NÕUANDEID, kuidas ennast aktsepteerida

Maria Baydar
Maria Baydar — FOTO: Mirjam Veisner

Koolitaja ja coach Maria Baydar kirjutab oma raamatus „Teadliku elu meistriklass“, et
kõige hävitavamaks jõuks on enda võrdlemine teistega. Sageli otsime endaga rahulolu ja enese aktsepteerimist, üritades täita ühiskonna poolt seatud naiseks olemise, kuid tänapäeval rohkem juba kodanikuks olemise ideaale. Selline teekond viib meid vaid kaugemale omaenda tõest ning tõelisest eneseaustamisest ja aktsepteerimisest.

Mis on täpsemalt enese aktsepteerimine?

Maria selgitab, et see kulunud mõiste tähendab, et hindame iga oma voldikest, iga emotsiooni, kuitahes valusat, ning iga iseloomuomadust, mis meile – kuid sageli ka ümbritsevatele inimestele – peavalu valmistab. Hindamine tähendab, et näen ebameeldivuses või raskes kogemus väärtuslikku võimalust kasvada millegi parema suunas.

Ennast väärtustatakse läbi selle, et nähakse läbi raskete kohtade väärtust luua midagi paremat enda jaoks. See teeb rasked olukorrad, aga ka voldikesed, enda jaoks väärtuslikuks.

Ta rõhutab, et sinu areng ei puuduta mitte kedagi teist, ainult sind ennast! Me ei arene ühiskonna jaoks, me ei muuda end lähedaste või sõprade nõudmisel (vähemalt ei tohiks muuta!) ega oma partneri pärast. Tegelikult ei olegi meis häid ja halbu külgi. Inimene on oma olemuselt täiesti neutraalne. Vaid sinu enda läbielamised ja alateadlikud programmid ning teiste hinnangud muudavad mingid küljed sinu ja teiste jaoks kas heaks või halvaks.

Ta lisab, et samamoodi on emotsioonide ja tunnetega ning kõikide elus omandatud kogemustega. Sina otsustad, kas need on head või halvad. Sa saad kõiki tundeid ja iseloomu omadusi kasutada väestavalt või hävitavalt. Seetõttu tasubki sul tunda uhkust enda üle just sellisena nagu oled! See on ju imeline, kui erinevaid inimesi maailmas kohata võib. Kõik nende erinevused on ainulaadsed! Ta tõdeb, et muidugi on igaühe elus hetki, kus ta ei ole peeglisse vaadates oma välimusega rahul või on mõistnud, et teatud tunded ja reaktsioonid hävitavad tema elu ja sisemust. Kuid see kõik on vaid osa arengust. Seni kui sa ei kritiseeri end teiste inimeste hinnangute baasil, on kõik korras. Kuni sa muudad end iseenda jaoks ning võtad seda kui põnevat ja väärtuslikku arenguprotsessi, on see sinu jaoks ohutu ja tulemuslik. Tuleb mõista, et sina ja kogu elu on pidevas muutumise protsessis ning see ei ole sugugi halb! Vastupidi. Erinevad eluetapid ning sinu potentsiaali avanemine nende tulemusel on imetlusväärne ja hindamatu kogemus.

Kust tuleb õnn, kui me ennast ei aktsepteeri?

Maria toob ühe näite. Sa kaalud hetkel 85 kg, aga sinu ideaalkaal on hoopis 60 kg. Kilod lihtsalt ei kuku ning see toob kaasa üha suurema stressi. Sinu jaoks on see katastroof ning sulle tundub pidevalt, et mehed asetavad sind nende üleliigse 25 kg pärast pidevalt teistest naistest madalamale ning suhtuvad sinusse pigem kui semusse. Sa ei märka, et tegelikult vaatavad mehed sulle tänaval vähemalt kolm korda järele, imetledes sinu täiuslikke kehavorme. Enda teadmata oled sa paljude meeste iluideaal: naiselik, kütkestav ning jalgu nõrgakstegev naine.

Maria ütleb, et on väga kahju, et sa ise seda ei tea! Ja kes kannatab? Elu ei ole nii ühetaoline, et peaksid järgima vaid ühte standardit. Kui sinu eesmärk oleks saavutada soovitud kaal selleks, et olla tervem, tugevam, enesekindlam, elurõõmsam ja õnnelikum, siis oleks ju hoopis teine tera! Kaal langeks kolinal, uus tervislik eluviis pakuks sulle palju lõbu ja põnevust ning võibolla kohtuksid treeningsaalis isegi oma tulevase abikaasaga.

“Seega, kõik on kinni suhtumises! Kui sa otsustad elada oma elu kibestunult, pugeda maailma eest peitu ning tõmmata selga haletsuserüü, siis palun väga! Kuulus laulja lavanimega Drake ütleb ühes oma laulus: ,,Everybody dies, but not everybody lives.“ („Me kõik sureme, aga mitte kõik meist ei ela.“) Ja kui me laseme oma elu pidevalt mõjutada välistel kriteeriumitel, hinnangutel ja kõigel muul sellega kaasneval, siis ei elagi me kunagi iseenda elu, ei avasta kunagi oma päris unikaalset potentsiaali. Kust peaksid siis tulema meie juurde rahulolu ja õnn, mida me nii pingsalt taga ajame? Seega, kõigepealt tuleb meil õppida ennast aktsepteerima!“ ütleb ta.