POSITIIVSETE EMOTSIOONIDE LOOJA – kunstnik Mai Lill

4 kommentaari
POSITIIVSETE EMOTSIOONIDE LOOJA – kunstnik Mai Lill

Terve maailm on meie ees avatud ning võimalusi eneseteostuseks pole kunagi olnud niivõrd palju kui täna. Kui reisimine avardab silmaringi, siis teisele poole maakera kolimine võib muuta sind ennast ja sinu nägemust elust. Nii juhtus ka Mai Lillega (29).

Terve maailm on meie ees avatud ning võimalusi eneseteostuseks pole kunagi olnud niivõrd palju kui täna. Kui reisimine avardab silmaringi, siis teisele poole maakera kolimine võib muuta sind ennast ja sinu nägemust elust. Nii juhtus ka Mai Lillega (29).

Kaks aastat tagasi Tartus oma kohvrid pakkinud Mai elab täna inglite linnas Los Angeleses. Kui Eestist lahkudes oli Mai veel noor ja roheline, siis elu võõral maal voolis temast enesekindla ja eduka naise, kes elab iseenda reeglite järgi. Mai tegeleb maalimise ja tantsimisega, armastab vahel Igor Mangiga elust ja tulevikust vestelda ning usub, et väljaspool füüsilist keha oleme me kõik üks.

Tantsides läbi elu

Mai üheks suurimaks kireks on alati olnud tantsimine. „Olen tegelikult erinevate tantsustiilidega tegelenud, ent kõige hingelähedasem on ilmselt jaz fusion. Kuidagi on elus läinud nii, et kui alguses oli tantsimine vaid hobi, siis peagi kasvas sellest välja töö ja kuus aastat olen pidanud ka treeneriametit. Tantsimine, nagu ka maalimine, on minu meditasioon, seisund, kus oled 100% kohal, hetkes ja õnnelik. Isegi tantsimisest rohkem on mulle andnud treeneritöö. Tunne, kui oled kedagi emotsionaaselt liigutanud, kellegi ellu toonud tantsu ja kellegi elu läbi selle muutnud, on parim. Mul oli oma grupiga Eestis meeletult hea side ja energia – puhas armastus, võib öelda. Kahjuks pärast Eestist ärakolimist Los Angelesse on tants jäänud natukene tagaplaanile, aga olen kindel, et tulen veel selle juurde tagasi,” tõdeb Mai.

Maalib positiivsust

Maalimise avastas Mai enda jaoks kolm aastat tagasi. „Tundsin, et ainult tantsust jääb mul eneseväljendamiseks väheks. Võtsin hetke ja mõtlesin, et mis mind elus veel on hästi õnnelikuks teinud ja õnneks ei pidanud väga kaua mõtisklema. Mulle meeldis lapsena väga joonistada, kõige rohkem meeldisid mulle värviraamatud. Alates sellest hetkest olen maalimisega intensiivselt tegelenud ja praegusel hetkel võib öelda, et sellest on saanud mulle elu kutse,” räägib Mai.

Igal maalikunstnikul on oma käekiri ja nägemus sellest, mida ta oma loominguga edasi tahab anda. „Minu missioon on oma kunstiga tõsta vaatajate või ruumi vibratsiooni ja tekitada inimestes positiivseid emotsioone. Kasutan oma maalides värviteraapias kasutatavaid toone ja samuti iidset sümboolikat. Põhiliselt olen maalinud väeloomi tervendavate värvide ja sümboolikaga. Sellele kõigele lisan suure koguse armastust ja kirge. Usun, et mida iganes sa teed südamega, on teistele tunda. Ma usun, et väljaspool oma füüsilist keha oleme me kõik üks. Üldiselt inspireerib mind elu ise – loodus, loomad, värvid ja kallid inimesed minu ümber.”

Mai põhiliseks sissetulekuallikaks on tema looming. „Jah, minu sissetulekud on väga ebaregulaarsed nagu kõigil loometööga tegelevatel vabakutselistel, kuid sellegipoolest on mul praegu kõik hästi. Lisaks maalide müügile käin erinevatel üritustel live’is maalimas, disainin surfilaudu ja longboard’e ja tihti olen seotud mõne muu kreatiivse projektiga,” tõdeb Mai.

