Pisipere : Pärast sünnitust. Haiglas

22 kommentaari

„Mis tunne on kui laps käes on?“, küsis minult raseduse viimaseid päevi
kandev naine. Vastasin midagi traditsiooniliselt, et hea meel ja tunne
on normaalne… Mida muud saabki vastata, kui endalegi pole veel kõik
kohale jõudnud?
/Tekst: Veronika Raudsepp Linnupuu/

„Mis tunne on kui laps käes on?“, küsis minult raseduse viimaseid päevi kandev naine. Vastasin midagi traditsiooniliselt, et hea meel ja tunne on normaalne… Mida muud saabki vastata, kui endalegi pole veel kõik kohale jõudnud?

Füüsiliselt olin omadega üsna läbi. Kõht oli nagu tühi kott ning oli tunne, et selgroog vajub sellise õõnsa vöökoha peale kokku. Tegelikkuses oli kõht ikka veel ees, kuid pehme nagu tainas. Istuda ei tohtinud paar nädalat. Ja ega poleks saanudki – rohked õmblused andsid kohe end tunda, kui veidi enam pingule läksid. Teise lapsega, kuna läks ikka palju kiiremini ning laps ise ka oli väiksem, olin just vastupidi tohutult energiline. {image id=182137 align=”right”}Oli tunne, et võiksin veel ümber maja paar ringi joosta! Paradoksaalselt ei suutnud ma just sellise üleväsinud olekuga esimese sünnituse järel nädalapäevad praktiliselt üldse magada, ehkki laps magas küll, kuid peale tütre sündi põõnasime mõlemad hommikuni (ja seda siiani!).

Veel üks asi millest keegi eriti ei räägi – WC käimine oli täielik piin. Naljakal moel just pissimine. Ei suutnud kuidagi vaagnapõhjalihaseid urineerimiseks vajalikul määral lõdvestada. Nuta või naera… Aitas, kui panin kraanivee jooksma või läksin lausa dušši alla.

Sidemeid oli ka vaja ikka maksimumsuuruses. Haiglas püüti teisel päeval juba väiksemaid andma hakata, osadel naistel piisab kolmandaks päevaks juba vaid pesukaitsetest, kuid jällegi – mitte minul. Siinkohal kiidan sünnitusjärgseid püksikuid. Sellised venivad võrkjad asjandused, mida saab paar korda pesta ka. Lasevad hingata, samas hoiavad hügieenisidemed kindlalt paigal. Isegi juhul, kui tuleb ülisuuri sidemeid kasutada.

Emotsionaalselt
oli tegelikult isegi kurb ja hirmus. Et ta pole enam kõhus. Et ta on reaalselt olemas. Mingil hetkel nutsin lausa, et ma ei suuda teda enam nii kaitsta, kui oma üsas. Siis jällegi naersin, et ta nii vahva ja tragi välja kukkus. Kohati mõtlesin, et hakkan vist lolliks minema, kuid tagantjärele – lihtsalt hormoonid, emotsioonid ja väsimus võivad ajutiselt sutike napakaks teha küll.

Uskumatu on vastsündinu tahtejõud ja eneseväljendusoskus, kui neil kõht tühjaks läheb – algul meelitavad justkui miimikaga, otsivad suuga, maigutavad, ajavad huuled torru, siis hakkavad natuke solvunult, kuid veel lootusrikkamalt mõmisema. Ja kui see ka emale kohale ei jõua, võetakse appi häälepaelad. Poiss vähemalt tegi nii. Tüdruk oli kärsitum – hakkas kohe suuga nok-nok esimese pihtajuhtuva asja poole tehes üdini solvatud ilmel röökima. Röökis nii, et personal tuli kontrollima ega midagi hirmsat pole.

Esimesel päeval
jäeti meid üsna rahule – toodi söögid, kontrolliti emaka tagasitõmbumist, õpetati paremat imemisvõtet, räägiti veelkord üle, et istuda ei tohi ja WC-s peab püüdma ühele kannile toetudes häda tegema. Et kui on raskusi pissimisega, siis aitab dušš. Näidati, kuidas lapse naba ja peput puhastada ning kust mähkmeid ja sidemeid saab.

