Karoli Hindriks – tüdruk otsekui muinasjutust

Karoli Hindriks (23) – pisike blond kaunitar, kes oma vanuse kohta on imetlusväärselt küps ja elukogenud. 15-aastaselt hääletas õega läbi Euroopa, 16-aastaselt tituleeriti Eesti noorimaks leiutajaks, 17-aastaselt sõitis ihuüksi aastaks Ameerikasse vahetusõpilaseks, ettevõtja, Pärnu linnavolikogu liige, ning eelmisest aastast pidamas ka MTV Eesti turundusjuhi ametit. Karoli väidab, et talle on elu õigeid kaarte kätte mänginud. Kohe kindlasti on aga Karoli eeskujuks oma pealehakkamise ja julgusega. Ta on tüdruk, kes ei karda küsida, kes ei karda võtta elus riske.

 

Nüüd hakkan ma rääkima muinasjuttu. Tegemist oli tegelikult väga lihtsa ideega. Tulemuseks on aga see, et õpilasfirmast alguse saanud projekt innustas mind minema edasi ja hakatagi tegelema ettevõtlusega.

Olin siis 16-aastane ning õppisin suht tagasihoidlikus koolis, Pärnu Raeküla Gümnaasiumis, kus meil 11. klassis oli programmis majandusõpe. Selle raames tuli luua õpilasfirma ning hakata midagi tootma ja müüma. Hakkasin seda asja vedama, tegime ajurünnakuid, et mis ja milline see toode võiks olla. Kuna õpe toimus oktoobris, siis oli loogiline, et rannariideid müüa ei tasu. Idee tekkis mul aga ühel nädalavahetusel, kui kodus olles vaatasin oma seljakoti peal olevat Shelli karu. Mõtlesin, et Maanteeamet küll propageerib helkureid ja need on väga kasulikud, aga samas liiga igavad. Nii tuligi idee teha helkureid, mis oleksid kui lahedad aksessuaarid. Noortele teadupärast igasugused rippuvad asjad ka väga meeldivad.

Koolis meeldis idee ka teistele. Alguses tegime tumedast riidest ümmargused helkurid, kleepisime peale helkivad smile-face’id ja hakkasime neid müüma. Tootmisosakond koosnes paarist klassikaaslasest ja vanaemast. Helkurid ei vastanud siis loomulikult küll mingitele nõuetele, aga sealt sai kõik alguse.  

 

Minu ainuke huvi enne seda oli tantsimine. Helkuritega tegelemine oli kui uus põnev asi ja tore oli käia erinevate firmade esindustes, otsida sponsoreid ja toetajaid ning pakkuda oma toodet firmakingituseks. Kuna meie entusiasm oli suur, siis tulid paljud kaasa ja leidsime omale sponsorid ja toetajad.

Novembris marssisin juba Tallinnasse Maanteametisse ja tutvustasin oma ideed. Seal läks neil silm särama ja siiani on Maanteeamet meile väga heaks koostööpartneriks. Nad aitasid meid igati, helkurid hakkasid nõuetele vastama ning kolme kuuga oli käive 109 000 krooni, mis oli siis rekordiline õpilasfirmade hulgas.

 

Minu isa oli väikeettevõtja, istusime temaga köögilaua taga, arutasime asju ning siis ta soovitas mul minna ja uurida selle patendeerimise kohta. Tema ei olnud selliseid asju varem näinud ning isa innustusel läksingi Patendiametisse. Tundus, et sealsetel oli väga hea meel, kuna uute innovatsioonidega eriti tihti neid ei külastata. Järsku siis astub sisse väike koolitüdruk ja räägib neile oma ideest. Tuli välja, et seda annabki ära kaitsta ning selgus, et olin esimene õpilane Eesti Vabariigis, kes seda ka tegi.

 

Tüüpiline arvamus on, et leiutamine on mingisugune väga karm teadus. Ma sain kõige sellega aga selgeks, et tegelikult tuleb lahtiste silmadega ringi käia. Pärast seda olen hakanud vaatama teatud asju, mis tegelikult on kõik millegi edasiarendused, ja tavaliselt hästi praktilised ja lihtsad edasiarendused. Tuleb ainult otsida. Ning kui vaadata seda, mis on Patendiametis ära kaitstud, siis sealt võib leida ikka päris absurdseid ja naljakaid leiutisi.

