Disainer Piret Kartus – kuumavereline prantslanna malbe eestlase kehastuses

3 kommentaari
Disainer Piret Kartus – kuumavereline prantslanna malbe eestlase kehastuses

Just nii iseloomustab Piret ennast, lisades juurde ka ühele disainerile ülivajalikud iseloomuomadused: piisava põikpäisuse ja äärmise sihikindluse. Piret Kartuse nimi ei tohiks olla võõras ühelegi kodumaisele moehuvilisele ning järjest enam leiab tema nimi ja looming kõlapinda ka väljaspool Eestit. 

Just nii iseloomustab Piret ennast, lisades juurde ka ühele disainerile ülivajalikud iseloomuomadused: piisava põikpäisuse ja äärmise sihikindluse. Piret Kartuse nimi ei tohiks olla võõras ühelegi kodumaisele moehuvilisele ning järjest enam leiab tema nimi ja looming kõlapinda ka väljaspool Eestit.  

Kes Pireti loominguga veel mingil põhjusel tuttav ei ole, siis meenutagu meie esileedi, proua Evelin Ilvese imekaunist kleiti selle aasta vabariigi aastapäeva pidustustelt. Kleidi disainiidee kuulub küll esileedile endale, kuid kanga disain ja tikandite teostus Piretile. 

Buduaar kohtus andeka disaineriga mõned tunnid enne tema äralendu teisele poole maakera – Austraaliasse. Hetkel elab naine küll maakera kuklapoolel, kuid enne seda on ta oma kanda jõudnud kinnitada mitmetes suurlinnades nagu Brüssel, Pariis, Osaka ja London.

Peale gümnaasiumi lõpetamist kodumaal suundus Piret Brüsselisse La Cambre’i ülikooli, kus asub maailma üks juhtivamaid moeosakondi. „Osalesin Supernoova moekonkursil, kus oli üks žüriiliige, kes soovitas mulle La Cambre’it. Hiljem tuli välja, et ta oli selle kooli moeosakonda varem juhtinud ning seega oli mul väga hea soovitaja olemas, tänu kellele oli mul sinna palju lihtsam sisse saada.” Kuid pelgalt soovitusega kooli sisse ei pääse. Selleks, et maailma juhtivasse moekooli sisse saada, pidi ka Piret läbima nädalapikkuse katsete kadalipu. „Aga vaevalt, et ilma soovituskirjata oleksid nad viitsinud tegeleda eestlasega, kes ei rääkinud peaaegu üldse prantsuse keelt. Kooliaeg oli meil väga raske ja ellu jäime me ainult tänu sellele, et hoidsime teiste õpilastega kokku.” Tänaseks on paljud tema klassikaaslased väga edukad ja suur osa neist töötab maailma juhtivates moemajades disaineritena. 

Läbi juhuse moemaailma tippu

Siiski ei ole Pireti suureks kireks mitte ainult moekunst, vaid detailsem osa sellest. Nimelt on tal naiselik nõrkus pitside vastu: „Pitsimaailm on mind huvitanud juba väikesest peale. Meil oli kodus ka vanatädidest järele jäänud väärt kangaid ja aksessuaare. Tegelikult asusin selles valdkonnas tööle suuresti läbi juhuse,” ütleb Piret, kes võitis seitse aastat tagasi prantsuse pitsi ja tikandi föderatsiooni aasta disaineri auhinna Pariisis, millega kaasnes praktika pitsitööstuses Prantsusmaal pitsidisainer Sophie Hallette’i juures.

„Kui praktika läbi, pakuti mulle kangadisaineri kohta Pariisi haute couture disainer Christophe Josse’i juures ning mul tuli kolida Belgiast Pariisi. Haute couture on väga suur privileeg, eriti kui sind võetakse vabakutselisena sinna tööle disaineriks, mitte tasuta assistendiks. Ma olin sel hetkel 25-aastane ja teinud juba kolm aastat väga paljudele VIP-klientidele tikandeid. Õnneks ma nägin vist vanem välja, sest oma vanust ei tahtnud ma küll neile mainida,” naerab Piret. „Kuna haute couture kollektsioone esitatakse vaid kaks korda aastas, ei ole sellest end võimalik ära elatada. Õnneks avanes mul võimalus töötada selles samas firmas, kus ma praktikal olin. See tähendas seda, et nad vallandasid oma senise assistendi, aga c’est la vie, ja moes on juba nii,” ütleb Piret ja lisab suurmoemajade kreedo: „Kes on kiirem ja usinam, see saab tööd!”

