Kas oled eelmisest suhtest üle saanud? Põgenevad printsid.

17 kommentaari

Tänapäeva kiirel ja tarbijamentaliteetsel suheteajastul, on vähe neid
inimesi, kes pole kordagi kedagi hüljanud või olnud ise hüljatu rollis.
Ükskõik kui mõistusepärane ja arusaadav võib lahkuminek olla, on see
ikkagi valus, isegi kui me seda ei tunnista, kuidagi välja ei näita,
ennast ja teisi järjekindlalt ära petame, sukeldudes uutesse
põnevatesse suhetesse, pidutsemisse või tuimestame end hommikust
hilisõhtuni „rihmaks tõmmates“ tööd rabades.
/Tekst: Katrin Niit/

Tänapäeva kiirel ja tarbijamentaliteetsel suheteajastul, on vähe neid inimesi, kes pole kordagi kedagi hüljanud või olnud ise hüljatu rollis. Ükskõik kui mõistusepärane ja arusaadav võib lahkuminek olla, on see ikkagi valus, isegi kui me seda ei tunnista, kuidagi välja ei näita, ennast ja teisi järjekindlalt ära petame, sukeldudes uutesse põnevatesse suhetesse, pidutsemisse või tuimestame end hommikust hilisõhtuni „rihmaks tõmmates“ tööd rabades.

Paljud suhtest-suhtesse hüppajad on lahkuminekuid mitu korda elu jooksul kogenud ja saboteerivad kaotustundeid üsna osavalt – iga kord võtavad asja järjest kergemalt. Pealegi, kes tahaks kannatada ja veel teadlikult? „Kui nii läks, siis läks, pole hullu!“ võivad mõned kogenud tegijad poolmänglevalt väita ja rõõmsalt suhtekarussellile uusi ja adrenaliinirohkemaid tiire tegema rutata, maldamata mõeldagi, mis eelmises suhtes vajaka jäi või valesti läks, rääkimata endale teadvustamisest – vaja on võtta aega, et südamest kurvastada, leppida ja andestada oma eelmisele partnerile ning endale tehtud vead. Päriselt, mitte näiliselt.

Targad suhteraamatud ja kõrgeltharitud psühholoogid väidavad, et oleme eelnevast suhtest üle saanud siis, kui eksi meenutamine ei too enam esile valusaid tundeid, vaid mäletame eelkõige jagatud armastust ja ilusaid aegu.
Üldiselt naistel on kergem lahkuminekust üle saada, sest neil on loomuomaselt juba oma tunnetega parem kontakt. Samuti elavad nad kaotust põhjalikumalt läbi. Seevastu mehed võivad kardinaalselt muutuda ja kas nad tagasi endisteks saavad, on küsitav. Mehed ju ei nuta, ega näita välja haavumist. Kõik, mis toimub, kui toimub, keeb nende sees. Tihti isegi lähimad sõbrad ei tea, kui valus või tõsine võib olla mehe kaotus. Näiliselt väga mõistlik või ükskõikne lahkuminek võib endas peita tohutul määral varjatud valu, kurbust ja pettumust.


Vallo (28)
on elurõõmus, ettevõtlik ja edukas noor mees, kes oma 28 eluaasta juures on aukartust äratavalt palju suhteid selja taha jätnud. Ta näib mänglevalt läbi elu käivat ja see, et mõned südamed jalge alla tallab, ja mitmed pisarates neidised teda taga nutma jäävad, teda eriti ei morjenda. Tema edu saladuseks naiste juures võib pidada, mitte nii just tema majanduslikku edukust ja head välimust, kui oskust naisi hästi kohelda – vähemalt alguses. Tahtmise korral võib ta olla tõeline vana kooli džentelmen. Huvipakkuv naine saab tema täieliku tähelepanu osaliseks: ilusad komplimendid, uste avamine, mantli selga aitamine, lilled, kingitused ja üllatused, spontaansed romantilised puhkusereisid – järjepidev hoolitsev/hooliv tähelepanu, nii kaua kui ka kõige jäisem põhjamaa kuninganna leebub. Kahjuks tema huvi ei jätku kauaks ja mõne aja pärast näib rohi teisel pool aeda taas kutsuvalt rohelisem. Tihti on tal kohe mitu rauda tules, et kui üks peaks ära langema, siis teises kohas teda ikka oodatakse.

