Lähedus suhtes

Lähedane, tähendusrikas ja rahuldust pakkuv paarisuhe on iga inimese, vähem või rohkem teadvustatud, südamesoov. Me tahame tunda oma kaaslasega erilist sidet, vastastikust hoolimist ja olemas olemist teineteise jaoks. Me tahame tunda, et meid vajatakse ja meie võime kedagi kartuse ning valehäbita vajada.   /Katrin Niit/

Lähedane, tähendusrikas ja rahuldust pakkuv paarisuhe on iga inimese, vähem või rohkem teadvustatud, südamesoov. Me tahame tunda oma kaaslasega erilist sidet, vastastikust hoolimist ja olemas olemist teineteise jaoks. Me tahame tunda, et meid vajatakse ja meie võime kedagi kartuse ning valehäbita vajada. Suhtlemisnälg ja läheduse puudus suhtes, tekitavad üksildustunnet, rahulolematust, võõrdumist, kurbust, raskematel juhtudel ka isiksuse häireid.

Lähedus ei ole ainult füüsiline kohalolek, vaid ka emotsionaalne – hingeline side. Seda tunnetad ka siis, kui teine on füüsiliselt kaugel. Ilma sellise sidemeta võivad inimesed jääda võõraks ka aastaid päev-päevalt koos elades. Hingelt võõraks.
Samas lähedus ei tähenda, et oleme täielikult teineteise külge kasvanud, klammerdunud, et pole ühtki salapaika iseendale, teine tahab tungida kõikjale. Iga inimene vajab võimalust iseolemiseks, taandumiseks oma maailma, oma mõtete ja unistustega. Kaugemale teistest, et olla iseendaga, üksi. Lähedus ei tähenda isikliku privaatsuse äravõtmist või ärakaotamist. Selline suhe muutuks ahistavaks. See, kes tahab sulanduda oma kaaslasesse, on emotsionaalselt liiga ahne.

Lähedase suhte suurim paradoks ongi, leida tasakaal „mina ise ja meie” vahel. Eraldatuse ja koosolemise, nii sinu, minu kui meie ühise maailma vahel. Tasakaal ja vastastikku vajaduste rahuldamine, toob rahulolu iseenda ja oma suhtega.

Ainult üksi saab koos olla. Ainult koos saab üksi olla
Inimene, kes ei oska üksi olla, ei suuda ka koos olla kellegagi, muutumata liiga klammerduvaks. Üksindusepelgur kardab olla iseendaga. Ta tahab sõltuda. Endale otsa vaatamine tähendab vastutuse võtmist – nii enda tegude, tunnete, kui mõtete eest. Sõltumatus ja iseseisvus võib olla hirmutav. Kuid samas on see hirmutav ka kaaslasele. Iga inimene peab olema eelkõige ise sõltumatu isiksus, ennast armastama, teadvustama, kes ta on, kuhu kuulub, mida tahab, vajab ja väärib, mis talle rõõmu valmistab, mis vihastab, alles siis on ta võimeline armastama. Vabalt, piirangute ja liigse klammerdumiseta.

Teisalt see, kes kardab lähedust, jääb enamuse ajast kaaslasele eraldatuks, kaugeks. Füüsiliselt võib ta küll kohal olla, kuid hinges on pidevalt „ära”. Lähedusepelgur ehk ei saagi aru, et midagi on valesti, kuid lähedust ihkav pool, tunneb üksindust ja kurbust, meeleheitlikult püüdes teise „müüre” lõhkuda. Lõhkumisel on aga tihti vastupidine efekt. Kaaslane sulgub veel enam.
Tavaliselt on eemalolija mees ja lähedust ihkab naine. Kuid võib olla ka vastupidi, lihtsalt mees ei räägi sellest. Kui mees ei saa oodatud lähedust, tõmbub ta pettunult eemale. Naise rahuldamata vajadused väljenduvad pahameele ja etteheidetena, mis omakorda peletavad kaaslase veel kaugemale. Ja mõlemad jäävadki „nälga”, oodatud lähedust ei tule.

Lähedust takistavad minevikuhaavad
Kõigepealt mõjutab meie oskust sõlmida lähedasi suhteid, lapsena kogetud lähedus. Kui me pole saanud lapsepõlves piisavalt armastust, toetust, tähelepanu, kui meid on alandatud või eemale tõugatud, meie vajadusi pole kunagi arvestatud, siis on meil väga raske täiskasvanuna luua usaldavat, lähedast, „tervet” suhet.
Tulemuseks on meeleheitlikult suur vajaduste hulk, mille rahuldamine käib kaaslasele üle jõu. Täiskasvanute vahelises suhtes ei saa me olla kaaslasele ema või isa eest. Me ei saa teha ära vanemate tegemata tööd.

