järgi. Kuid see on juba hoopis teine lugu…

Kuidas Teie esimesed rasedusnädalad möödusid? Mis tunded Teid testi vastust nähes haarasid?

 

Veronika Raudsepp Linnupuu

veronika@buduaar.ee