Küsimusele, mida ta õieti otsib, vastab ta nii:
„Ma ei otsi hetkel midagi püsivat, aga ega päris üksi ka ei taha olla. Tänapäeva naiste häda on see, et nad on väga kerge saak, aga lahti saada neist pole enam nii lihtne. Paljud naised arvavad, et peale ööklubist alguse saanud üheöösuhet, on meil midagi tõsist kohe. Mõnega jah, saame ka hiljem mitmeid kordi kokku ja veedame lõbusalt aega, aga…jah, parem mitte, sest ma tõesti ei taha hetkel midagi püsivat ja ma pole ühelegi naisele midagi kindlat ka lubanud. Kindlasti ei taha ma kellelegi meelega haiget teha. Need naised, kellega mul põgusad suhted on olnud, on tegelikult kõik olnud armsad ja erilised. Ma pole selline tüüp, kes suvalist kargab, et lihtsalt pingeid maandada. Mulle meeldivad nii ihult kui hingelt ilusad naised. Aga jah, päriseks ei ole ma veel kedagi tahtnud.“

Vallol on olnud üks paariaastane monogaamne suhe, armastus, nagu ta ise väidab, aga neiu jättis ta maha reisilt leitud lõunamaa mehe pärast ja kolis Eestist ära. Vallo sel teemal ei taha pikemalt vestelda. „Oli mis oli, elu läheb edasi.“
Ja lähebki. Naisi jagub ja näiliselt on temaga kõik kõige paremas korras.


Kristol (26)
, vastupidiselt Vallole on olnud ainult neli intiimsuhet. Ükski neist pole olnud üheöösuhe. Kristot, kes oli kunagi tundlik, hooliv, avatud ja siiras noormees, täna kohates võib öelda – tüüpiline tuim ja endasse tõmbunud eesti mees. Ta on sõnaaher, näiliselt rahulik ja enesekindel, kuid kuidagi külm ja emotsionaalselt kauge. Esimese tõsise suhte ja armastuse elas Kristo läbi kahekümneselt temast mõned aastad vanema naisega. Kahjuks käänulised eluteed viisid nad lahku ja uuesti kohtuti alles aastaid hiljem.

Vahepeal oli Kristol olnud „suur armastus” silmipimestava kaunitari ja bravuuritariga, kes osavalt mehe ümber oma sõrme keeras. Nende suhe oli kirglik ja vastuoluline. Bravuuritar elas aga kaksikelu ja tänaseks on ta kooselus teise partneriga. Kristo sõitis peale lahkuminekut aastaks välismaale tööle. Tagasi tulles, kohtus esimese armastusega, kuid tollega ei tulnud midagi välja, kuna viimane oli just lõpetanud suhte ja vajas aega. Sel ajal sattus Kristo teele töökaaslane – naine kahe lapsega, kes oli endise mehe poolt maha jäetud ja vajas nii materiaalset kui emotsionaalset tuge ning näitas välja aktiivset huvi Kristo vastu. Nii koliski Kristo peale paarikuulist tutvust naise juurde elama – abistas, hoolitses, tegeles lastega. Kuid sellest polnud naisele küllalt. Naine hakkas tihti kodust ära käima, kadus mõnikord päevadeks ja telefonile sel ajal ei vastanud. Tagasi tulles oli ta napsune ja riiakas. Ükskord avastas Kristo naise telefonist intiimse pildi naisest koos tolle eksiga ja viimasele saadetud sõnumi: „Armastan sind.“ See oli viimane piisk karikasse. Taas põgenes Kristo välismaale, mattis end kuudeks töösse ja sealt hakkas suhtlema ka oma esimese armastusega. Tagasi tulles kodumaale, veetsid nad koos romantilise ja lähedase puhkuse ning olid intiimsuhtes mõned õnnelikud kuud. Siis tehti Kristole taas tööpakkumine välismaale, mille ta armastatu tõrksuse tõttu siiski vastu võttis ning jäi ära lubatud kahe kuu asemel peaaegu pooleks aastaks. Korraks tuli ta veel Eestisse ja läks siis taas teadmata ajaks, lõpetades, raske südamega, suhte kurvastava kallimaga.

Küsimusele, miks ta seda tegi, vastas ta:
„Tunnen, et hetkel pole ma püsisuhteks valmis. Ta on kaunis, hooliv, huvitav ja eriline naine, mul on alati olnud sügavad tunded ta vastu, aga mu elu on praegu selline, et minuga olles on ta nagu üksi. Mul pole talle hetkel midagi anda, olen segaduses ja ei tea, mida oma eluga peale hakata. Kahju on, aga pean minema, pean üksi olema praegusel eluperioodil ja ma ei tea kauaks see nii jääb.“ Nii ta siis rababki välismaal ja kas ning millal tagasi tuleb, ei tea keegi. Ja mida ta tunneb, kas üldse tunneb, ei tea ka keegi.

Antud lugudest kumab tähelepanelikule lugejale kindlasti läbi arusaam, et need algselt toredad, hoolivad ja armastamistahtelised ning -võimelised mehed on muutunud emotsionaalselt tuimaks, tundetuks ning ei suuda enam pühenduda. Teatud distantsi kadumine suhetes sunnib põgenema ohutusse kaugusesse – uutesse suhetesse või füüsiliselt kaugele. Ometi pole keegi loodud üksikuks või vahetama kaaslasi nagu sokke. Kas on võimalik nende meestega veel midagi peale hakata või tuleb leppida, neist said ja jäävadki püsimatud ja põgenevad südametemurdjad? Armastav, pühenduv ja avatud pool neis on kadunud? Või on vaja lihtsalt aega ja veelkord aega? Kas aga ajast alati piisab ja milline aeg on piisav?

 

Katrin Niit
katrin@buduaar.ee