Jüri Kuke kolumn: Vägivaldne mees on looduse äpardus

Jüri Kuke kolumn: Vägivaldne mees on looduse äpardus

Hiljuti vapustas paljusid eestlasi teadasaamine, et üks kõigile tuttav ja armastatud avaliku elu tegelane on pikka aega kannatanud vägivaldse mehe terrori all. Vähesed teadsid seda. Mina arvasin, et see kena naine on lihtsalt avalikkuse eest varju pugenud: tahavad ju ka vapra ja ilusad mõnel eluetapil teiste pilgu alt eemale minna. Teadasaamine rabas, pani kaasa tundma ja vihastas.

Hiljuti vapustas paljusid eestlasi teadasaamine, et üks kõigile tuttav ja armastatud avaliku elu tegelane on pikka aega kannatanud vägivaldse mehe terrori all. Vähesed teadsid seda. Mina arvasin, et see kena naine on lihtsalt avalikkuse eest varju pugenud: tahavad ju ka vapra ja ilusad mõnel eluetapil teiste pilgu alt eemale minna. Teadasaamine rabas, pani kaasa tundma ja vihastas.

Olen üks neist meestest, kelle arvates on nõrgema vastu kätt tõstev mees rämps, kes ei vääri mehe nime. Kõik mehed ilmselt nii ei mõtle, sest muidu poleks ka nii palju perevägivalla juhtumeid. Mina mäletan elus vaid ühte juhtumit, kui tahtnuks naisele virutada ja ka seekord sel põhjusel, et ta tegi teisele neiule igati haiget ning veel irvitas, kui me ta korrale kutsusime. Kuid isegi siis ei tõusnud mu käsi teda lööma.

Ma pole spetsialist vägivaldsete meeste suhtes, seepärast ma ka ei tea, millal tuleb see esimene kord, kui üks lurjus ei suuda ennast talitseda. Igal juhul mitte suhte alguses, muidu ei jõuaks asi kooseluni ja abiellumiseni. Ilmselt saab asi alguse siis, kui mees asub kaasat enda omandiks pidama. Nii et sageli saab vägivald alguse just elu ilusaimast sündmusest, abiellumisest, mil mõlemad võivad elu aluseks võtta teadmise: sina oled minu ja ainult minu oma. Üle mõistuse armukadedus ja vägivald ettekujuteldava truudusetuse pärast käivad käsikäes.

Olen kuulnud naisi isegi nii väitvat, et küllap andsin ise ka põhjuse vihastuda. See pole mingi vabandus jõu kasutamisele. Veelgi absurdsemana kõlab väide: ta ju ikkagi armastab mind. Armastus ja peksmine on teineteist välistavad.

Ärge petke ennast kunagi väitega, et miski juhtus purjuspäi olles ja kainena seda ei juhtu. Joobes olek on raskendav nii seaduse kui ka suhte puhul. Pigem olgu see täiemahuline hoiatus, sest purjus päi kaovad pidurid ja paljastub tõeline olemus.

Sageli naised usuvad, et korra neid löönud mees muutub edaspidi paremaks. Ei muutu. Mitte kunagi. Tavaliselt ohvri alandlikkus ja kuuletumine hoopis kannustab teda kiusama. Ei tea, ilmselt hakkab mõnigi nõrgema hirmu nautima. Asi läheb aina hullemaks. Kui esimese korra võib andestada, et ehk juhtus see kuidagi mingite asjaolude kokkusattumise tõttu, siis pärast mehe teistkordset vägivallatsemist maksab hakata mõtlema kohvrite pakkimise peale. Või üritada leida lahendus psühhiaatri abiga. Kui mees kahetsedes sellega nõus on.

Enamasti on naisel olemas sõbrad, kellega nõu pidada ja kelle juures vajadusel varju leida. Tuleb leida endas jõudu, et maha suruda hirm mehe ees, ja häbi, et sinuga nii läks ja et mida teised võivad arvata. See on sinu elu, mis tuleb korda saada. Peksu ohver pole kunagi sedavõrd süüdi, et saada läbi pekstud, mida ta ka poleks öelnud või teinud. Peksmine on ebanormaalsus, eriti kui vastane sulle vastu ei suuda hakata. Ka laps pole põhjus vägivaldse abikaasa või elukaaslase juurde jäämiseks, pigem on ta põhjus lahkumiseks. Et ta ei sirguks vägivalda pealt vaadates. Või et ta ei harjuks vägivaldse eluga.

Alati, kui tekib kahtlus, kas teed lahkudes õieti, tuleb mõelda, et see, mida sa päästa tahad, on sinu või su lapse elu. Või lihtsalt normaalne igapäevaelu. Või mõtle sellele, et sul on vääramatu õigus õnnelikule elule armastava, kaitsva ja hoidva mehe kõrval.

Tegelikult on vägivallal palju varjundeid. Olen näinud-kuulnud paljude perede igapäevaelu, kus mees vägistab naist moraalselt. Sageli ütleb ta ka sõprade kuuldes tema kohta halvasti, alandab meelega, üritab jätta elukaaslasest halba muljet. Sellist olukorda taluvad naised veelgi ennastsalgavamalt kui peksmist. Taas küsimus: miks te arvate, et te ei vääri kuningannana kohtlemist?

Mind on Buduaari lugedes rabanud olukorrad, mida naised ise kirjeldavad. Mees sundis sõprade ees suuseksi tegema. Mees on kahekesi olles ülim õrnus ise, kuid sõprade ees räägib naisest kui viimasest hoorast. Mees kontrollib naise iga sammu, nii et too peab iga kindla aja tagant talle helistama. Isegi kui mees laseb naise nähes ennast nii-öelda hoovi poole kiskuda, on see märk, et temas ei saa enam kindel olla. Siin tuleb juba mõttekoht: kas suhe üldse toimib?

Võib-olla peaks naised juba suhte alguses võtma klapid silme eest ja meeletust armumisest hoolimata jälgima, kellega võib tegemist olla? Kas temas on näha nördimust, kui jutuks on näiteks väärkoheldud loomad? Kuidas ta suhtub prostitutsiooni? Kui mees suhtub lõbutüdrukutesse, kui raha eest ostetavatesse leludesse, kellega võib teha mida iganes, siis on tema suhtumises juba häirekellade kõla kuulda. Häirivalt paljud mehed võtavad seksikalt riietunud naisi kui ennast pakkuvaid emaseid ning ööklubi melus ülilõbusalt aega veetvat kaunitari peavad nad sageli kellekski, kes loodab kiiresti ükspuha kelle voodisse jõuda. Tegelikult peaks tõelised mehed võtma sellist olukorda üheselt: kui naine ongi litsakalt riides ja käitub litsakalt, pole siiski mehel mingit õigust teda selleks ka pidada.

Vägivaldsed mehed on jalgadel kõndiv hälve, kuid hääletult kannatav ja seda lubav naine pole samuti normaalne. Mõte peaks olema üks ja ainus: ma olen inimene ja mul on õigus, et mind sellena ka koheldaks. Kui asi hakkab käest minema, tuleb öelda good bye või hullemal juhul kutsuda keda iganes appi. Päris otseses hädas olles küsige abi kasvõi lähimalt turskelt mehelt. Enamik mehi on hädas olevate naiste nimel kõigeks valmis.

Võib-olla jääb kogu sellest jutust mulje, et kõik mehed ongi mölakatest vägivaldurid. Ei, tõelised mehed on naisi austavad mehed, ja need, kes naiste vastu käed käed käiku lasevad, polegi mehed. Nii lihtne see asi ongi.

Jüri Kukk,

kolumnist