Angela Aak: värsked maasikad juustuburgeri vastu ei saa

Aastaid tagasi soovahetusoperatsiooni läbi teinud muusik Angela Aak on mänginud ansamblites VanGogh, Vanemõde, Henhouse, T-klaas, GGG, Long Loff ning Aak & Oja. Hetkel on ta aga ansambli Blacky kitarrist ja laulja. Buduaar uuris Angela käest tänapäeval vägagi aktuaalse teema kohta - rämpstoidu tarbimise kohta nimelt. Miks - sest just hiljuti selgus, kuidas üks Eestis asuv burgerirestoran oma salatitest ebameeldivaid molluskeid välja korjab ja seda selleks, et hiljem seesama salat kliendile siiski maha müüa.  

Rämpstoitu üritab Angela igal võimalusel vältida, põhjuseks on võibolla ka see, et tol ajal polnud kuulsad hamburgeriketid Eestit veel vallutada jõudnud ja seega puudub harjumus sellise toidu järele. "Pean ütlema, et ma ei ole kiirtoidu fänn eriti kunagi olnud. Võibolla osaliselt sellepärast, et olen üles kasvanud ajal, mil Mac Donalds ja teised samasuguse toidukultuuri pakkujad polnud oma haamreid väikese eestlase rahakoti järele veel sirutanud." 

Pigem armastab Angela lihtsaid kodutoite. "Lapsepõlves ja hiljemgi maale minnes nautisin pigem vanaema tehtud lihtsaid ja ülimaitsvaid kodutoite. Nii palju kui mäletan, on pigem korralikult valmistatud toit kuulunud mu söögieelistuste hulka."

Kuna töögraafik on sageli meeletult kiire, siis vahel tuleb ka Angela puhul ette niiöelda kiirtoidu tarbimine, sest omatehtud hommikusöögiga õhtusse välja ei vea. "Praegusel ajal tuleb kiirtoidu ostmine kõne alla juhul, kui on tõeliselt kiire ja midagi tuleks nagu süüa. Mõnikord olen sel juhul siiski hommikuse võileiva või pudruga õhtusse välja vedanud, aga see pole eriti tervislik. Kui inimesed stuudiosse tulevad ja pitsat tellitakse, siis satub see minugi menüüsse. Hiljuti sõin ka üle mitme aasta juustuburgerieine koos friikartulite ja muuga. Täiesti maitsev tundus. Mul oli lihtsalt hästi kiire, ega ma muidu vist poleks seda ostnud ja liimile läinud."

Aga juustupallid, kõiksugune muu rasvane toit? "Juustupalle ma vist ka ära ei põlga, aga ma lihtsalt ei satu eriti tihti kuhugi paika, kus neid pakutakse. Varasematel aegadel ma ikka sõin pubides juustupalle ja mõnel pool olid päris maitsvad. Samuti sõin ka tihemini igasugu burgereid ja jõin pubis sprite-i. Juustuburgerieine mulle maitses ja võimalusel ka ostsin seda. Ometi päris kindlaid eelistusi mul kiirtoidu osas pole kunagi olnud. Mäletan, et millalgi reisil olles Stockholmi tänavatel juba terve päeva kõndides läks kõht tühjaks ja võtsin mingi burgeri. Tädi siis minu silme all võttis imeväikese pihvi, pani selle saia vahele, lisas igasugu muud staffi ja krõpsti mikrosse. Ahjust välja võttes ja mulle ulatades oli pihv muutunud selliseks suureks ja mahlaseks. Pool tundi peale söömist ütles kõht, nagu ma oleks siiski selle esimese väiksema pihvi ära söönud," naerab Angela.
"Kunagi aastaid tagasi sain Mac Donalds-ist ka mingi kõhuhäda, peale seda mind pikka aega ükski burger ei isutanud. Küüslauguleivakesi olen vahel harva ise pannil valmistanud, siis kui isu tuleb. Kõige selle burksijutu peale olgu öeldud,et burgeri kodumaal Ameerikas maitseb see minu meelest siiski oluliselt paremini. Aga võibolla ma ei ole söönud seda ka mingis päris suvalises kiirtoidu kohas."

Mõnes mõttes peab Angela kiirtoitu tänapäeva noorte trendiks, lihtsalt minnakse peale kooli burgerit sööma, kuigi tänapäeval peaks ka soe ja tervislikum koolitoit päris hästi maitsema, rääkimata sellest, et ka hinnavahe on märgatav. "Minu meelest on see kiirtoidu söömine kohati nagu trend või elustiil, vähemalt sel juhul, kui väga noor oled. Koguneda on ju vaja ja burksi facebookist kahjuks ei anta. Kindlasti oleks sel palju fänne, kui arvutiekraanist sirutuks välja virtuaalne käsi ja ulataks mahlase päris burgeri," naerab Angela, et eks see oleks ka ilmselt paljude noorte unistuseks.

