SÜDAMLIK LUGU: KAS MEHED peavad naisi kaitsma?

Lasteaiakasvataja rääkis, et lasteaias oli tuletõrjealarm tööle läinud, mis oli olnud väga kõva ja lapsi ehmatanud. Viktor Hugo olevat tulnud kasvataja juurde ja öelnud: “Ära muretse, mina kaitsen tüdrukuid”. Ma ei pea vist ütlema, kui uhke ma olin. Üks mu sõber küsis, kas siis tüdrukud vajavad kaitset? Murust ja madalast ju kõik alguse saab, eks.

Ma arvan, et inimesed vajavad kaitset, olenemata soost. Peamiselt räägime kodus sellest. Küll tõesti ma kasvatan meie poega vanakooli viisakusreeglite järgi. Mulle meeldivad mehed, kes on tähelepanelikud. Kes avavad mulle uksi, kallavad veini, tõusevad toolilt, kui püsti tõusen, ja ei räägi minuga käed taskus. Mitte sellepärast, et keegi kellestki parem oleks, vaid nendes tegevustes on mingisugune kaunis austus naissoo vastu. Mulle meeldivad ka viisakad naised. See on sama põhjus, miks ma ise tõusen püsti või võtan käed taskust, kui räägin vanema inimesega, miks tõusen sünnipäevalapsega klaase kokku löödes toolilt, peatan tegevused, kui keegi räägib, et teda ainiti kuulata. See on austus teise inimese vastu. Ma sattusin ükskord seltskonda, kus olid ainult mehed. Ja kui ma lahkusin, siis kõik mehed tõusid toolidelt püsti. Mitte sellepärast, et mulle meeldida, vaid see oli nende olekus. Ma läksin auto peale ja mu süda rinnus tagus imetluses ja tänus. Ma tundsin ennast väga erilisena. Ja kogu meessugu tundus vägev.

Kuid siiski, mind pani mõtlema mu sõbra küsimus. Kas naised vajavad kaitset? Ma arutlen, mul ei ole musta-valget seisukohta, seega ma ei apelleeri mingile tõele. Kui mulle maast ja madalast räägitakse, et kaitse tuleb väljast, mitte minust, kas see on õige? Just hiljuti rääkis mulle edukas sõbranna, kuidas ühes töö (diplomaatilises) situatsioonis (vanem) mees patsutas talle peale koosolekut õlale (kolmekümnendates naisele) ja käskis tal patroniseerivalt raport kirjutada, kuigi tal (sel mehel) polnud mingit õigust seda tööülesannet jagada, veel vähem patsutades. Pigem oli naine tööalaselt kõrgemal positsioonil. Olgu veel mainitud, et nad kohtusid esimest korda. Mu sõbranna ütles, et selles olukorras ei tulnud tal sõnagi suust, aga see situatsioon jäi teda häirima. Mind oleks ka jäänud. Muidugi oleks võinud tagasi patsutada ja öelda, et ** **ck ********. Aga millegipärast ta ei teinud seda. Ma tean, et ma ka poleks. 

See lugu puudutas mind just alguses mainitud loo kontekstis. Mu kunagine Bangkoki kõrvaltänava ennustaja ütles, et ma olen naine, kellel on mehe süda. Kus see süda on, kui mina kaitset vajan? Ma võin teisi kaitsta, pole üldse probleemi. Aga kui olukord on minuga seotud, siis värisen nagu lambuke ja sõnad ei tule suust. Kus on siis see trummi lööv sõdalane, kes karjub nii, et tatti pritsib, et kao minust eemale? Ära puutu mind? Veel korra nii teed, siis…? Tatti pritsides ma ju ei näe hea välja, või mis? Või raudse kindlusega ei tunne ennast ülekohtu situatsioonides kuidagi väiksemana, olenemata vastasseisva inimese soost.

Need on hetked, kus naine ei rahuldu madalama palgaga. Mitte sellepärast, et mehed saavad rohkem, vaid sellepärast, et naine ise tunneb, et on rohkem väärt. Need on hetked, kus naine ei lase enda peal tallata, solvata või alandatult tunda. Hetked, kus naine ei oota väljast naabrimehe juhuslikku pealesekkumist või ülemusest armuannile, vaid äratab endas üles sõdalase, kes ütleb: “Oot-oot, nii ikka asjad ei käi. Siit läheb mu piir”. Naised vajavad kaitset, aga kindla teadmisega, et nad saavad ja peavad end esimesena ise kaitsma. Täpselt nii, nagu mehedki.

Lugu pärineb blogist Hingest Rahul