Tööintervjuu meelespea

Tööintervjuu on esimene kohtumine tööandja ja töötaja vahel - õnnestumise korral sünnib hästi toimiv ja pikaajaline liit, millest saavad kasu mõlemad pooled. Igasugust tööle kandideerimist ning töökoha vastu võtmist tuleks võtta tõsiselt.

Raamatute „Kuidas võita maailma parim töökoht“ ja „Karjääri keerdtrepp“ autori Tiina Saare arvates võiks tööintervjuu põhiline moto  olla - tegu on partnerite vahelise läbirääkimisega. Tuleb teada saada, kas nn teine pool on piisavalt atraktiivne, et temaga püsisuhe luua. Meie tööotsijad kalduvad millegipärast tundma end intervjuul ikka kuidagi ebalevalt, justkui oleksid ülemuse juures ülekuulamisel. Tõsi, tööandjad seevastu aitavad selle väärmulje kujunemisele igati kaasa: küsivad palju küsimusi, on sageli enesekesksed ja usuvad, et just nemad valivad, mitte see kes tööd otsib. Nii see tegelikult pole. Tööintervjuu ei ole vaid tööandjapoolne otsus valida töötaja, vaid ka töötaja valib koha, kuhu ta tahab ja saab tööle minna. 

Igal juhul tuleks intervjuuks ette valmistada ning läbi mõlemapoolse meeldiva vestluse anda aimu endast ja oma soovidest ning õppida tundma teist poolt.

Peamine, mida tuleks intervjuudel meeles pidada:

Jõua endas selgusele, suhtu intervjuule kutsujasse tõsiselt ning käitu viisakalt!
Väga paljud tööandjad kurdavad selle üle, et töökohale kandideerija ei ilmu kohale ning oma mitteilmumisest ei kavatse ka teatada. „Helistan ja lepin inimesega kokku sobiva aja. Ilusti lubab tulla ning kui aeg on käes, siis ei ilmu kedagi kohale. Hästi vähe on selliseid, kes teatavad, kui nad mingil põhjusel loobuvad tööintervjuust. Kui otsime reisisaatjaid või reisikonsultante, siis umbes 4st 3 jätavad tulemata ja ei kavatse ka sellest teatada,“ räägib reisibüroo juhataja Ebe Lindorg.
Mõned inimesed saadavad oma CV väga mitmetesse kohtadesse, et äkki kusagil ikka näkkab. Kui tuleb kutse intervjuule, ei saada  alguses arugi, millisest kohast helistati ja millal ning mis põhjustel sai sinna kandideeritud. Kuna Eesti on väga väike, siis taoline käitumine võib tuua kaasa ebausaldusväärse maine paljude potentsiaalsete tööandjate seas. Kui sa ei taha või ei saa intervjuule minna, helista ikkagi kutsujale ja anna talle sellest teada. See on viisaks ning mis tahes põhjus sul ka ei oleks, see on ainult sinu isiklik asi.

Ära hiline tööintervjuule!
Kui sa ei jõua õigeks ajaks kohale, siis see näitab tulevasele tööandjale seda, et sa võid hakata hilinema ka koosolekutele, kliendikohtumistele. Kui sa tõesti ei jõua õigeks ajaks intervjuule, helista esimesel võimalusel  firmasse ning vabanda ja ütle, et sellel ja sellel põhjusel pead kahjuks hilinema. Seda ikka juhtub ning normaalsed inimesed saavad sellest aru. Sellisel juhul ei ole  hilinemine  takistuseks tööle saamisel.

Valmista intervjuuks ette!
Kindlasti vii end võimalikult palju kurssi ettevõtte, selle olemuse, ajaloo, töötajate ning töökoha iseärasustega. Mõtle enda jaoks välja vastused küsimustele: miks oled just sina õige inimene sellel ametikohal töötamiseks? Kas sul on varasemaid kogemusi? Kui ei ole, siis miks nad peaksid sind valima ja eelistama nt kogemustega töötajale? Kui palju sa ametikoha iseärasustest tead? Kui sa oled juba analoogset tööd teinud, siis mõtle hoolikalt valmis kõik enda tugevused, kogemused ja seisukohad, kuidas ennast tööandjale atraktiivseks teha.

Intervjuule mine kohale üksinda ja viisakalt riides!
Loomulikult oleneb see töö iseloomust, aga ükskõik, kelleks sa ka ei kandideeri, mine vestlusele üksinda ja korrektselt riietatuna. Ei tasu ennast vahetult enne vestlust lõhnastada, samas higipulk on hädavajalik. Samuti pole mõtet teha ukse taga rahustavat sigaretti.
Eve Peterson, Domina City Hotelli juht: „Tööotsijalt ootame meie ennekõike tahet teha teenindustööd, entusiasmi, avatust, meeldivat ja sõbralikku olekut, sära ja intelligentsust. Kui inimene ilmub vestlusele aga dressidega, mustade suvaliste riietega, näts suus ja silmist on näha ükskõiksust ning eilset pohmelli, siis taolised inimesed oleme viisakalt ära saatnud.“

