Alfad, beetad ja sobivusvalemid

Tänapäeval, kõikide vabaduste ja valikuvõimaluste juures, on lihtne kaotada silmist seda, mida me tegelikult tahame ja vajame. Meid juhivad võõrad kogemused ja ettekujutused sellest, mis olla võiks. Nii juhtubki tihti, et need paarid, kes tülitsedes taldrikuid loobivad ja naabreid sellega ööd läbi üleval hoiavad, võivad osutuda hoopis õnnelikemaks...

Paaridest, kes pikka aega kõikjal käsikäes liikunud on ja ühel tavalisel reedel on käsikäes hoopis uute inimestega, uutmoodi naeratus näol. Kust aga teada saada, milline partner on sinu jaoks kõige sobivam ja mis on sobivuse mõõdupuuks, et ei peaks printsi leidmiseks kõiki maailmas leiduvaid konnatiike läbi suudlema?

Catherine Gray uurimustöö jagab inimesed alfadeks ja beetadeks ning see väidab, et samatähelised kokku ei sobi, eriti kui nad peaks mõlemad alfad olema, ehk siis kaks karjääriinimest. Väidetavalt kui mehe puhul tõstab kõrgem IQ oluliselt tema võimalusi abieluranda jõudmiseks, siis naiste puhul kuueteistkümne punktiline IQ tõus pidavat vähendama mehele saamise tõenäosust nelikümmend protsenti. Kõhedust tekitav, kas pole?

Mina nõustun hoopis Susanne Jorgensen'iga, kes ütleb, et sobivus ei ole seotud sellega, kes kui palju teenib. Usun, on küllalti tulega mängimine hakata inimesi ambitsioonide alusel kastidesse jagama, sest nii loome ise uusi müüte ja stereotüüpe, mille abil oma elu keerulisemaks elada. Pealegi, kui mõelda, mis teeb ühe inimesega koosolemise lihtsamaks ja teisega konfliktsemaks, ei leia me vastust karjääris või sissetulekus. Vastuse leiame väärtushinnangutes. Just väärtushinnangud on need, mis võivad suhte nii tugevaks teha kui ka kildudeks lammutada.

Millegipärast on üldlevinud põhjendus tõsiasjale, miks ilusad, targad ja edumeelsed tüdrukud tihtipeale vallalised on, see, et mehed kartvat tugevaid ja iseseisvaid naisi. Catherine Gray sõnul on naise edu suisa kiretapja. Ent teisi suhtetarkusi lugedes näeme, et kõige seksikamaks ja ligitõmbavamaks peetakse just enesekindlaid naisi. Sõltumatus aga käib minu arvates enesekindlusega käsikäes. Kuigi Catherine'i arvates peaks alfa-emased endale kõrvale leidma beeta-isase, kahtlustan mina, et üks õige alfa hindab ennast selleks liiga kõrgelt.

Läbi aegade on tõmmanud naisi just nende alfa-isaste poole. Naisel on juba DNAsse kirjutatud soov leida kaaslane, kellega saada tugevad, targad ja terved lapsed ning eriti tänapäeval on tähtis, et mees suudaks tagada ka mõningase kindlustunde. Mitte et iga naise salasoov oleks olla ülalpeetav või et ta tingimata mehevalikul ainult rahanumbritest lähtuks, aga kindlasti ei saa me rahateemat meie ühiskonnas täielikult kõrvale jätta. Aga naisi on väga erinevaid ja igaühe jaoks leidub keegi, kes on just tema elus alfa.

Öeldakse, et vastandid tõmbuvad, aga kui kuum ja külm vesi kokku segatult annavad mõnusa leige, siis suhetes äärmused keskel kokku ei saa. Küll aga võib öelda, et sobivust on kahesugust. Üks on see, kui teine inimene on oma olemuselt sinuga äravahetamiseni sarnane, ja teise sobivuse puhul ollakse küll erinevad, ent nende erinevustega täiendatakse teineteist. Esimestel kohtingutel on raske kindlaks teha, kumba lahtrisse enda ja uue kallima nime võiks kirjutada, sest soov meeldida võib väljenduda enda mina allaneelamises ja enda liigses kohandamises teise inimese eeldatava maitse järgi.

Mõned suhteeksperdid ja psühholoogid ütlevad, et iseeneslikku kahe inimese sobimist ei olegi olemas. Et kui kaks inimest kokku saavad, alles siis soovi ja otsusega koos olla hakatakse sobivust üles ehitama. Kõige tähtsamale kohale tõstetaksegi suutlikkus suhte nimel vaeva näha. Teine seltskond väidab, et kahe inimese sobimiseks peavad omavahel sobima ka see, kust pärit ollakse, milline taust kellegil on, millised ambitsioonid... Lõppu võib lisada ka horoskoobikummardajad, kellede hulka, häbi on tunnistada, võin poole varbaga arvestada ka ennast.

Peale hunnikut teooriaid tagasi pärisellu astudes ja mõeldes, millised inimesed püsivad kaua koos ja millised inimesed on minu enda ellu tulnud ja sinna pidama jäänud, pean tunnistama, et ei ole olemas ühtegi välimäärajat ega iseloomude kalkulaatorit. On olemas tunne, mis paneb ühele sõbrannale helistama enne kui teisele. Tunne, mis venitab ühe suhte pikemaks kui teise ja kui veab, jätab kolmanda meile kogu eluks. Omamoodi kehakeemia, mis paneb sobima näiliselt kõige sobimatumad inimesed ja jätab kuristiku kahe teoorias ülisobiva vahele. Nii arvangi, et sobivaima kaaslase leidmiseks ei tohi lihtsalt lasta ühelgi teoorial ega ühiskonnal eelarvamustega enda pead segi ajada.

/Merlin Võsu/