„Selle pitsimaja klientideks on kõik maailma suured moemajad ja nii ma siis tööle asusin. Esialgu hooajaliselt, nagu see moemaailmas ikka käib, ja hiljem hakkasin pitse ja tikandeid tootma oma võimete kohaselt,” ütleb Piret ja lisab, et seda kõike sai ta teha oma koduateljeest. Tänaseks on Piret kujundanud Pariisis haute couture’i pitse nii Chanelile kui ka Diorile.

Siiski ei ole moemajades töötamine nii glamuurne kui see tunduda võib. „Mul õnnestus olla vabakutseline, mis tähendas seda, et ma sain oma töö eest tasu. Pajud disainerid rügavad tööd teha ühes, siis teises ja kolmandas moemajas kuus kuud järjest umbes neljasaja euro eest kuus, lootuses, et neid palgatakse. See ei ole nõrganärvilistele. Kuna olin vabakutseline, siis tegin peamiselt tööd kodus ja aeg-ajalt käisin ka kontoris koosolekutel või tööreisidel. Harva töötasin moemajas kohapeal,” ütleb naine ja lisab, et viimasel juhul pidi ta oma vanust kindlasti varjama, sest muidu ei oleks teda iialgi tõsiselt võetud.

„Jah, absoluutselt!” vastab Piret küsimusele, kas rahvus mängib ka moemaailmas suurt rolli. „Kui sa oled eestlane, siis pead arvestama sellega, et sul tuleb oma rahvust mainida vähemalt kord päevas, sest sa oled ikka suhteliselt tulnukas teiste jaoks. Palju kergem on olla prantslane, inglane, itaallane või ameeriklane, aga samas on eestlane nende jaoks eksootika ja nad ei oska sind täpsemalt kuskile patta panna. Seega, kui oled töökas ja kohusetundlik, siis jääd paremini meelde ka tänu oma imelikule rahvusele.”

Crazy’d VIPid ja ahistavad teksad

Tänu oma tööle on Piret kokku puutunud „hästi paljude crazy’de vippidega”, nagu disainer ise neid nimetab. „Ehk kõige parem näide on see, kuidas ma ühel lõunal George V Four Seasons hotellis ootasin kolm tundi Saudi Araabia printsesse, et nendega kleidiproovi teha, aga siis tuli kõne, et proov toimub hoopis sudaööl,” naerab naine, kelle töid on kandnud paljud kuningannad, printsessid ja kuulsused moemaailma tippudeni välja. Kahjuks ei saa Piret konfidentsiaalsuse tõttu meile neid nimesid avalda. „Diskreetsus on minu prioriteet number üks. Kui töötad moemaja jaoks, siis ei tohi mitte keegi teada, kes on ühe või teise kleidi taga, peale sildi, mis kaunistab kleidi sisemust.” 

Veidikene hiljem tunnistab Piret, kelle klientideks on maailmakuulsused, et talle on kõige südamelähedasem koostöö siiani olnud selleaastane koostöö esileedi Evelin Ilvesega. „Üks asi on teha anonüümselt tikandeid maailmakuulsustele, hoopis teine asi aga tõestada end karmimale publikule kodumaal,” ütleb Piret ja lisab, et kannab ka ise suurima heameelega Eesti disaini. „Eesti disaineritest kannan ma väga palju Kriss Sooniku Susan Body. Paar viimast kuud olen kandud Jukocute’i musta väikest käekotti, mille sisse on pressitud minu nimetähed. Üheks suureks lemmikuks on kindlasti Lilli Jahilo disainitud punane kleit, mida kandsin ka sel aastal presidendi vastuvõtul.” 

Igapäevaselt kannabki Piret ainult kleite, sest kuigi teksad on ilusad ja stiilsed, tunneb ta end nendes kuidagi suletuna. „Kõige tähtsam on kvaliteet, sest kui sa töötad moeäris, siis tihtipeale sa ei jälgi üldse trende, kuna me töötame niikuinii kaks aastat ette. Seega on minu riietus klassikaline ja vastupidav.”

Pitsidest eheteni

Täna teatakse Piretit eelkõige äratuntava käekirjaga ehtedisainerina. „Töötasin õpingute ajal Belgias ühe disaineri assistendina, kellelt õppisin väga palju erinevate vintage ja Euroopa materjalide kohta. Sealt sai kõik alguse. Kui meie teed lahku läksid, kolisin ma Pariisi ja alustasin oma ehtekollektsiooniga. Austusest selle inimese vastu keeldun ma siiani oma ehteid Belgias müümast.” 

Põhjus, miks Piret moedisaini ehtedisaini vastu vahetas, on lihtne – moedisainis on tema sõnul liialt vähe loomingulisust. „Pealegi on inimesed eri mõõtu ja sellega peab arvestama. Ehteid võivad kanda kõik naised, pealegi saab ehete tegemisel rohkem värvidega mängida. Isegi kui kõik kannavad musta, siis ehteid kantakse ikka kõikides värvides. Selles mõttes on nad igavesed ja tihitipeale hooajatud.”