Mõtle välja küsimused intervjueerijatele!
Raske on avaldada tööandjale muljet, kui sul endal ei ole neile mitte ühtegi küsimust. Küsimustega saad näidata, et oled teinud kodus põhjalikku eeltööd ning tõesti väga soovid sinna tööle minna. Tööandjale on samuti oluline, et tulevane töötaja oleks rahul ning neile võrdväärne tiimiliige. Pane tähele, mida tööandja sulle räägib ja kui ta jätab midagi rääkimata, siis kohe küsi selle kohta. Tunne huvi ka palga ja töökoha traditsioonide ja reeglite vastu. Kui sind üldse palk ei huvita, siis näitab see seda, et oled veel endas ebakindel ning ei tea oma väärtust.

Ole soe, sõbralik ja otsekohene, kuid kõike seda asjakohaselt ja mitte ülepakutult!
Sinu ülemus ei taha kuulda jutte eraelust (kui ta just ekstra seda ei küsi). Isegi kui intervjueerija ongi boheemlaslik ja vaba suhtlemismaneeriga inimene ning tööintervjuu kujuneb sõbrannalikuks vestluseks, jää sina ikkagi teatud delikaatsetesse piiridesse.
Ära jäta endast aga ka kartliku hiirekese muljet, kes räägiks nagu ainult päheõpitud vastuseid ja stampväljendeid.
”Ja pole mõtet mainida, et su unistuste töö on tegelikult lumelaudu müüa, aga kuna selles firmas on nii kõrged nõudmised, siis olen sunnitud hetkel millegi kehvemaga leppima,” lisab Ebe veel juurde konkreetse juhtumi ühest oma tööintervjuust.   
 
Tiina Saar, CV Online. „Tööintervjuule mineja peaks end eelnevalt põhjalikult ette valmistama:
 
* mis firma
* mis tegevusala
* turuseis jne.
 
See info on kodulehel kättesaadav. Lisaks tuleks mõelda küsimuse peale: miks just see firma, mida mul on neile pakkuda. Huvitatus on üks tähtsamaid argumente, mille põhjal tööd saada. Ükski tööandja ei pea lugu leigest kandidaadist, kes on välja saatnud 100 CV - d erinevatesse firmadesse ja kellel on ükskõik, kuhu tööle saab. Sellist töötajat on raske motiveerida.
 
Tähtis on see, et kandidaat oleks intervjuul võimalikult tema ise: ei ilustaks liialt, oleks aus ja avameelne. Loomulikult tuleb jääda etiketi piiridesse ja mitte muutuda familiaarseks. Hea, kui ka tööotsija küsib küsimusi ja need võiks  ette valmistada. Küsimused võiksid olla sellised, mis tegelikult ka aitavad otsustada, kas tööandja on perspektiivikas ja töökoht hea või mitte. Näiteks võiks olla küsimusi kultuuri, traditsioonide, kompensatsioonide ja koolituste kohta.
 
Meie praktikas on igasuguseid intervjuusid nähtud. Viimase aja markantsemad näited on need, kus tullakse kohale koos oma abikaasaga. Enamasti siis on naine see, kes kutsumata mehega kaasa tuleb. Mõni on käinud ka koeraga. Sage on ka see, et kandidaadid on intervjuul vaiksed, ise midagi ei küsi ja jäävad üld- või napisõnalisteks oma vastustes. Samas on nagu kõigega nõus. Lõpuks ütlevad nad siiski tööpakkumisest ära ja jääbki selgusetuks, miks see kohe intervjuul ei võinud välja tulla. Segadust tekitab tööandjatele seegi, kui tööintervjuule hoolimata kokkuleppest ei ilmutagi. Sellised tööotsijad kantakse nn. musta nimekirja ja neil on hiljem raske töökohti vahetada.
 
Endiselt on oluline, et oleks korrektne dokumentatsioon (CV, avaldus jms. ) ja selge nägemus, mida oma tööelult saada tahetakse. Et need küsimused üllatusena ei tuleks, võiks eelnevalt proovida neile juba karjääriportaalides vastata. Ilustada, vassida pole mõtet - näiteks sageli jätavad naised ütlemata, et neil on väikesed lapsed, ilmselt kartusest  töös ilma jääda. Samas ei mõtle nad, et kui ebamugav on töötada firmas, kus ei väärtustata perekonda ja lapsi ning on peagi tööstressis või võimalus pingete tõttu läbi põleda.
 
Mida veel tahaks kohata rohkem tööintervjuudel, on pühendumus, terve eneseteadlikkus ja innukus ennast arendada. Samuti on palga küsimine see, kus alati hätta jäädakse ega osata küsida  tasu, mida oma tööga suudetakse pakkuda. Tegelikult on igal tööl hind ja tööandja ei pea kinni maksma töötaja elustiili, vaid viimane peab selle oma  tööpanusega välja teenima.„
 
  
Buduaari arhiiv