Aleksei Turovski:

Meil kõigil on elus lemmikud nii õpetajate kui ka tuttavate seast. Aleksei Turovski on sõna otseses mõttes guru. Minu jaoks kindlasti ja ma tean ka, et paljud teised üliõpilased valivad tema loengud esmajoones tema isiksuse tõttu. Loodusest kirjutavad ja räägivad ju paljud ja tavaliselt teevadki seda suurepärased isiksused. Kuid minu arvates on Turovski-fenomen eriline. Mul oli õnn temaga teha intervjuud ja nüüd on see lugejate ees:

Kadi Jüriado

[email protected]

Mis tunne on olla geenius, teid ju selleks paljud peavad? Kaasa arvatud mina ise.
Ma ei oska seda kommenteerida muud moodi, et kui inimene on tõesti tasemel erialaselt, on ta seda seni, kuni tegeletakse asjaga. Oled sa geenius või veel mõni pagana elukas. Vähemalt see on aus vastus.
Jumal tänatud, mul endal ei ole selles mingit hoiakut, peale selle pole ka aega. Nooruses kindlasti on periood, millal sa reflekteerid ehk vaatad, analüüsid ja hindad ennast. Püüad saada endast mingisugust ettekujutust. Selle tegevusega ma sain tõsise šoki - kõik asjad jäid unarusse, tekkis 9 akadeemilist võlgnevust ja nende likvideerimisega oli mul väga palju tegemist. Sellega sain ma nagu väga hea kaitsepookimissüsti – ära tegele sellega, ära hakka ennast vaatlema. Loomult ma olen suunatud objektile ja see on minu ainus alus - olla professionaalselt mingilgi moel tasemel.
No kes see geenius on? See on niivõrd üldine ja sealjuures ka puht hinnanguliselt niivõrd kahtlane mõiste, et palun äge küsige minult selliseid küsimusi. Ma ei oska vastata, mul hakkab kõhe.
Ma ei ürita võtta poosi, et oh, mis te nüüd – säärase tagasihoidlikkusega eputamine on äärmiselt vastik. Kui te mind peate geeniuseks, ma tänan teid. Aga vastata ma sellele küsimusele küll ei oska.
Üldiselt kui geniaalsed inimesed pöörduvad oma geniaalsuse kui nähtuse poole, hakates ennast pidama geeniuseks, siis nad otsekohe lakkavad olemast geniaalsed.

Inimesed, kes on teie jaoks imetlusväärsed?
Selliseid inimesi on palju. Rõhuv enamus minu tuttavatest on imetlusväärsed. Eelkõige see on minu jaoks nii, kuna mulle väga meeldib vaimustuda inimestest. Kui inimene midagi hästi oskab teha, teeb seda isuga ning suure meelekindlusega (viimane on väga tähtis), on see minu meelest imetlusväärne.
Kõige imetlusväärsemad on aga loomulikult arenevad lapsed. Nad on fantastilised. Ma vaimustun oma õpilastest.
Pedagoogiliselt see on aga äärmiselt ohtlik ja mulle on korduvalt öeldud, et ma rikun lapsi.

Kas see on tõesti halb, kui õpetaja vaimustub oma õpilastest?
Halb see ei ole, ohtlik on. Arenevatel lastel ja noortel on perioode, mil noor inimene võib hetkega sattuda eneseimetluse sohu. Aga see on soo, see ei ole raba. Üsna ohtlik mädasoo. Lapsi tuleb aidata, et nad mitte ei astuks sellistesse paikadesse, ei satuks sellistesse olukordadesse, kus nad võiksid hakata ennast imetlema. Aga minu imetlus on küllaltki nakkav. Ma alati rõhutan kõikidele oma õpilastele, nii Tallinna Loomaaia Sõprade liikmetele kui oma üliõpilastele, et ma ei ole õpetaja. Inimene õpib ise ja ainult ise. Ma olen õppevahend. Niipea, kui minu 10aastased või 20-23aastased hakkavad rõõmsalt nerma ja tantsima, siis ma kohe tuletan nendele meelde, et õppevahendid on haprad, neid tuleb hoida. Et palun võtke seda arvesse.

Aga jah, ma vaimustun oma õpilastest ja veel väga paljudest inimestest. See on lihtsalt selline suunitlus, selline hoiak - otsida, panna tähele ja nautida iga inimese juures seda, mis on selle inimese juures kõige toredam. Ilusaid, kenasid, toredaid ja armsaid inimesi on väga palju. Inimene on täiesti kindel loomariigi liik ja mina olen zooloog.
Zooloogina pakuvad mulle huvi ka sellised inimeste võimed ja toimingud, mis üldeetiliselt võttes ei ole muud kui laitmist väärt. Ka selline käitumine on väga huvitav, aga erilist vaimustust ja imetlust see minus siiski esile ei kutsu. Vaimustusse sattumist tuleb paratamatult kontrolli all hoida. See ei ole lihtne, huvitav see aga on. Võibolla see ongi see peamine võtmesõna – mul on huvitav.

