Heidi Ruul: protest klassikalise suhtemudeli vastu

12 kommentaari
Heidi Ruul: protest klassikalise suhtemudeli vastu

Üks armas sõber mainis mulle nädalapäevad tagasi, et suhe selle kõige klassikalisemas mõttes pole miski, mida ta hetkel oma ellu tahaks. Minu endaga on täpselt sama lugu ehk ma ei tahaks praeguses eluetapis üht ja sama nägu ööde ning päevade kaupa jõllitada (isegi, kui see nägu on VÄGA kena). Kummalgi meist pole midagi hea seltskonna ning nauditava seksi vastu, kuid täpselt samamoodi pole kumbki meist hetkel valmis või huvitatud kindla kaaslasega elu jagamisest.

Üks armas sõber mainis mulle nädalapäevad tagasi, et suhe selle kõige klassikalisemas mõttes pole miski, mida ta hetkel oma ellu tahaks. Minu endaga on täpselt sama lugu ehk ma ei tahaks praeguses eluetapis üht ja sama nägu ööde ning päevade kaupa jõllitada (isegi, kui see nägu on VÄGA kena). Kummalgi meist pole midagi hea seltskonna ning nauditava seksi vastu, kuid täpselt samamoodi pole kumbki meist hetkel valmis või huvitatud kindla kaaslasega elu jagamisest.

Me mõlemad armastame oma tööd ning pühendame sellega seonduvale praktiliselt kogu oma aja. Kui sellele lisada veel hommikused võimlemisringid ning õhtused kokkusaamised sõprade seltsis, siis ei lihtsalt ei jääkski kallima jaoks aega. 

Härra avaldus hoidis mind paar ööd ärkvel ning ma proovisin endale selgeks teha, milline see kõige klassikalisem suhe siis on? Kas klassikaline suhe sobibki äkki ainult klassikalistele inimestele (loe: hallidele hiirekestele) ning erilistele (pisut teistmoodi mõtlevatele, armututele, kerge positiivse kiiksuga, jõhkralt spontaansetele) naistele sobivad erilised mehed ja seetõttu ka kohati hullumeelsed suhted?  

Klassikalise suhte definitsioon võiks minu vaatenurgast olla midagi sellist: stabiilne suhe kahe kooselava ning wifit, hambapastat ja inimlikke ihasid jagava indiviidi vahel, kes omavad ühiseid arusaamu elust, kodust, laste kasvatamisest ja sellest, kuhu õhtust sööma minna. Märksõnad, mille järgi seda Google´st otsiksin oleksid lämmatav, turvaline ning ammendav.

Erilise suhte sõnastaksin hoopis nii: vabal ajakaval põhinev põnev partnerlus kahe inimese vahel, kes jagavad meeldejäävaid hetki, pulbitsevaid emotsioone ning mis siin salata – ka voodit. Märksõnadeks ohtlik, vaimustav ja emotsionaalselt toitev. 

Ideaalne oleks muidugi see, kui need kaks varianti omavahel kuidagi kokku punuda saaks. Minul see siiani kahjuks õnnestunud ei ole – võibolla pole mul lihtsalt piisavalt tahtmist olnud? Või pole ma veel seda “õiget” inimest kohanud, kelle nimel kompromissideks valmis oleksin? 

Kuid omades kogemust nii klassikalise kui erilise suhtega, valiksin iga kell viimase! Miks? Sellel on rida erinevaid põhjuseid. Alustuseks kardan ma paaniliselt rutiini. Ma vihkan mõtet suhtest, kus iga uus päev eelmisele sarnaneb. Teiseks tahan oma elu nii elada, et mul oleks kunagi viimaseid hingetõmbeid tehes, mida meenutada. Vägevad mälestused toituvad ohtlikest ning ettearvamatutest situatsioonidest. Ma tahan öösel kell kolm ootamatu kutse peale tormises meres ujuda ja suvalises Kadrioru tänavas piknikukorvi lahti pakkida. Kolmandaks armastan ennast ja oma isiklikku ruumi. Väga! Ebatraditsioonilises suhtes säilib vabadus – see on minu jaoks üks äärmiselt kaalukas argument.

Täpselt sama palju, kui sellel pisikesel planeedil on inimesi, on ka erinevaid suhte-tüüpe. Igaühe ülesandeks on leida endale kõige sobivam variant. Pole vahet, kas selleks on siis kaugsuhe, abielu, gei-suhe, seksisemundus, üheöösuhted või hoopis miski muu. Seni, kui see asjaosalistele rõõmu ja õnne pakub, on kõik õige – seda hoolimata  kõrvalseisjate eestlaslikult kriitilistest arvamustest ning kadedatest kommentaaridest. Üks on kindel: mitte keegi ei tohiks leppida vähemaga, kui ta enda arust väärt on. 

 

Heidi Ruul