Endine lesbi armastab nüüd mehi

Endine lesbi armastab nüüd mehi

Eestis on palju inimesi, kes ei oska oma kohta leida – nad ei oska olla õnnelikud, sest nad ei tea, kes nad sügaval sisimas on. Oma loo rääkis Buduaarile Pärnust pärit Anne-Ly Roos (34), kes oli aastaid lesbi, pidutses ennastunustavalt ning fännas Madonnat. Kuid siis juhtus midagi, mis pani Anne-Ly kõiki oma seniseid väärtushinnanguid muutma – täna on ta abielus mehega ja tal on tütar! Miks Anne-Ly sellise muudatuse oma elus tegi ja miks ta oma nii-öelda uut elu õigeks peab – loe sellest allpool lähemalt!

Eestis on palju inimesi, kes ei oska oma kohta leida – nad ei oska olla õnnelikud, sest nad ei tea, kes nad sügaval sisimas on. Oma loo rääkis Buduaarile Pärnust pärit Helena* (34), kes oli aastaid lesbi, pidutses ennastunustavalt ning fännas Madonnat. Kuid siis juhtus midagi, mis pani Helena kõiki oma seniseid väärtushinnanguid muutma – täna on ta abielus mehega ja tal on tütar!

Miks Helena sellise muudatuse oma elus tegi ja miks ta oma nii-öelda uut elu õigeks peab – loe sellest allpool lähemalt!

Helena elab praegu Põlvas, pärit on ta Pärnust. Pärast põhikooli lõpetamist tekkis Helenal meeletu huvi Madonna vastu. Just siis sai naisest ka mässaja, kes pidutses ja jõi, sest see tundus õige. “Ma elasin tol ajal oma maailmas, ma polnud eriline suhtleja ja ka koolis ei läinud mul just kõige paremini – ma ei leidnud mingit mõtet, miks ma peaksin õppima. Kasvasin üles ilma isata, mind ja mu õde kasvatas ema. Alkohol ja pidutsemine muutis mind vabamaks, elu tundus kuidagi kergem, kui olin purjus,” tunnistab naine.

Helena tegi koos sõbrannaga Madonna fännklubi, mille kaudu tutvus ta uute inimestega, kellega koos pidutseda ja juua. “Otsisin oma elule mõtet. Madonna fännamine ja sellega tegelemine tegi mind rõõmsaks ja selle kaudu sain uusi tutvusi – ka oma praeguse abikaasaga tutvusin seal. Kõige suurem pidutsemine ja joomine oli Tallinnas, kooli ajal. Jõime koos sõpradega väga palju ja ma läksin võõraste meestega kergemeelselt kaasa. Kõige selle juures süvenes minus ühel hetkel väga sügav huvi omasoo esindajate vastu – olin siis 18aastane. Armusin ära naabritüdrukusse, kellel tekkisid ka minu vastu mingid tunded. Meie lugu oli alguses varjatud, perekondade tõttu. Kui minu ema sellest teada sai, siis viskas ta mind kodust välja. Selle tõttu elasin kaks kuud laste varjupaigas,” meenutab ta aega, mis tema jaoks siiamaani kõige valusamaid mälestusi endas kannab.

Suhe naabritüdrukuga kestis aasta. “Kogesin, et see suhe ei vii kuhugile, vaid ainult lõhub mind seestpoolt, seega lõpetasin selle. Kuid minu südames elas edasi soov tutvuda naisega, kellega luua püsisuhet. Hakkasin otsima interneti teel – mõned tutvused mul tekkisid, kuid mitte väga isiklikud. Aastal 1999 tutvusin Pärnus ühe tüdrukuga, kellesse armusin ja kes vastas mulle samaga. Olime koos kolm aastat ja see oli väga eriline. Selleks ajaks olin juba veendunud lesbi, kuid ometi kuskil sügaval igatsesin ja mõtlesin, et miks mina ei saa oma perekonda ja miks mina ei suuda meest armastada,” tõdeb Helena.

Helena oli oma elus jõudnud surnud punkti. Ta ei olnud õnnelik, kuigi ta armastas oma elukaaslast! Aastal 2003 toimus tema elus muutus. “Mäletan, et ühel pimedal talveõhtul, kui pärast tööd koju jõudsin, hakkasin oma mõtetes ja hinges otsima midagi, mida võiks nimetada jumalaks. Madonna kaudu tekkis ka minul huvi erinevate uskude vastu, ma proovisin erinevaid asju, kuid miski ei rahuldanud mind – ka meditatsioon mitte. Igatsus leida oma koht siin maailmas kasvas. Siis sai minu tüdruk Tallinnas tuttavaks ühe kristlasest naisega, kes oli tõeliselt särav ja rõõmu täis. Ta hakkas meile jumalast ja Jeesusest rääkima. Sel ajal hakkasin väga selgelt kogema, kuidas jumal mulle ennast näitab. Hakkasin aru saama, et Jumal ongi olemas ja Tema on kõik loonud – pilved, taeva, päikese, mere ja maa. See oli väga eriline aeg. Tundsin väga tugevalt, kuidas jumal oma armastusega mind enda juurde kutsub. Aasta 2003 kevadel sai mulle selgeks, et kui tahan koos Jumalaga edasi minna, siis pean jätma endise elu, mis on täis valesid asju, mis ei ole mulle head,” räägib Helena.

Ta uskus, et Jumalal on tema jaoks midagi paremat varuks, kui see elu, mida ta oli sinnamaani elanud. “Sain aru, et jumal on püha ja ta ei saa lubada pattu minu elus, sest ta armastab mind nii palju. Sain aru, et suhe naisega ei ole hea ja õige. Seda teades pidin tegema otsuse. Kas jään tolle naisega kokku või valin jumala ja võtan vastu uue tee koos temaga? See oli üks valusamaid aegasid minu elus. Nutsin mitu kuud. Valus oli loobuda, sest olin arvanud, et elan selle naisega elu lõpuni koos. Kuid jumala armastus oli tugevam. Seega 26. mail aastal 2003 tegingi otsuse jumala kasuks,” meenutab Helena ja jätkab: “Kogesin reaalselt muutust iseenda sees. Jumal pühkis minu seest ka selle naisteiharuse minema ja tasapisi taastas ja tervendas mind. Üsna pea hakkasin mehi vaatama hoopis teise pilguga kui varem. Sain tuttavaks koguduses perekondadega ja usklike meestega, kes olid nii imelised ja toredad. Hoopis teistsugused kui need, keda kohtad pidudel ja purjutamistel. Hakkasin palju koguduses käima ja selle läbi kasvasin ja õppisin järjest rohkem jumalat tundma. Sain kristlaseks, sest Jeesus näitas mulle, et ta armastab mind,” usub Helena et just kristlus on tema jaoks see üks ja õige usk, mis kõigest halvast päästab.

Helena praegune abikaasa teab tema minevikust kõike. “Ma rääkisin mehele tõtt, sest ma armastab teda ja ta on mulle väga kallis. Tahan temaga elu lõpuni koos olla! Minust ei saa enam kunagi lesbi. Olen tänaseks abielus olnud juba ligi 5 aastat ja meil on imeline tütar, kes on praegu kolmeaastane. Olen temaga praegu kodune ja väga õnnelik,” tunnistab Helena.

 

*Nimi muudetud

Karin Karu