Kas Teie juba lapsena teadsite, kes Teist täiskasvanuna tuleb? Kuidas toimus äratundmine?
Millega ma tegelema hakkan, mille poole ma pürgin ja mille juurde ma jään, oli mul küll selge. Kes minust saab, sellega ma eriti ei tegelenud. Loomulikult umbes vanuses 6-8 ma mõtlesin endast kui vägevest tuletõrjujast ja rongijuhist. Aga ka siis ma tegelikult tundsin, et see on vaid mängult.
Olin siis 4aastane ja mul on väga hästi meeles suur sitasitikas, mida isa mulle näitas. Sambla peal ta astus väga asjalikult ja mul on meeles isegi isa hääl, kui ta ütles: „Vaata, ta on väike, aga täiesti täiskasvanu. Vaata kui kindlalt ta astub. Ta teab, kuhu minna.” Sellest mulle piisas arvatavasti.
Kui ma sain teada, mis asi on zooloogia, oli kõik selge. Vahepeal ma õppisin ülikoolis päris pikalt, kokku 7 aastat. Kaks aastat ka keemiat, mis on äärmiselt põnev teadus. Ka keemiat õppides ei olnud mul niisuguseid illusioone, et hakata näiteks keemiaga tegelema kui oma peamise tegevusalaga. Mul oli vaja keemiat zooloogia jaoks.
Võin ennast pidada selles plaanis väga õnnelikuks inimeseks – ma võin tegeleda terve oma elu „oma asjadega.” Mul langevad tööga kokku ka kõik minu hobid (zoopaleontoloogia, zoomütoloogia, entomoloogia, animalistlik graafika), lihtsalt puht juba zooloogiliselt huvitavad mind need alad.

Keset meie vestlust algab kohvikus äkki kaklus. Kaklevad omavahel kaks keskealist naist, kellest üks on eestlane ja teine venelane. Eesti proua kallas vene daamile terve purgi gin’i sülle ning venelanna hakkas seepeale hüsteeriliselt nutma. Paraku seda, mis oli eesti naise raevuhoo taga ja kes kellele kallale läks, seda meie ei näinud ega tea. Kui naised olid juba karvupidi koos, oli härra Turovski ainuke, kes neile vahele astus ja nendega rääkida püüdis. Õnneks päris veriseks kaklus ei kujunenud ning intsident lõppes, venelanna nuttis ja lahkus kohvikust. Kaklusest ja agressiivsusest läks edasi ka meie vestlus.

Kas naiste kaklus on palju hullem kui meeste kaklus? Kuidas on loomariigis?
Absoluutselt on hullem, ja ka loomariigis. Näiteks kui sokud kaklevad, siis seal on alati turniirimoment, mis tähendab seda, et kõik toimub reeglitepäraselt. Teine asi on muidugi see, kui mõni loom (emane või isane) on surmahirmus, siis ta elementaarselt kaitseb ennast. Olukorras, kus kedagi ei ähvardata tappa, käib isaste võitlus enam-vähem rahulikult ja alati reeglitepäraselt. Need reeglid praktliselt kõik on sellised, et minimaliseerida võimalikku traumatismi.
Emaste kaklusel on täiesti kindel eesmärk – nii kiiresti, kergelt ja odavalt kui vähegi võimalik teine maha lüüa. Kui emased kitsed lähevad kaklema, siis ma kohe sekkun. Et ka praegune vahelesegamine oli mul puht professionaalne reaktsioon. Väga loll minust. (nerab)

Aga kui olukord seda nõuab, siis ka loomadel on olemas see tendents või soov lõpetada kisma, sekkuda kaklusesse, et midagi hullu ei juhtuks, et alandada pingeid. See on ka iga karja, parve või veregrupi juhi kohustus. Kuid see suurel määral sõltub olukorrast. Kui näiteks lähevad kaklema omavahel emased kitsed, siis karja juht, sokk, ei sekku, sest see on naiste asi ja see on püha.

