Mehed avaldavad arvamust: kes siis lõpuks maksma peab?

Mehed avaldavad arvamust: kes siis lõpuks maksma peab?

Esimene kohting, teine kohting, esimene poeskäik, kokkukolimine – kuidas korraldada mehe ja naise vahelisi rahaasju? Meile saatis sellel teemal kirja Jaanus, kellel on asjast oma nägemus. Küsisime lisaks veel mõne mehe arvamust. Loe edasi ja saa teada, kuidas suhte materiaalne pool siis meeste arvates välja peaks nägema. 

Esimene kohting, teine kohting, esimene poeskäik, kokkukolimine – kuidas korraldada mehe ja naise vahelisi rahaasju? Meile saatis sellel teemal kirja Jaanus, kellel on asjast oma nägemus. Küsisime lisaks veel mõne mehe arvamust. Loe edasi ja saa teada, kuidas suhte materiaalne pool siis meeste arvates välja peaks nägema. 

Siin on Jaanuse kiri: 

Rahalised suhted mehe ja naise vahel sõltuvad minu arvates väga suuresti usaldusest nende vahel. Sellest tulenevalt peaks rahalised asjad olema mõnel paaril rohkem reguleeritud, mõnel võibolla peaaegu et üldsegi mitte.

Esimene küsimus tekib kohe siis, kui üks osapooltest käib tööl ja teine mitte. Kui mõlemad käivad tööl ja peres lapsi ei ole, siis leian mina, et kõik isiklikud kulutused, mille hulka kuuluvad kulud välimusele (näiteks riided, meik), kulud hobidele (näiteks treeningvarustus, tehnika jms), kulud suhtlusele (näiteks mobiiliarved) ja kulud eraldi veedetavale vabale ajale (näiteks oma sõprade või sõbrannadega, kui kaaslast ei ole seltskonnas) peaksid jääma kanda mõlemale osapoolele eraldi. Kulutad täpselt nii palju, kui palju sul endal seda võimalik teha on. Leian, et see peaks mingis etapis lausa kohustuslik olema, et mõlemad osapooled saaksid aru raha väärtusest ja õpiksid seda vastutustundlikult kasutama (eeldab seda, et raha on välja teenitud töö tegemisega).

Kui elatakse ühe katuse all, siis peaksid üürikulud, kommunaalid ja kulud söögile jaotuma vastavalt kokkuleppele – kui on inimeste vahel piisav usaldus, siis arvet ei peeta ja söögiasju toob poest see, kes parasjagu seal on või plaanib minna. Üüri- ja kommunaalkulud peaksid olema võrdselt pooleks jagatud. Kõik eelnev kehtib olukorras, kui peres ei ole veel järelkasvu.

Kui peres on juba laps, siis muutub kõik. Kulud peaksid olema jagatud pigem prioriteetide järgi – tavaliselt tegeleb lapse kasvatamisega just pereema (kasvatavad ikka mõlemad, aga paratamatult tegeleb see rohkem, kes lapsega koju jääb ja üldiselt on see pigem naine), mistõttu kipuvad lapse kasvatamiseks vajalikud kulud jääma naise kanda. Samas peaks sellisel juhul mees tagama üüri- ja kommunaalkulude ning muude majapidamisega seotud kulude eest maksmise. Suuremad väljaminekud peaksid olema ühiselt läbi arutatud ja kulud kantud vastavalt võimalustele.

Mina isiklikult olen pigem “vanakooli” tüüpi – kui kutsun naisterahva välja, siis tasun mina kõik kulud – söök, kino, teater, takso jms. Loomulikult olen ma ka valmis austama naise soove – kui on kindel soov oma söögi eest ise maksta, siis ta võib seda vabalt teha. Aga üldjuhul seda varianti ise välja ei paku. Samas ei tohiks seda üheski olukorras ettekäändena või etteheitena kasutada – naisele “väljategemine” on minu enda valik ja teen seda hea meelega. Minu jaoks on see kohati traditsiooniline ja härrasmehelik. Traditsiooniliselt on ju naine lastega kodus ja mees käib tööl, et pere üleval pidada. Samas ei tohiks selle töölkäimisega üle pingutada – on näha tendentsi, et Soomes töötavad pereisad võõranduvad perekonnast ja rahalise küsimuse tähtsus asendub suhtedraamade ja muude probleemidega.

Rahalise küsimuse osas peaks väga ettevaatlik olema – kulude suurenemisel ei tohiks mitte vaadata välismaa või suurema töökoormuse poole, vaid tuleks oma kulud üle vaadata ja leida koos ühine lahendus. Kui mehe ja naise vahel on piisav usaldus ja harmoonia, siis ei ole reguleerimine kui selline vajalik – rahalised kohustused võiksid ise sobivalt mehe ja naise vahel ära jaguneda.

Kindlasti mängib rahaliste kulude jaotumisel suurt rolli mehe ja naise palganumber. Kui need on enam-vähem võrdsel tasemel, siis tavaliselt väga probleeme ei teki ja reguleerimine ei ole nii oluline. Kui aga üks teenib teisest kordades vähem või rohkem, siis on võimalik rahaliselt koos toimetada just tänu suurele usaldusele ja harmooniale või väga tugevale reguleerimisele.

Uurisime veel kolme mehe käest, kuidas nende meelest paari materiaalne suhe reguleeritud peaks olema:

Andres (30): Kahe inimese omavahelised suhted peaksid olema nii reguleeritud, nagu on omavahel kokku lepitud. Ühised kulud, näiteks ühine eluase, võiks kanda võrdselt, kuni pole kokku lepitud teisiti. Aga noh, eks kingitusi võib alati teha. Ning restorani sööma minnes oleks imelik arvet pooleks teha. Võib siis kokku leppida, et see, kes kutsus, see maksab seekord. Nii hulluks ei maksaks minna, et mingit eelarvet tegema hakata. See on vaestele, et kuu lõpus vaieldakse, kes kui palju panustab ja kui palju on puudu. See on jama. Kuidagi jooksvalt peaks need asjad käima, et üks kord maksab üks, teinekord teine. Päris sente ei maksa lugeda, see poleks siis ju armastus enam. 

Erki (22): Maksmine on kokkuleppe küsimus. Ühiskonna poolt on sisse juurutatud mingisugune arusaam, et mees peab kohtingul välja tegema, aga tegelikult ju ei pea. See on muidugi armas, kui seda tehakse. See on väga hea viis pugemiseks. Peale mitut aastat poes on kaks rahakotti üheks sulanud, siis pole vahet, kes maksab. 

Einar (32): Kodus, kus mina üles kasvasin, oli ema kodune ja pere majandusliku poole eest vastutas isa. Kõik oli alati kontrolli all. Olen ka ise olnud suhtes, kus mu kallim ei käinud tööl, vaid käis koolis ning mina pidasin teda üleval. See on täpselt nii kaua okei, kuni pole mingisugust ärakasutamist. Sellises olukorras eeldan, et kuna mina tagan omalt poolt kõik eluks vajaliku, siis pöörab naine majapidamisele ekstra tähelepanu. Praegu on meil nii, et kui on hea kuu, siis on hea kuu, ja kui sissetuleku poolest pole nii hea kuu, siis kannatame kuidagi ära. Naine katab enda kulud, mis kuidagi minuga seotud pole, tavaliselt ise. 

 

Buduaar.ee