Kauge ja kättesaamatu Krugeri rahvuspark

Krugeri rahvuspark asub Lõuna-Aafrika Vabariigi kirdeosas Mpumalanga provintsis. Esmane park rajati sinna juba 1898. aastal ning nimetati hiljem vabariigi presidendi Paul Krugeri järgi. Looduskaitseala suurus on 18 989 ruutkilomeetrit ja on nii suur, et selle põhjalikuks läbimiseks läheks vähemalt kolm päeva. Igal aastal käib seal üle 1,3 miljoni külastaja ja suurimaks vaatamisväärsuseks peetakse “suurt viisikut”: lõvi, leopard, elevant, püvel ja ninasarvik. Ka minul oli suur õnn seda suurejoonelist parki külastada.

Siiri Evard

[email protected]

Ka minul oli suur õnn seda suurejoonelist parki külastada. Reisi hetkel tundsin lihtsalt suurt uimasust – päev läbi autosõitu ja üha uusi kogemusi. Nüüd, tagantjärele, saan alles aru selle kaitseala ainulaadsusest ja soovist sinna tagasi minna.

Keskpäevaks jõudsime oma Muhvi furgooni meenutava punase Toyota Condoriga Krugeri rahvuspargi suurte väravate vahelt läbi. Parkisime auto ja ronisime kõik välja. Isad läksid registreerima - see protseduur on äärmiselt vajalik, selleks et park saaks oma külastatavust määrata, kuid ka selleks, et arvet pidada, kui paljud teiselt poolt väravast ka elusalt välja jõuavad. Ilma lubadeta pargi metsikumatesse kohtadesse uitama minna ei tohi. Samal ajal tulid meid uudistama pärdikud, kes olid kusagilt tüki saia pätsanud ja nüüd seda isukalt järasid.

Juba varsti sõitsime edasi meie ööbimispaiga poole. Teel nägime tuhandeid loomi. Neid oli nii palju ning erinevaid. Üritasime antud brošüüri abil neid liike eristada, kuid paljude puhul see ei õnnestunud. Kuigi tavaliselt on märtsikuu Lõuna-Aafrika Vabariigis üsna jahe, oli see päev väga soe. Tegime väikese peatuse ühe järvekese ääres ning üks üliaktiivne tädi tahtis kohe ujuma minna. Hoidsime teda tagasi jutuga, et siin olevat krokodille. Sel hetkel tundus see küll võimatu – tiigi vesi oli rahulik ja kedagi polnud näha.

Paari tunni jooksul jõudsime ka oma laagrisse. Seal juhatati meile kätte meie shaletid- ümmargune pisike majake kõigi mugavusteta. Käisime söömas ja hakkasime valmistuma õhtuseks safariks.

Kell 20.00 oli juba pime. Kogunesime kahe lahtise dziibi ümber. Mõlemas autos oli peale reisijate juht ja relvastatud giid. Suur jahipüss oli võimalike agressiivsete loomade vastu. Metsik loodus ikkagi. Sõitsime ringi paar tundi. Dziibid olid varusatud prozektoritega, tänu sellele võiski öösel loomi märgata. Nende silmad hiilgasid valgusesse vaadates. Jõudsime ka sama järve äärde, mille ääres olime päeval jalutanud. Sealt vilkus vastu sadu silmapaare. Need olid krokodillid. Oma varbaotsagi sissepistimine oleks võinud olla surmaga lõppev ettevõtmine. Giid muudkui seletas ja näitas suunas, kus peaks olema lõvi või sebra või midagi muud, kuid minu meelest oli nii pime, et kahe vilkuva tulukese järgi vahet teha mina küll ei osanud. Hakkasime mööda valgustatud, kuid siiski hämarat teerada pidi oma onni poole liikuma. See oli see hetk, kus loodus ise kontakti otsis ning üksik sebra ühel hetkel meiega mööda teed kaasa jalutas. See oli fantastiline.

Olime omale ka hommikuse safari broneerinud. Sõit pidi algama kell 5.30. Ärkasime seega üsna keset ööd, väljas oli veel pime. Harjumuspäraselt hakkasin duši alla minema, kuid loobusin sellest üsna pea. Duširuumi olid enda alla võtnud suured tarakani moodi putukad. Neid sibas põrandal paar tükki.

Hommik oli meeletult külm nagu ikka enne päikesetõusu. Kolisime jälle autodesse ja sõitsime ja sõitsime vastu päikese -tõusule. See oli täpselt nagu filmis või pildil: tõusev päike oli tohutusuur ja värvis savannimaastiku punaseks. Valges oli juba rohem näha. Hiiglaslikud impala- (antiloop) karjad ei kõigutanud enam kedagi, sest neid oli nii kui nii eeleva päeva jooksul nähtud küll ja küll. Tähelepanuväärne oli seik, kus peatasime auto suvalise põõsa juures. Giid astus välja, pistis käe põõsasse ja tõmbas sealt välja oksa meenutava looma. Tegelikult oli see kameeleon. Jääb täiesi arusaamatuks, kuidas oli võimalik sellist pisikest, kaitsevärvides elukat autosõidukiirusel märgata.

Selle päeva sisse mahtus veel hulgaliselt ekstreemseid elamusi. Ühe põõsastiku juurde oli kogunenud rohkem autosid uudistajatega. Vaadati elevante, grupis oli ka paar väikest poega. Ilmselt läksid dziibid aga liiga lähedale, sest ühel hetkel vihastas suur elevant ning hakkas turistide poole liikuma. Imekiiresti said autojuhid käigud sisse ja sõitsid ohutusse kaugusesse. Mingil põhjusel otsustas too elevant aga just meie autot jälitama hakata. See ei kestnud kaua ja suur loom läks oma karja juurde tagasi, kuid sündmus suutis meie seas piisavalt elevust tekitada. Elevant on tõesti väga suur ja tugev.

Varsti paistis uus dziipide kogunemine. Lähemale jõudes torkas ninna kõige vastikum hais, mida ma eales tundnud olen. Lisaks sellele kostusid eemalt, kuhu kõik vaatasid, imelikud prõksuvad helid. Giid seletas, et umbes nädal tagasi olid pargi töötajad sunnitud maha laskma ühe haavatud kaelkirjaku. Nüüd olid selle üles leidnud hüäänid, kes korjuse kallal ragistasid. Õnneks oli sündmuspaik mõnesaja meetri kaugusel ja ma ei näinud kõike, sest ilmselt ei oleks vaatepilt ilus olnud. Laibalõhn saatis meid veel aga üsna kaua.

Lõpuks jõudsime tagasi oma laagripaika, suundusime sööma. Ärkasime ju nii vara ja kõhud olid hirmus tühjad. Tellimuse võtnud kogukas neegritädi läks meile mune praadima. Pakuti ka kohaliku pargielutseja niaala (samuti antiloop) lihahautist. Selle maitset ma enam kunagi tunda ei taha, tõesti oli vastik suutäis.

Pärast hommikusööki oligi aeg hakata liikuma. Istusime oma rendiautosse ja sõitsime pargivärava poole, et selle territooriumilt lahkuda.