 

Aga asja point, miks ma sellest siin räägin, miks mind Brüsselisse Euroopa Parlamenti kutsuti esinema, on see, et mingis mõttes on see väike muinasjutt nagu Body Shop’i asutaja Anita Roddick’i ümbergi. Ma murdsin stereotüüpi: väike tüdruk, kusagilt Pärnust, mõtleb välja toote, leiutab, avab oma äri, inimesed ostavad toodet ja sellest räägitakse. Pluss see tüdruk teeb toote, mis ju tegelikult muudab maailma natukene paremaks, see on inimestele kasulik. Selle kõige taga ongi just see lugu, mis andis minul võimaluse eristuda.  

 

 Kui seda õpilasfirma asja poleks olnud, siis ma ausalt öeldes küll ei oleks mõelnud ettevõtluse peale. Ma ei tea. Võibolla oleksin tantsija olnud. Kooliajal oli igasuguseid mõtteid: ajakirjandus, juura... See on see Eesti kool, kus õpid, õpid, õpid, aga samas sa ei saa üldse aru, mis sulle tegelikult meeldib või ei meeldi. Mina teadsin vaid seda, et kirurgiks ma kindlasti õppima ei lähe.

 

Võin öelda, et elu on mulle mänginud õigeid kaarte kätte. Kui ma saabusin tagasi Brüsselist esinemast, tuli Kertu Ruusilt Äripäevast kiri palvega, et ma kirjutaksin neile arvamusartikli. Kirjutasin selle, kuna Brüsselist naastes oli mul ka mõtteid, millest võiks kirjutada. Allan Martinson (toim: Martinson Trigon Venture Partners – finantseerib MTV Balticut) luges juhuslikult seda ja kirjutas mulle. Saime ka paar korda kokku, rääkisime minu firmast ja ühel hetkel küsis ta, kas ma oleksin nõus palgatööle minema, kui see oleks mõni huvitav töö. Sel perioodil tundsin ma ka ise, et vajan mingit muutust oma ellu. Allan Martinson palus mul vaid oma ingliskeelse CV saata. Alles intervjuul leedukatega sain ma teada, millega tegelikult tegu on. Alguses seal nendega istudes natukene oli selline „Kafka Protsessi“ tunne - meie baltikumi juht Marius pööras arvutiekraani ja seal oli suurelt kirjutatud MTV.

 

Kui me alustasime, siis ma mõtlesin enda jaoks  valmis, mis MTV siin on ja miks me siin oleme. Mingis mõttes on see nagu väike missioon – läbi sellise tuntud brändi ja network’i on võimalik tekitada sild meie kohalike artistide ning suure muusikabusinessi vahel. Vanilja Ninja rebis Saksamaal läbi, aga peale nende nagu ei ole eriti kedagi. See ongi minu jaoks kõige huvitavam.

Muidugi ka suhtlemine ja nägemine, kuidas kogu muusikamaailm toimib. 

Ma olen inimene, kellele meeldib asju käivitada. Bürokraatia ja tühi-tähi detailidesse minemine paneb mind juukseid kitkuma.

 

Silmast-silma ma kedagi otseselt kohanud ei ole. Üks naljakas vahejuhtum küll oli 50 Cent’ga. Neil oli Helsinkis kontsert ja me olime meediapartneriks. Mina organiseerisin korraldajatega seda koostööd. Läksime siis mina, Kadri Bussov, operaator ja Andero SL Õhtulehest järgmine päev pärast kontserti neid hotelli filmima. Lõpetasime aga nende hotelli fuajees, koos konterdi korraldajate ning rahastajatega istudes. Viimastel pidi bändiga suur lõuna olema. Vaatame üksteisele otsa - meie naerame ja korraldajad nutavad, kuna bänd oli lihtsalt nii palju öösel pidutsenud, et alles õhtul kell kuus saadi artistilt esimene kommentaar. See oli üks lause: „I’m sleeping...“

Rohkem kontakti ei olnud.

Kogemus ise oli aga huvitav ja seal sai nii palju nalja.

Aga küll jõuab ka mõne suure staariga isiklikult kohtuda. Järgmine aasta tahaksin ikkagi ka MTV European Music Awards’le kaasa minna.

 

Nad mõlemad on suured energiapommid ja saavad väga hästi hakkama. Tegelikult ei ole see üldsegi nii lihtne kui kõrvalt võib paista. Kadri läks kohe esimesel nädalal New York’i, punasele vaibale, mikrofon käes, staare küsitlema. VJ töö ongi see, et sul ei ole midagi kokku lepitud, sul on aega mõned sekundid ning sa pead leidma selle tuntud inimese ja tema käest oma küsimusele vastuse saama.

