Kadri Luik: Aktsepteerides oma peegelpilti, lood olulisima suhte

Tutvusin hiljuti mehega, kelle kohta ma julgen öelda, et „vaatasin peeglisse”. Ma ei ole iialgi tundnud, et läbi teise inimese visatakse mulle näkku minu enda parimad ning hullimad omadused. 

Äärmiselt iseteadlik, iseseisev, domineeriv karakter, kelle puhul kargas kohe silma nii maksimalism kui ka perfektsionism. See kõik oli väga hirmuäratav. Järsku sain ma aru, mida on tundnud kõik need mehed, kes üldse on kunagi julenud mulle lähenemiskatseid teha. Samamoodi torkas silma kärsitus ning brutaalne otsekohesus – mind enim iseloomustavad omadussõnad. Ja muidugi sellise teise kõva kiviga kohtudes on selge, et tutvus algab jõujoonte paikapanekuga. Ma tajusin kohe ära, et see mees tahab ise juhtida ja püüda minust luua mingit enese ideaali. Ma tundsin selle ära, sest ma olen ise samasugune. Ja see mõjus mulle külmaveeämbrina, sest mõistsin, et kui selle mehe eemale tõukan, oleks see nagu iseenda vihkamine, kartmine või ignoreerimine. 

See nn iseendaga kohtumine aga sisaldas hoopis uutmoodi väljakutset või õppetundi. Noormees üritas end kehtestada. Ja mina, näiteks viis aastat tagasi, oleks sellise mehe puhul nagu viimne tuhvel mõelnudki, et oi, ma pole piisavalt hea, või et oi, ma pean nüüd räigelt pingutama, et tema standarditele vastata. Ma ütlesin lihtsalt rahulikult: „Mulle ei sobi, kui minu puhul kasutatakse väljendit „Sa pead …!” ja mulle ei sobi, kui minu kallal näägutatakse, kui ma midagi ei oska või ei tea!”. Noormees vabandas. Ja siis sain ma aru, et ma ise olen tänaseni nõrk enesekehtestaja ja sellepärast sattusid ka varem minu teele sellised mehed, kelle ma sekundiga jalge alla tallasin, aga pärast ise ka õnnetu olin. Minu senistes suhetes oli olnud vähe ruumi armastusele – eeskätt enesearmastusele. Katkine sisemaailm viiski võimumängudeni. Pidevalt oli nurkasurutu tunne, aga seda julgust ka polnud, et öelda: „Mulle ei sobi!”. Seda julgust polnud, sest hirm oli kaotada. 

Sellel hetkel, kui sa enam ei karda suhetes millestki ilma jääda, muutub kõik. Sellel hetkel, kui sa tead, et ükski mees pole olulisem kui sinu enda heaolu ning eneseväärikus, oled sa loonud olulisima suhte – suhte iseendaga. Sellel hetkel, kui sa oled saatnud ka kõige ideaalsemana näiva isendi pikalt, kui ta on üritanud hakata sind liialt voolima, lihtsalt sellepärast, et sul oleks võimalus jääda iseendaks, oled sa loonud lojaalse suhte – suhte iseendaga. 

Ja mulle näib, et oma suheterägastikuga olengi jõudnud punkti, kus läbi kõigi suhete olen lõpuks hakanud armastama iseennast. Mul on iseendaga nii hea, et ma ei vaja otseselt kedagi enda kõrvale, vähemalt mitte selle jaoks, et ta mind õnnelikumaks teeks või minu lõputut tühjusetunnet täidaks. See on ülivõimas tunne.

Kui ma saaksin öelda midagi oma 20aastasele minale, siis ma ütleksin talle, et ära iial klammerdu millegi või kellegi külge, ära lase hirmul end juhtida. Kui sa tahad, et sul oleks ohtralt valikuid, siis lase kõigel minna ja kõik püsibki sinu käeulatuses. Ma ütleksin talle, et ära kaota ennast suhetesse, ära armasta kedagi rohkem, kui suudad armastada iseennast. Ma ütleksin talle, et ära põe selle pärast, et sa pole täiuslik – täiuslikkus on vaid illusioon. Ma ütleksin talle, et ära püüa muuta teist inimest, vaata esmalt alati enda sisse. Ja sedagi ütleksin, et liigu selles suunas, et aktsepteerid täielikult iseennast ja lased teisel olla tema ise. Ära ürita muuta teisi inimesi, vaid kui sulle ei sobi ja sina pole õnnelik, siis sinu valik on lahkuda. Ära vägivallatse teise hinge kallal ega püüa teda sulle sobivasse vormi valada, nii ei tohi, teisel on oma tee käia. Samuti ütleksin oma 20aastasele minale, et ära otsi tõde ja vastuseid kolmandatelt isikutelt, loo ise oma reaalsus. Ja kindlasti soovitaksin ma tal nautida igat hetke elust ainult iseenda äranägemise järgi, sest meil on vaid üks elu ja liialt palju ilusat jääb kogemata, kui me muretseme, mida keegi teine mõtleb või arvab. Igaühel on oma elu elada! 

Buduaarile: Kadri Luik

Kolumn ilmus ajakirja Buduaar kevadnumbris 2015