Reklaam sulgub sekundi pärast

Liitu meelelahutusklubiga

RAADIOHÄÄL LAURI HERMANN: kartuses midagi ette võtta, võib kogu elu käest libiseda

Lauri Hermann
Lauri Hermann — FOTO: Kristina Litvjak

Kas karta kannapöördeid elus? Saatejuht ja ürituste korraldaja Lauri Hermann usub, et oleneb kannapöördest. „Loomulikult tuleb enda vastu aus olla, tõele otsa vaadata ja midagi muuta. Suuri otsuseid uisapäisa ikkagi ei tee, kuid lihtsalt oleleda või vegeteerida mina ei suuda. Kartuses midagi ette võtta ja otsustavaid samme astuda võib kogu elu käest libiseda,“ arvab ta. „Kõlan kui vanainimene, kuid päriselt ka, aastad lendavad uskumatult kiiresti ja hiljem aega enam tagasi ei keera. 

Iga päev on üks suur valikute tegemine

Lauri ütleb, et terve elu on iga päev üks suur valikute tegemine. Elu koosneb meie õnnestunud ja viltu vedanud valikutest. „Tasakaal - otsust ja selle tulemust võibki minu arust pidada elukooliks,“ ütleb Lauri. Öeldakse, et vigadest õpitakse.

Lauri tõdeb,et tihti ei juhi meie liigutusi üldsegi mitte pea, vaid hoopis kõhutunne ja emotsioonid. Sada protsenti täpselt samasugust olukorda kunagi ei kordu, mis tähendab seda, et iga olukord ongi omamoodi uudne ja võõras. Aeg, ruum, ümbrus, asjaosalised, ilm, meeleolud – kõik see ja palju muudki on väga muutuvad näitajad. 

„Ma arvan, et just seetõttu ei tasuks ka endaga valesammude korral tagant järele liialt karm olla. Endale võib ju tuhka pähe raputada ning kõike kiruda, kuid mida see enam annab,“ tõdeb Lauri. Otsuse tegemise hetkel ei saagi kõigeks valmis olla ja tagajärgi ette näha. Lauri püüab seega alati positiivset näha – sain targemaks, sain kogemuse võrra rikkamaks.

„See „kool" võib vahel ka päris kalliks maksma minna, aga siiski. Loomulikult võtab mõne suurt kaalu omava otsuse tegemine jala värisema, kuid pääsu sellest pole. Elama peab ja vahepeal lihtsalt tuleb ka ämbreid kolistada, et elutarkust saada,“ selgitab ta.
Seda suurem on rõõm täkkesse läinud valikute üle. 

„Minu elu kõige enam mõjutanud otsused on kindlasti olnud seotud lapsepõlveunistustega oma kodust ja printsessist, hästi suurest armastusest. Samuti juba maast madalast tekkinud muusika- ja raadiotööhuviga. Loomulikult oli päris keeruline ka ülikooli erialavalik. Kõik hästi eluline ja inimlik,“ selgitab mees.

Lauri tõdeb, et ta on ka mõne asjaga liiga kaua venitanud, kuid vahepeal pole lihtsalt pääsu. Kannatajarollis ei pruugi olla ainult sina ise, vaid ka lähedased. „Vanarahvatarkused on selle teema juures igati asjakohased – vahel on tõepoolest parem õudne lõpp, kui lõputu õudus. Kui miski on halvasti, siis tuleb midagi ära teha ja anda võimalus, et asi saaks paremaks minna,“ soovitab mees.

Kritiseerimise asemel võiks enda arengusse panustada

„Sellist varianti pole, et mitte midagi ei vali. Isegi mitte midagi otsustamine on valik. Kas otsustad millegi kasuks või mitte,“ vastab Lauri küsimusele, et kas ta on enda arvates elus mõne valiku tegemata jätnud. Ta otsustab reeglina tegutsemise kasuks ja tahab väga näha, et mis saama hakkab. „Kes ei riski, see šampust ei joo. Olen alalhoidliku loomuga ja liigselt ei rapsi ega lase emotsioone valla, kuid sellegipoolest olen elus tõesti palju riske võtnud,“ lisab mees.

Lauri on ennast usaldanud ja tema sõnul on väga tähtis iseendaga hästi läbi saada ja endasse uskuda. „Olen kogu elu tohutult selle nimel tööd teinud, et nüüd, 42-aastaselt, ennast usaldada ja väärtustada. Tean, et minus on tegijat ja mul on väga tugevaid külgi. Kui ma sellisena kellelegi ei sümpatiseeri, siis tühja sellest. Ega kõigile meeldima ei peagi,“ tõdeb saatejuht.  Ta lisab, et kes väga kritiseerima kukub, siis temal on järelikult endal vajakajäämisi ning tasuks kriitilise pilguga peeglisse vaadata. „Nõme, kui teistele kaikaid kodarasse loobitakse, sama energia võiks ju enda arendamisse rakendada,“ ütleb mees.

Kõik määrava tähtsusega otsused on Lauri ära teinud ja tulemusega leppinud. Kahetseda ei tasu tema sõnul miskit. Mida suurem on „ämber", seda suurem on elukool. „Võiksin kahetseda eelmise nädala jama, mille otsa komistasin. Tulin heale sõbrale vastu ning lubasin ühe inimese Lõunakeskusesse ära visata. Parklas ütles ta mulle kenasti „aitäh“ ja läks kähku autost välja. Kõik oli tore, kuni üks proua, ühes käes rool, teises telefon, mu autole selle pisikese peatuse jooksul sisse sõitis. Mõtlesin, et pagana päralt, pidin ma sõbrale abi pakkuma ja sinna üldse sõitma, kuid samas ei kujuta ka ette, et teisiti käitunud oleksin. Valel ajal vales kohas. Mõnikord lihtsalt on nii,“ muljetab raadiohääl. Ta lisab, kui elad ja tegutsed, siis asju juhtub. See on paratamatus. „Kui uskuda saatust, siis äkki oli see millekski hea, et seal parklas see tunniajane nihe mu päevakavas tekkis. Mine tea...,“ mõtiskleb Lauri.

Lauri Hermanni soovitused hirmudest üle saamiseks

„Alati tasuks mõelda sellele, et me kõik oleme inimesed, me kõik eksime,“ ütleb Lauri. Pole olemas inimest, kes poleks kordagi eksinud või valesammu teinud. See ongi inimeseks olemise rõõm – saame ise valikuid teha ning oma elu kujundada. „Olen alati unistada osanud ning siht on silme ees. Vahepeal ikka komistad, kuid siis tõused püsti ja rühid edasi oma suurte unistuste suunas. Ma tean, mida räägin. Nüüd, täna, siin ja praegu ma tunnen, et olen jõudnud kohale. Kui sina pole veel päral, siis pea püsti, selg sirgu ja kindla silmavaatega täiskäik edasi!“ ütleb Lauri lõpetuseks julgustavad sõnad.

Loe lisaks

Sisuturundus