Lihaarmastajaks Angela end ei pea, teda lihtsalt häirib isegi mõte sellest, kuidas see liha sööjate lauale tegelikult lõpuks jõuab. "Olen praeguseks aru saanud, et igasugusel toidul on nagu kaks külge. Otse looduses kasvanud taimedel on lihtsalt kõhutäimise efekti kõrval sõnum loodusest ja elust enesest. Kujutage nüüd ette, millist infot sisaldab aga näiteks terve elu kusagil sigalas kobaras koos ja üksteise talluda olnud ja siis tapetud loomade liha. Olla lihtsalt selleks kasvatatud, et saada tapetud ja inimmassi poolt ära söödud! Minu jaoks ei kõla see just eriti lahedalt... . Tegelikult puudub kusagil suures kasvumajas kasvatatud taimedelgi otsene side loodusega ja seda on nende maitsestki tunda. Selles mõttes pakuvad meile talvisel ajal sissetoodud puuviljadki poolikut maitseelamust. Miks näiteks talvel sissetoodud tomat on salvo kelgu värviline ja ka maitseb samamoodi? Sellepärast, et ta on kusagil kaugel maal aretatud vastu pidama transportimist, meenutades üsna poolikult seda, mida suvel turult või aiast saad. Kui lõunamaal võtad puu otsast mandariini või sidruni, siis maitseb see hoopis teisiti, kui meil poest ostetuna. Teisest küljest on siiski hea ka talvisel ajal banaani ja jõulude ajal mandariine nosida."

Värsked maitsed ja aroomid köidavad Angela tähelepanu aga igal suvel. "Olen üsna suur maasikate fänn ja praegusel ajal kilo päevas kulub nagu niuhti. Kevaditi lähen teinekord ka poes õnge ja ostan neid esimesi kummimaitselisi maasikaid. Tänavu tundusid poemaasikad isegi päris maitsvad. Kunagi ammu mingil cateringi tordil olid küll väga imelikud keemiliselt töödeldud maasikad, mis meenutasid vaid kaugemalt vaadates värvilt maasikaid." 

Aga mis siis kuulub suvisel ajal Angela peamenüüsse? "Viimasel ajal moodustavad puu- ja köögiviljad minu põhilise menüü. Kapsas, porgand, kaalikas, varsseller, paprika, suvikõrvits - seda rida võib jätkata lõputult. Samuti tomat, kurk ja igasugu salatilised. Sellest kõigest saab valmistada ju mida iganes. Vahel naljaga mõtlen, et mu supp meenutab pigem hoopis pajarooga. Kui kõik selline taimne menüü ennast ammendama kipub, siis tuleb vahel isu kala või kana järele. Neid mõlemaid saab valmistada ülimaitsvalt. Ometi on see kanaisugi aegade jooksul jäänud päris väikeseks ja näiteks lihast tehtud toidud mind enam hoopiski ei isuta. Ma ei ole päris taimetoitlane, aga sisetunne ju ütleb, mida süüa. Aja jooksul on toidueelistused päris palju muutunud ja nii see peabki olema. Samas pole ma kunagi olnud toidu kallal viriseja, et ma seda või teist üldse ei söö. Viimasel ajal ei ole ma eriti mingeid väga erilisi ja keerulisi roogasid valmistanud. Kui on kiired ja töised ajad, siis üritan toidu teha valmis mitmeks päevaks ja soojendan teisel päeval. Tundub, et põhiliselt ongi minu kiirtoiduks mõni supp või pada, mida siis ka järgmisel päeval süüa kannatab.

Kusjuures Angelal on ka kindlad eelistused maitsetaimede osas. "Maitsetaimedest olen suur basiiliku ja muidugi ka küüslaugu sõber. Küüslauk on mu meelest üldse suure osa toitude valmistamise aluseks. Kui olin väike, siis meil kodus erilist küüslaugu söömise traditsiooni polnud. Ei teagi, miks, vist ei olnud sel ajal kuidagi kombeks. Ometi tol ajal liinibussis sõites jäi mulle mõistatuseks, miks mõned kodanikud kangesti nagu vorsti järele lõhnavad. Tookord ei saanud ma aru, miks see küüslaugu ja ilmselt ka viinasegune suust tulev mõõk kaasreisijaid juskui jalust tahtis lüüa," naerab Angela, mõeldes tagasi lapsepõlvemälestustele, kuid kordab jutu sees taas, et vaatamata vanadele peretraditsioonidele on küüslauk tema kodus alati austatud.

Karin Karu