Ravimata hingehaavad võivad tulla ka lähiminevikust. Eelnevatest suhetest. Kui meid on petetud, reedetud, alt veetud, ära kasutatud, hüljatud, siis jätab see jälje. Iga suhe jätab hinge jälje. Ja iga lõpp vajab ravi. Hingelist ravi. Seda meist paljud ei oska. Tulemuseks on meeste võimetus pühenduda  täielikult uuele kaaslasele ja naiste usaldamatus uue partneri tunnete ja heade kavatsuste osas.
Kui pole usaldust ja pühendumist, ei ole ka lähedust.

Kuidas suurendada lähedust?
Kui leiad, et sinu suhted kaaslasega on emotsionaalselt kauged, räägite vaid teatud „ohututel” teemadel, püüate iga hinna eest vältida konflikte, tunned end tõrjutuna või vastupidi, ei taha end avada nii palju kui kaaslane soovib, kardad ja samas soovid olla lähedane (haavatav), siis tuleks tähelepanu pöörata alljärgnevatele punktidele. Seda muidugi juhul, kui sinu paarisuhe on sulle oluline ja ka sinu partner annab oma panuse, muutmaks suhet soojemaks, lähedasemaks ja kindlamaks. Tangot tantsitakse kahekesi.  Kuid lihtsam on alustada alati enda muutmist, kui oodata, et kaaslane muutuks.
Ravi oma minevikuhaavad
Me ei saa muuta oma minevikku, kuid saame muuta oma suhtumist sellesse. Kui kaaslasega on raske, peale esimese armutuhina möödumist, kontakti luua ja hoida, siis on minevikus midagi, millest me pole üle saanud. Mõni lugu on lahenduseta, mõned haavad ravimata, mõned asjad andestamata. Seda tööd ei saa teha ära meie partner. Oma valule peab iga inimene julgema silma vaadata. Tänapäeval on palju vastavat kirjandust, mis abiks, ja ka psühholoogi poole pöördumine ei tohiks olla häbiasi.

Austa ennast ja oma kaaslast
Lähedus on tihedalt seotud eneseidentiteediga. Selle aluseks on eneseaustus. Eneseaustus on iseenda aktsepteerimine ja tunnustamine, sellisena nagu me oleme, kõigi oma vigade ja heade külgedega. See tähendab, et ma pean ennast, olenemata teiste heakskiidust, väärtuslikuks, armastust ja lugupidamist väärivaks. Selline eneseaustus annab julguse luua ja hoida lähedasi suhteid teiste inimestega, langetada „maskid” ja olla „tõeline”.
Madala enesehinnanguga inimesed kardavad lähedust. Lähedus on ohtlik, sest see paljastab inimese vead ja kuvand „täiuslikust” inimesest kaob.
Kuid sama oluline, kui ise tunnustada ja väärtustada end, on meie kaaslase heakskiit ja austus. Kui seda ei tule, pole piisavalt või tehakse meid hoopis pidevalt maha, mureneb ka suurim eneseusk.

Ava ennast ja ole „kohal”
Lähedane suhe eeldab eneseavamist. Avatus tähendab, et me julgeme vastastikku avaldada oma salajasi mõtteid ja tundeid, ka ebameeldivaid ning saame tagasisidet. Kui avatus on igapäevane tegevus, siis talume ka kriitilist tagasisidet. Eriti suhte alguses on partneritel varuks asju, mis ei pruugi meid näidata kõige paremas valguses. Suhe võib elada läbi tagasilöögi, võibolla minnakse esimese hooga isegi tülli. Pikemas plaanis aga suurendab avameelsus lähedust.
Et ennast avada, peab õhkkond olema usaldav ja me peame tundma, et partner on emotsionaalselt meiega. Emotsionaalne kohalolek on tunne, et teine on olemas minu jaoks ka siis, kui ta asub füüsiliselt kaugel.

Hoolitsege teineteise eest
Lähedus kasvab kui isiklikud vajadused paarisuhtes leiavad rahuldust. Selleks et oma partneri eest hoolitseda, peame ka ise hoolitsust vastu saama. See ei pea olema päris võrdväärne vahetus, sest inimeste hoolitsusvajadus on erinev, kuid see peab olema piisav, et ei süveneks lähedusnälg, mille tagajärjel kahaneb sisemine jõud ja tahe oma kaaslase  toetamiseks ja tema vajaduste rahuldamiseks edaspidi.
Hoolitsemine annab meile kinnituse, et meid armastatakse, me oleme soovitud, kuulume kuhugi, kellegi juurde. See tähendab ka kindlustunnet, et meid mõistetakse, aktsepteeritakse, tunnustatakse meie saavutusi. See  annab ka meile vajaliku teadmise, et meie aistingutest ja kehatunnetustest saadav mõnu on lubatav ja see ei muuda meid halvaks.
Me vajame armastust ja selle jagamist kellegagi. See annab tunde, et oleme väärtuslikud just sellistena nagu me oleme.

Inspiratsiooniallikas: TÜ psühholoogi, Dagmar Kutsari artikkel „Lähedusest paarisuhetes”

//Katrin Niit//