Kui neid sokkude reegleid järgida, siis kas tegelikult ei oleks tohtinud ka teie praegu sekkuda sellesse naiste kaklusesse?
Tohtisin küll, sest see ei ole minu veregrupp. Ma pakkusin lihtsalt lahendust, üritasin viia asja teisele tasandile. Seda tohib. Aga ma ei ole kohtunik. Ma lihtsalt hakkan rääkima ja reeglina inimesed tulevad kaasa ning hakkavad ka rääkima. Vähemalt hetkeks pinge langeb ja nii see on kõikidel esikloomalistel, st kõrgematel ahvilistel.
Aga mitte kitsedel. Seal on hoopis teine süsteem. Kui kaks emast teineteist ei salli, on see otseselt seotud sellega, millised on ellujäämise võimalused nende emaste tallekestel. See on ainus põhjus.
Kui me paneme hundid elama ühele territooriumile ja piirame seda territooriumi, hakkavad kindlasti arenema emastevahelised konfliktid. Ja isane vähemalt kevadest sügiseni ei sekku. Emastel on ju vaja lapsi toita ja nende eest hoolitseda ning kui lapsi on kahel erineval emasel sellel territooriumil ja seal mõlemad pered lapsi toita ei saa, siis tuleb leida radikaalne lahendus. Siin ei aita mitte midagi ning isane vahele ei sekku. Aga see on nii tehistingimustel. Looduses tavaliselt minnakse lihtsalt lahku ja nt hundid teineteist reeglina ei murra.

Eestikeelne ja venekeelne Eesti – kaks leeri. Üks kogukond ei mõista teist. Kas sarnast olukorda tuleb ette ka loomariigis?
Siin jah on põhjuseks ainult üks inimestele omane nähtus – kultuur. Inimestel on kontseptuaalne mõtlemine, mõtlemine mõisteid kasutades. St meil on olemas keel ja see on meie liigi tunnus. Järelikult meil on ka olemas kultuur. Järelikult meil on olemas täiesti kindlad mõisted, mis on erinevatele gruppidele orgaaniliselt omased ja üksteisest erinevad. Kui kahe erineva eluala, käitumismaneeri või vormi inimolendid saavad kokku, siis loomulikult tekib pinge. Kuidas see laheneb, see on teine küsimus. Inimesed siiski ju suhteliselt harva lähevad teineteisele kallale lihtsalt selle pärast, et nad erinevad teineteisest. Kuid see on täiesti reaalne, et varem või hiljem sellises olukorras minnakse kaklema.
Huvitav nähtus on see agressiivsus. Niisugust käitumisvormi nagu agressiivne käitumine olemas ei ole. See on üldkäitumisomadus, mis on seotus erinevate bioloogiliste tarvete rahuldamisega ja on seotud käitumisvormidega. Zooloogias agressiivsusest eelistatakse siiski mitte rääkida. Räägitakse territoriaalsusest ja reeglina see, mida me peame agressiivseks käitumiseks loomade hulgas, on seotud territoriaalsete huvidega.

Rääkige palun natukene oma perest ning kui palju on Teil kodus lemmikloomi?
Meie pere hea ja väga tark sõbranna Riina formuleeris minu meelest vaimustavalt lemmiklooma mõiste: lemmikloom on loom, kellega ma jagan oma vaba aega, eluruumi ja toitu. Kui võtta selle lemmiklooma definitsiooni järgi, siis mul pole kunagi lemmikloomi olnud. Kui mul on loom, kellega ma tegelen, siis see on paratamatult nagu töö koju kaasa võtmine. Teine asi on muidugi see, et töö koju kaasa võtmine pakub mulle suurt naudingut.

Meie perel loomulikult on lemmik, vägagi resoluutse moega kass Mirri, kelle tõi meie perre kunagi minu tütar Evelyn.
Evelyn on mu kõige vanem laps minu esimesest abielust ja ta töötab Eesti Raadios. Kui Evelyn aga ükskord raadiohommiku saatejärgselt kell 12.00 päeval koju tuli, leidis ta koridorist väikese, umbes 5nädalase musta kassipoja. Tema ei olnud siis veel Mirri, ta oli lihtsalt väikene ime. Kuidas ta sinna sattus, seda me ei tea. Ta istus seal keset esikut ja ütles „miäu”. Evelyn helistas kõigepealt minu abikaasale (tark tüdruk, nii peabki), Pille ütles seepeale: „Nojah, nüüd see kass siis tuli.” Kui ma õhtul koju saabusin, olid kõik minu kolm last kenasti rivistunud, tütre süles oli see must kassipoeg ja nii ta tuligi. See oli umbes 8 aastat tagasi.
Aga mul on igasuguseid loomi olnud. Tavaliselt ma võtan koju loomi, kelle käitumine tekitab küsimusi või kes on lihtsalt haiged. Teatud tüüpi haiguste puhul ma pean olema veendunud, et ei ole tegemist patogeense materjaliga. Loom peab olema ka selline, keda saab pidada minu juures kodus (nt kalad, kilpkonnad, mõni madu jne). Püsisoojaseid ma mitte kunagi koju ei too, nt kõrgemaid selgroogseid linde või imetajaid. Ainult kõigusoojaseid. Iialgi ei või teada, millal püsisoojase haigus on infektsioonjuhtum. Püsisoojaste või imetajatega me jagame väga palju erinevaid haigusi, kasvõi näiteks gripi teatud vorme.
Kõigusoojaseid loomi aga võtan koju küll, siis ma saan neid ööpäevases re