Naist, keda Piret oma loomingut kandmas näeb, liigitab ta julgeks ja klassikat hindavaks. „Tihtipeale on see naine, kes väga ei mõtle, kas tal on kleit, mis selle ehte juurde sobiks. Tal ei ole vaja just seda sinist kleiti, et kanda sinist keed ja olla kindel, et kõik matchiks. Pigem on tegemist naisega, kes on julge, kuid hindab klassikat ja väärtustab kvaliteetseid materjale. Minu juurest leiab iga naine midagi, sest kuigi minu ehted on väga selgesti äratuntavad, ei sunni ma peale oma maitset ja nii leiabki igaüks endale sobiva.” 

Piret on tagantjärele mõeldes tänulik, et selles hullumeelses moekarussellis anti talle võimalus end võrdlemisi lihtsalt tõestada. „Mitte, et mul oleks nii palju õnne olnud, nagu paljud arvavad, aga asjad on kuidagi lihtsalt nii läinud, sest ma olen endale alati kõrged eesmärgid seadnud.” Küsimusele, mida teeb Piret Kartus kahekümne aasta pärast, vastab naine, et kindlasti tegeleb ta edasi oma ehtekollektsioonidega ja ka teiste projektidega nagu tänagi. „Disaineri maailmavaade on lai ja tavaliselt ei piirdu see kunagi ühe alaga”.

Leidis oma Mr. Big’i!

Hetkel elab Piret koos oma abikaasaga, austraallasest investeerimispankur Jhoniga Austraalias. Piret kirjeldab oma särasilmset abikaasat kui meest mõnest Hollywoodi filmist. „Ta on selline isiksus, et kui ta uksest sisse astub, siis ülejäänud maailm peatub. Ta on nii karismaatiline ja suur. Seda nii pikkuselt kui iseloomult, ta oleks pidanud tegelikult kindlasti olema näitleja! Me kohtusime Londonis ja talle meeldib öelda, et ma korjasin ta tänavalt üles.” 

Ja ega nende kohtumislugu ka ühele korralikule romantilisele filmile alla jää. „Ta nägi mind ühel üritusel, aga arvas, et olen liiga noor. Hiljem tutuvusin ühe tema sõbraga, kes ütles, et on sinna tulnud koos oma austraallasest sõbraga. Mina kostsin selle peale, et ma leian kindlasti selle austraallase siit peolt üles. Tegelikult lahkusime me mõlemad sealt ürituselt erinevatel aegadel, aga kohtusime taas Oxford Street’il. Jhonil oli maailma suurim naeratus ja ma tundsin oma austraallase kohe ära. Kuna õues oli külm, siis võttis ta oma mantli ja pani selle mulle õlgadele. See oli minu Mr. Big’i hetk.” Piret täpsustab, et ta abikaasa hüüdnimi on päriselt ka Mr. Big, sest mees on lihtsalt nii suurt kasvu! Üljeäänu on juba ajalugu ning järgmisel päeval palus mees Pireti endale naiseks. „Õhtul läheme magama naerdes ja hommikul ärkame üles naerdes. Ta aktsepteerib mind täpselt nii, nagu olen, kuumaverelise prantslannana eestlase malbes kehas, kes on piisavalt põikpäine ja väga sihikindel. Ja mina lasen tal olla laps täikasvanu kehas, rõõmus elunautija, kes suhtub ühtemoodi viisakalt nii koristajasse kui ka presidenti.”

Kui aga rääkida sellest, millisest maailmajaost võiks Pireti kahekümne aasta pärast leida, ütleb naine naljatledes, et ei tea, kus ta järgmisel kuulgi asub. „Me oleme viimased kaks aastat elanud 64 erinevas hotellis ja meile mõlemale väga sobib selline elustiil”. Siiski arvab Piret, et paarikümne aasta pärast leiab teda ilmselt ikka Euroopast. „Pariis on minu suur armastus, aga nutikas disainer peab arvestama maailmas toimuvaga ja kuigi mul läks seal väga hästi just ajal, mil toimusid suured koondamised, tundub hetkel toimuv seal siiski précaire (sõjaeelne, mitte stabiilne – pr k, toim)”. 

Oma kodumaal Eestis käib Piret aeg-ajalt akusid laadimas nagu teisedki võõrsil olijad. „Ma olen maailmakodanik, kes tunneb end igal pool kohe mugavalt ja koduselt. Eestile olen ma vabatahtlik saadik, kus iganes sadamas ma siis ka ei viibiks,” viitab Piret Hemingway’le.

 

 

Tekst: Triin Tisler

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar talv 2014

Sarnased artiklid