{image id=182146 align=”left”}Teisel päeval kontrollis lastearst puusaliigeseid, reflekse. Samuti anti brošüüre ja voldikuid noortele emadele mõeldud informatsiooniga imetamise ja lapse hooldamise kohta.

Haiglas olnud sünnitusjärgsed paar päeva on üsna ühtlaseks hektiliste söötmiste, puhastamiste virvarriks sulandunud. Jubedaim hetk oli siis, kui tehti pisikesele vereproov „Vastsündinute sõeluuring fenüülketonuuria ja
kaasasündinud hüpotüreoosi varaseks avastamiseks“. Poisil võeti see proov kõrvalasuvas imikute toas. Kuna näpud on alles imepisikesed, võeti seda proovi suurest varbast. Mul pidi süda lõhki minema, kui laps valust röökis ja arstitädi tema pisikest suurt varvast pigistas.

Kuid Mona Sofiaga saadud kogemus sama vereproovi tegemisel oli lausa jube. Pidime minema ise neljandale korrusele laborisse, sest inimene, kes muidu käib seda tegemas, oli mingil põhjusel ära. Koridorid olid jube külmad, sest aknad lasid tuult läbi (nüüd, õnneks, vahetatakse seal trepikojas aknaid). Laborisse jõudes märkasin, et samas ootasid mingid köksivad ja tõbised vanamehed. Laborant kamandas lapse lahtise ukse taha tuuletõmbuse kätte mähkimislauale ning lasi jalakese paljaks võtta. Palusin, et ukse võiks kinni panna ja sealsamas, mähkimislaual, vastsündinu tundlikele kõrvadele liigagi kõvasti kostuva krapi, kinni keerata. Selle peale lükati uks küll kinni, kuid raadioheli mitte. Rahmati end ehmatusest lillaks röökinud lapse kand (tüdrukul võeti sama proovi kannast, kuna ta oli palju tillukesem) ja pigistati. Minu meelest ülearu kõvasti väänutas laborant seda jalga. Polnud ju aja peale vereproovi võtmine, et pidi kiiremini kätte saama. Esimese lapsega oldi ju rahulikumad ja õrnemad. Seekord ei olnud mul aega nutta – ma olin täiesti raevunud. Mees oli kaasas ja ütles, et natuke õrnem võiks olla, see pole mingi lihakamakas. Tädi vabandas, kuid siiras see küll ei tundunud. {image id=182143 align=”right”}Mona nuuksus veel tükk aega. Püüdsin selle intsidendi ära unustada. Ehk oleks pidanud kuhugile pöörduma, kuid… Ei anna sugugi võrrelda sooja ja sõbralikku suhtumist sünnitusosakonnas ning sellist kalki tükitöö-mentaliteeti väljaspool seda.

Esimese lapsega olin nõus päris mitmeid lähisugulasi ja parimaid sõpru juba sünnitusmajas pisikest uudistama laskma. Teine kord teadsin, et peale sünnitust läheb kogu allesjäänud energia mujale ning rääkisin juba varakult, et nad võiksid veidi oodata. Õigesti tegin ka. Rääkida sai ju telefoni teel ka ning teised (ka Buduaari head töökaaslased) saatsid kulleriga lillekimbud.

Esimesed päevad olid üsna talutavad. Piimapaisud, öised tihedamad toitmised, meeleolukõikumised ja muud ootamatused tabavad sind veidi hiljem. Siis kui sa juba kodus oled.

Veronika Raudsepp Linnupuu
veronika@buduaar.ee

PS! Buduaar loosib oma lugejate vahel välja kolm imearmast beebide kinkekomplekti (body, papud jne) Mothercare firmalt. Kuidas armas kingitus võita? Vasta küsimusele: Millise haigla perekoolis käis Pisipere sarja autor Veronika Raudsepp Linnupuu? (Vihje: vastuse leiad Buduaari "Pisipere" sarjast raseduse teema alt!) Vastus saada palun meilile: helenareet@buduaar.ee. Lisa kindlasti oma ees- ja perekonnanimi. Kolm esimest õigesti vastanut võidavad auhinna! Võitjate nimed teatame "Loosimiste" all!