“MEES TAHAB TEIST LAST, kuid ma saan vaevu ühegagi hakkama!”

Anonüümseks jääda sooviv naisterahvas pöördus ajakirja The Guardian nõuandenurgas töötava Annalisa Barbieri poole küsimusega, mida teha, kui vanemate nägemus järglaste arvust erineb üksteise omast.

Nimelt ahistab naist asjaolu, et tema kaaslane soovib teist last saada võimalikult ruttu, kuigi pere aastane järeltulija viib hetkel ära kogu naise energia.

42-aastane autor seisab silmitsi keerulise küsimusega. Nii tema, kui ka ta 45-aastase abikaasa bioloogiline kell tiksub, ehkki erinevas tempos: mees soovib teist last ja seda võimalikult ruttu.

Naine ise aga tunnistab, et pere aastase lapse eest hoolitsemine on nii vaimselt kui ka füüsiliselt tema jaoks väga raske ning mõte teisest lapsest tekitab hirmu.

"See ahistab mind tohutult palju. Ma ei taha uuesti rasedaks jääda, ega uue beebi eest hoolitseda, aga samas soovin peret, kus kasvaks kaks last," kirjutab ta.

Kui juba ühe lapsega hakkama saamine on raske, siis on iseenesest mõistetav, et teise lapse saamine, tekitab kahtlusi. Naine räägib, et töötab kodus ettevõtjana ning seega segunevad majapidamistööd ja lapsega tegelemine väga kiiresti töö tegemisega.

"Abikaasa ütles, et võime endale palgata nii palju abilisi kui meie rahakott vaid kannatab, kuid siiski. Laste kooliminekuni oleks veel vähemalt viis aastat aega ja mind paneb muretsema asjaolu, et millises seisus ma ise siis olen."

Õige lahenduseni jõudmine tundub raskena, sest kui otsus osutub tulevikus valeks, ei saa aega enam tagasi pöörata.

Barbiel märgib oma vastuses, et ta ei saa teha otsust naise eest. Ta kutsub naist kaaluma võimalike variantide vahel, milleni otsus võib viia. Lapse saamise juude kuulub alati ka üllatusi: aga mis siis kui sünnivad kaksikud? Aga mis siis kui teine laps on esimesest keerulisema iseloomuga?

"Sa võid küll armastada ideed millestki, kuid tegelikkus võib kujuteldavast hoopis erineda. Mulle tundub, et peaksid sellele mõtlema," vastab ta.