Sisemise tasakaalu leidmine

Inimene on õnnelik siis, kui ta on oma elus leidnud tasakaalu. Vaimne ja füüsiline keha on harmoonias. Mai tunneb, et temal on sellega hästi. „Kui tasakaal vahepeal balansist välja läheb, siis võtan ennast jälle kokku. Etapid elus, kus pole tasakaalu hoidmisele rõhku pandud, on minu jaoks rängad, olen tundlik ja langen kergesti depressiooni. Kõige rohkem aitab mind siinkohal füüsiline koormus, tervislik toit ja meditatsioon. Teoorias olen ma muidugi tublisti targem kui praktikas,” naerab Mai, kelle jaoks tantsimine on füüsiline ja maalimine vaimne armastus.

Kui elu läheb liiga keeruliseks ja tekib tahtmine korraks lihtsalt stepsel seinast välja võtta, siis Mai seda ka teeb. „Pingetest vabanemiseks aitab minu puhul kõige kiiremini jahe dušš ja võimalusel vaikuse kuulamine. Väga tõhus meetod, mis vajab pisut enam keskendumist, on vabastav hingamine.”

Selleks et elus edasi jõuda ja unistustele lähemale liikuda, tuleb end oma mugavusstsoonist välja lükata ja vahel isegi oma hirmudega silmitsi seista. Mai jaoks on see tuttav väljakutse. „Lapsena olin üsna arg, vaikne ja pigem kurvameelne. Käisin muusikaklassis, aga mitte kunagi ei julgenud ma klassi ees laulda või isegi midagi ette lugeda. Õpetajad teadsid minu probleemi ja seega lasti mul olla,” meenutab Mai ja lisab, „hiljem aga viis elu mind nagu kiuste palju kaamera ette ja lavadele. Kellelgi polnud ilmselt aimugi, kui palju ma pidin võitlema, et see oleks minu jaoks okei. Teine ja ilmselt kõige raskem aeg minu elus oli esimene aasta Los Angeleses. Hetk, kui sain aru, et okouu, nüüd ma olengi siin suures hullus linnas 27aastaselt ja alustan kogu oma eluga nullist. Pidin üle saama hirmust, et kas ma ikka saan hakkama. Üle olema teiste arvamustest, et olen peast täitsa segi ja peaksin välismaal seiklemise asemel hoopis pere loomisele mõtlema. Olen toonud ohvreid, et elada oma unistuste elu ja ma ei kahetse mitte midagi. Ilma suurte raputamisteta, mis mind elus saatnud on, ei oleks ma see, kes ma olen nüüd. Kunagi ei ole liiga hilja alustada, kogeda ja elama hakata,” tõdeb Mai.

Hirmudega silmitsi

Rääkides hirmudest ja nendega võitlemisest, siis leiab Mai, et terve elu ongi üks hirmutundega võitlemine – seda seni, kuni sa õpid iseennast tundma ja armastama. „Meie ühiskonnas on suurimaks hirmuks olla mitte armastatud ja suurimaks sooviks on muidugi olla armastatud ja saada heakskiitu. Endaga tegeledes ja sellesse süvenedes olen aru saanud, et see ei ole üldse oluline. Keskenduma peaks iseendale! Mitte keegi teine pole niivõrd adekvaatne kui sa ise, et oma elule hinnangut anda. Meil kõigil on oma filtrid peal läbi mille me maailma näeme ja mille mõjutustel me oma arvamust kujundame. Eelarvamuste küüsist pääseda on raske ja ühiskond mõjutab meid iga päev – see ei tähenda, et ühiskonna arvamus see ainuõige oleks. Mida rohkem ma tean, seda vähem ma arvan…”

Mai on paaril korral ka Igor Mangil kodus külas käinud, kuid millest neil kahel juttu on tulnud? „See oli mitu head aastat tagasi, kui ma tal viimati külas käisin. Ma mäletan, et arutasime, et Eesti on Maarjamaa ja et seda võiks juhtida naine (naerab – toim). Igor ütles, et kuigi ma olen Kaksikute tähtkujust, on mul tugevad Kalade mõjutused. Me arutasime astroloogilistel teemadel ja põhiliselt sellest, kuidas planeetide seisud muudavad igapäevast elu. Mind huvitab see teema ja Igor on kahtlemata huvitav vestluskaaslane,” möönab naine.

Kui Mai saaks iseennast kõrvalt vaadata, siis mida ta enda kohta ütleks? Sellele küsimusele vastab Mai inglisekeelse ütlusega: „Living life by the beat of my own drum!”.

 

Tekst: Karin Karu

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar sügis 2015