Merit Raju: me kõik tahame lihtsalt mõistmist ja hoitust

Millisekund, mis määrab suhteruumi

Merit selgitab, et see, kui me räägime oma potentsiaalist, iseenda parimast versioonist, on seisund, milles aju mõlemad poolkerad ja eelkõige meie arukalt mõtlev osa otsmikusagar saavad verd ja seega hapnikku ja toitaineid.

See on aeg, kus oleme eriti loovad, arukad, empaatilised ja meeldivad.

Ta lisab, et on olukordi, kus mingi mõte või kogemus tekitab nii suurt stressi, et halvab meie aju täielikult. Millisekundiga võib tekkida mõnusast lõdvestunud seisundist sajaprotsendiline kaitseseisund. Veri toidab vaid meie instinktiivset ürgaju, millel arukusega seosed puuduvad.

Ja see ei ole parim versioon meist.  Aga paraku seda juhtub.

Seda juhtub suhetes oma lastega ja seda juhtub suhetes oma kaasaga.  Seda juhtub ka lihtsalt liikluses või töökohal või toidupoes. Seda juhtub isegi üksinda olles mingit uudist või e-kirja lugedes, pimedas metsas sammude mütsumist aimates või lihtsalt arvet saades.

Merit räägib, et sellisel hetkel ergutab stressihormoon adrenaliin hingamist kiiremaks ja süda hakkab taguma, et pumbata verd jäsemetesse –  põgenemiseks. Peopesad muutuvad lisandunud adrenaliinist niiskeks ja oma naha päästmiseks saame füüsiliselt topeltvõimed. Aju suunab oma verevarustuse ümber instinktidest lähtuvasse ajutüvesse. Arukas mõtiskelu pole meile instinktiivselt oluline, sest elu on sadu tuhandeid aastaid metsikus looduses aidanud säästa miski muu.

Keha on valmis võitlemiseks, põgenemiseks või hangumiseks

Inimeste maailmas tähendab võitlemine kritiseerimist, süüdistamist, hääle tõstmist, ka füüsilist agressiivsust.

Ta kirjeldab, et hangumine võib olla täis vaikimist: nagu sisalik, kes mängib surnut, lootes, et oht on peagi möödas. Äkki “ründaja” ei märka mind üldse? Hangudes ei vasta inimesed neile suunatud küsimustele (mind ei ole ju siin!) või ütlevad “ma ei tea”, kuigi nad tegelikult teavad või siis ei pääse päriselt ka sellele teadmisele ligi, ei taha vaadata, tunnetada, otsustada.

Ja põgenemine on veel kõige variatsioonirohkem inimkäitumise viis stressiolukorras. Selleks sobib suurepäraselt internetti põgenemine või teleka ette või trenni või tööle. See on teema vahetamine, inimese, silmavaatamise või olukorra vältimine, aga ka nalja viskamine.

Merit tõdeb, et loov mõtlemine ja empaatia on sellises seisundis muidugi nullis. Arukat vestlust ei saa pidada. Häid lahendusi ei paista kusagilt. Kompromisse pole keegi valmis tegema.

Ta selgitab, et seda ajutüve aktiveerumist nimetatakse sisalikuaju või roomajaaju seisundiks. Võib seega öelda, et stressiolukorras ei kohtu kaks täiskasvanut, vaid justkui kaks sisalikku, kes on aktiveerunud mingisuguse mõtte või ütluse või olukorra peale või lihtsalt surve all näiteks kiirustades või kasvõi väikeste laste vanematena. Vähe maganuna. Või kui kellelgi on krooniline valu või rahamured, eskaleeruvad kõik stressiolukorrad palju kiiremini ja võimendusega.

Merit räägib piltlikult, et siis ollakse nagu kaks sisalikku hangumises, põgenemises või ründes, või kaks last, kes suhtlevad oma valude baasil, oma mänguasja ise ei taha, aga ära ka ei anna ja sünnipäevale kindlasti ei kutsu.

Üks sisalikuseisundis kogetud ja väljendatud asjade omadus on see, et need on üle võimendatud ja lõhuvad suhteruumi

Merit kirjeldab, et selles seisundis mõeldakse-öeldakse-tehakse asju, mida tegelikult ei oleks tahtnud. Kui kõik arukamad aju osad aktiveeruvad uuesti ja saab asjale kaine pilguga vaadata, tekib kahetsus, häbi või kurvastus. Sest see, milles endid väljendati, oliseisund, mitte objektiivne olukord. Objektiivse olukorra analüüsimiseks, üheksa korda mõõtmiseks ja üks kord lõikamiseks on rahulikult aega vaja anda, seda ei tehta uisapäisa ega ülepeakaela.

Hästi oluline on aru saada, kuidassealt välja tulla. Ja veelgi olulisem on teada, kuidas kiiresti teistele ajuosadele rohkem hapnikku võimaldada ehk närvisüsteemi häireseisundist taas tasakaalu saada.

Mis on need toimivad, teadlikud toimetulekumehhanismid sellises olukorras ühel või teisel või koos?

Aeg, mis on kaotatud teineteisega kontaktis olemisest või rahulikus harmoonias eksisteerimisest, on kõige valusam kulu

Merit kinnitab, et olukord, kus jäädakse viha pidama või igaüks üksinda oma haavu lakub, lõhub suhteruumi, usaldust ja tulevikuvõimalusi. Seega on oluline, et see aeg oleks võimalikult lühike. Et jõuda kiiresti tagasi armastusse, hoitusesse, harmooniasse.

Hoida suhteruumi lõhkuva energia eest. Me kõik tahame lihtsalt mõistmist ja hoitust ja seda, et valu või hirm läheks üle.