Nad mõlemad on hästi tublid olnud, hea koolituse saanud, tulest ja veest juba läbi läinud ja rolli hästi sisse elanud. Tublid.

 

Siin avaldan ma oma isiklikku arvamust. Asi, mis mulle MTV’ga seoses selgeks sai on see, et meil tõesti on palju häid artiste. Eesti muusika võiks vabalt läbi lüüa ka mujal. Viimane üllataja oli näiteks Maria Ithaka oma sooloprojekti ja uue videoga.

Ninja-tüdrukud on muidugi ikka väga tublid kõik olnud. Lenna on väga andekas ja jõuab kindlasti kaugele. Neid artiste on tegelikult meil palju, keda varsti kogu Baltikum teab. Ma arvan, et MTV Eestisse tulekuga on juba muutus muusikamaastikul toimunud. 

See on huvitav kultuuriline elamus. Alguses on mõned asjad ikka väga võõrad ja mõistetamatud, aga ära harjudes muutub koostöö lihtsamaks. See võtab natukene aega. Erinevad me aga oleme!

 

Mina kuulan igasugust muusikat. Mis just parajasti meeleolule sobib. Muusikaga on samuti nagu raamatutega – peegeldab mingisuguseid hetkeemotsioone, kus sa parajasti oma elu ja tujuga oled.

 

 

Hästi põnev saab kindlasti olema konkurss „Noortebänd 2007“ , kus ZEN on võitjale peaauhinna välja pannud – video bändist ning meie paneme selle siis ka eetrisse. Demode esitamise aeg on praeguseks küll läbi, aga võistlus tuleb kindlasti huvitav: 4 eelvooru ja finaal. Esimene voor on 8. veebruaril. Me filmime kõiki eelvoorusid ja finaali ning võitjabändile tehakse korralik muusikavideo. Jälgige meie saatekava www.mtveesti.ee .

 

 See on liiga must-valge väide. Äris on nii, et kui sul läheb hästi, siis sa teenid kasumit ja kui sul läheb halvasti, siis sa teenid kahjumit -sinu töö tulemused peegelduvad mingites numbrites. Aga poliitika puhul on kurb, et asjad ei ole üldse kooskõlas: võid midagi teha väga hästi, aga nt homme lehest loed mingit jama ja tehtut  valgustatakse hoopis teisiti. Töö poliitikas on tegelikult raske, sest tulemus sõltub kellegi subjektiivsest interpretatsioonist. Loomulikult on ka neid poliitikuid, kes ei mängi päris ausat mängu. Ma ei väidagi, et kõik on 100% puhas. Kurb ongi see, et poliitikas tuleb mängu enesereklaami faktor – kuidas suudad oma idee maha müüa ja manipuleerida. See ongi kõige kurvem. Need inimesed, kes tegutsevad poliitikas, peavad väga tugevad olema, et emotsionaalselt mitte läbi põleda. Olen seda kõrvalt palju näinud.

 

Ma arvan, et ma võin seal kunagi tagasi olla küll. Praegu väga aktiivselt ei osale. Kursis püüan ikka olla.

 

Olen praegu kursis kaamerataguse eluga. Kunagi tahaksin proovida ära sellegi, kuidas oleks kaamera ees olla.

Head asjad on elus mulle ootamatult tulnud. Tahan leida enda jaoks rohkem aega. Mingitel hetkedel olen tundnud, et praegu minu missioon on elada nii, et teen oma tööd ilusti ära, aga naudin ka elu. Ma ei taha oma ambitsioonide või karjääriga väga ette ruttav olla.

 

Mul on elus olnud palju häid mentoreid. Olles ettevõtja, on eriti vaja julgustust ja inimesi, kes annavad head nõu. Neid on vaja, kuna nad innustavad, õpetavad ja julgustavad sind edasi minema. Selliseid mentoreid mul on olnud. Suurimad eeskujud ja õpetajad on aga mu ema ja isa. Nemad on olnud mulle väga heaks moraalseks toeks. 

 

Mulle meeldivad mehed, kellele ma saan alt üles vaadata.

 

Panen muusika mängima, teevee keema ja vannivee jooksma. Absoluutselt igal hommikul käin ma 15 minutit vannis ja seal ütlen endale, et elu on ilus. Ma  armastan seda tegevust väga ja mitte ühelgi hommikul kodus olles ei jäta seda protseduuri vahele.