NIPINURK: TERAPEUT: armastuse energia hoiab meid elusana

Terapeut Liis Kuurmet on aina enam kõnetanud erinevate filosoofiate, kultuuride ja väärtussüsteemide mõte, et oleme tegelikult ju kõik sündinud läbi erilise energia.

Seda kutsutakse valdavalt eluenergiaks. Tänapäeva inimene võiks pisut võtta aega ja mõelda hinnanguteta sellele, et esivanemateta poleks olemas teda ennast. Samuti poleks olemas seda elu, kogemusi, tundeid ja kõike muud, mida oma füüsilises kehastuses on võimalik sõnastada. „Hoolimata sellest, mis on olnud esivanemate taust, eellugu või saatus, on siiski armastuse energia see, mis hoiab meid päriselt elusana. Vahest tundub see sõnastus veidi poeetilise ja emotsionaalsena, kuid arusaama energiast ja vibratsioonidest on jõudmas inimeste teadvusesse aina enam, niisiis kasutan meeleldi siinkohal ka seda võrdlust,” ütleb Kuurme. Talle on aasta-aastalt saanud aina selgemaks see, et mida rohkem pühendab ta oma aega, tähelepanu, mõtteid ja tegevusi sellele, mis toovad naeratuse näole, rahu südamesse ja sügava naudingulise kogemuse, seda rohkem ta mõistab, kui palju väärtustab ja armastab ta iseennast. Kuigi ei ela ta illusioonides ja elus tuleb ette igasuguseid hetki. Ja oi, kui palju väljakutseid, ebamugavaid eneseületusi ja raskusi on ka tänavune 2020. aasta kõigile toonud! „Minu sügav ja sõbralik soovitus kõigile on see, et proovige elada oma elu nii, et tunnetate aina enam seda, mis on teie tõeline ja sügav vajadus, mis on teie kirg, mis on see, mis paneb silma särama ja südame tugevasti tukslema, mis paneb teid päriselt elama! Ja kas seegi pole siis mitte armastus? Armastus elu vastu, armastus iseenda vastu. Kindlasti on sellele ka mingi parem sõnastus. Aga seda põnevam ongi see mitmekülgsus, mis näitab armastust igaühele erineva mätta otsast,” arvab Liis. Temalt küsiti kord seltskonnas, kas tema jaoks on armastusel ka värvi. Ta jõudis teadmiseni, et armastusele värvihinnangu andmine oleks liig mis liig. Niisiis – armastus, hinnangud ja ootused justkui ei sobi omavahel kokku või mis? Küll aga võiks siit edasi küsida: mis on elu? „Ma arvan, et ennekõike on see võimalus. Võimalus ise õppida, ise märgata, mis on olemas, mis on võimalik. Minus isiklikult on hästi suur tänutunne, et ma olen osa sellest õppeprotsessist. Ja kui vaadelda pigem suuremat pilti, siis kuna oleme ühenduses kõige ja kõigiga, kandub meie isiklik teadmine ka üle nii-öelda välisele maailmale, teistele inimestele jne,” ütleb Liis. „Ilmselt tulin siia ellu õppima. Olles ise nõustaja- ja terapeudirollis, on mulle väga suureks privileegiks kohtuda pea iga päev erinevate inimestega, kuulda nende lugusid ja kogemusi. Olen elulugude kuulaja ja vaatleja ning annan vaid tagasipeegeldust sellest, mis on inimese sõnastuse taustal. Minul ega ka ühelgi teisel terapeudil pole anda kellelegi vastuseid, kuidas ta peaks elama, mida ta peaks tegema, milliseid valikuid tegema. Ammugi ei ole mul õigust ega vajadust anda hinnanguid,” sõnab terapeut. Ta usub, et igaühele on lõpuks oluline enda elule surmatunnil tagasi vaadata kui tänulikule õppeprotsessile. Isiklikult loodab ta kogu südamest siiralt, et sellel hetkel ei oleks enam kahetsust, et midagi jäi tegemata. Kahetseda tasuks ehk ainult seda, mis on tegemata jäänud. Siinkohal võib ju väita, et aega jäi väheks, aga paljud teavad ka seda, et aeg on suhteline ja kõik sõltub ikkagi valikutest. Ja kes teab, siis aega polegi võib-olla üldse olemas tuttavlikul kujul, sest sedagi on võimalik venitada või hoopis kiiremini käima panna. Aga teadlikud otsused meie südametes läbi armastuse on see, mis aitab elada oma elu ja kogeda meile antud õppeprotsessi. Lõppkokkuvõttes oleme viibinud nii palju aega juba infomüras, et aeg võib olla ja võib ka mitte olla. Kuid kui inimene on pidevas teadlikus soovitud seisundis ja hoiab seda igal sekundil, polegi ajal mingit määravat võimu. Tähtis on teadlikkus olla kogu aeg oma elus kohal, vaadelda, mis endas toimub. Olla tasakaalus ja tasakaalust väljas, kukkuda ja tõusta jälle püsti. Kes meist poleks kukkunud?! „Olen ka ise kukkunud kordi ja kordi, olnud näoli muda sees, kohutavalt suures ahastuses, valus, vihas ja kurbuses, kuid tänaseks on ka sellest kujunenud omamoodi rännak. Uskumatuna võib tunduda see, et mudas või augus olemine saab samuti olla teinekord nauding, sest tean ja tunnen, et see kukkumismoment oli väga oluline eluõppetund. Kogemused ja elu näitavad, et seda aukukukkumist ei ole absoluutselt vaja karta. Jah, nutad ja ahastad, ent üks osa sinust seisab su kõrval ja lihtsalt muigab ja tunnistab just sel hetkel olulist elutarkuse omandamise eksamisooritust,” usub Kuurme. Kuhu siit edasi? „Ma võin ju rääkida palju sellest, mida olen elu jooksul teinud selleks, et hoida oma õnne- ja rahuloluseisundit, kuid ajas on see koos minuga muutunud. Üks aga, mis on tõeliselt oluline ilmselt iga inimese jaoks, on soovitus: elada kirega, nautida elu, teha valikuid võimalikult teadlikult, võttes arvesse mitte seda, mida ma tahan, vaid mida ma vajan. Elada oma elu pigem vajaduspõhiselt ehk läbi südame ja armastuse, mitte tahtepõhiselt, läbi mentaaltasandi ja ego,” lausub Kuurme. Nii mõnelegi meenub siin ütlemine „tule peast südamesse“ ja küllap see nii ongi. Kuurme ei tea, milliseid samme ta reaalselt selles elus vastavalt nendele märksõnadele teeb edaspidi. Aga tunneb, et mida rohkem kuulab ta seda sisetunnet enda sees ja loob seoseid ka läbi mõttetasandi, annab see talle rohkesti võimalust elada uudishimus, kires ja enda täispotentsiaalis. „Minu enesearengufaasides on olnud palju hetki, kus kõrgemas teadvuseseisundis olen lausa sõnulseletamatut tänulikkust ja südantliigutavat tunnet tundnud kogu eksistentsi vastu! Just see liigitub minu arvates armastuse alla. Kuna mida rohkem pöörame oma fookust sellele, et me oleme nii inimkonnana, ühiskonnana kui ka ühisteadvusena omavahel ühises maatriksis, seda enam saame võtta otsuse kogeda nii seda armastust, mida ennekõike iseenestes tunneme ja välja kiirgame, kui ka selle peegeldust vastupidises suunas,” ütleb Kuurme. Tasub meelde jätta!