Helena-Reet: Olen nii üksi…

67 kommentaari

„Tüüpiline üksik sööb palju, magab palju, nutab
sageli, tarvitab alkoholi või rahusteid, vaatab ohtralt telerit.“, kirjutab psühholoog ja seksuaalnõustaja
Toivo Aavik ajakirja „Pere ja Kodu“ 2006 aasta märtsi numbris. Ma ei oska
kuidagi alustada. Ma kaalun kahe avalause vahel. Kumb oleks õigem…

„Tüüpiline üksik sööb palju, magab palju, nutab
sageli, tarvitab alkoholi või rahusteid, vaatab ohtralt telerit.“,
kirjutab psühholoog ja seksuaalnõustaja
Toivo Aavik ajakirja „Pere ja Kodu“ 2006 aasta märtsi numbris.

Ma ei oska
kuidagi alustada. Ma kaalun kahe avalause vahel. Kumb oleks õigem, kas alustada
sõnadega: „Fuck, ma ei viitsi teile kirjutada, mul pole teile midagi ütelda,
nagunii kõik käib mulle närvidele ja mida minu kirjutis teile ikka kasu toob,…
on jälle keegi, kelle kirjutise kallal ennast kommentaarides välja elada“ või
alustada sõnadega: „Mul on nii palju
ütelda, aga kuna mu mõte jookseb nii kiirelt, siis neli asja, millest ma
kirjutama tahaks hakata, on juba meelest läinud. Ja juba järgmised ärritavad
maailmaprobleemid ja mõtted vajaksid pikalt ja laialt lahtiseletamist, kuid ma
ei ole võimeline ennast professionaalselt ja tabavalt väljendama“. Kokkuvõte on
ikka sama – mul ei ole mingit isu või teisisõnu oskust teid aidata ega oma
kogemustega teid kuidagi rikastada.

Ma ei ole kogu
aeg selline neurootiline ega depressioonis olnud, aga võimalik, et ka see on
vale. Olen üksik. Ma ei tea, kas me kõik aegajalt tunneme nii, aga mina olen
seda tunnet läbi aastate tundnud. Erineval moel, aga tihti. Vahel mul on tunne,
et mind on õpetatud nii, et ma olen teistest parem ja ma tunnen ennast
üksikuna, sest suurem osa inimesi, kes mind ümbritsevad tunduvad lambad. Vahel
mul on tunne, et ma ise olen lammas aga kõik on nii ideaalsed minu ümber, et ma
ei sobi nii ideaalsete ja täiuslike inimestega kokku. Ma olen alati armastanud
selliseid ladnasid ja pigem tsipa prostoisid inimesi rohkem kui moraalijüngreid
ja haritlasi. Aga miks ma nüüd jutu sellele viin?

Kas rase naine
või väikese lapse ema ei peaks mitte kõige rahulikum, armsam, armastusväärsem
ja ninnu-nännum olema? Eriti veel kui on esindatud mõlemad kategooriad: rasedus
+ väikese lapse olemasolu. Jah, kõik beebiajakirjad on kaanest kaaneni täis
erinevate emade kommentaare kui toredad on väikesed lapsed, kui rahustav on
rinnaga toitmine, kui nunnu on lapsega kodus olla, kui head ja arenenud on
nende võsukesed, kui nauditav jne kõik on. Good
for you
, ma tunnen teie üle ainult rõõmu. Ka mul on hetki kui ma tunnen
ennast maailma kõige õnnelikumana, aga pean ka lisama kiiresti, et on hetki,
kui mõtlen mõtteid, et tahaks põgeneda. Tahtsin kohe teile põhjendada miks, aga
mõte jooksis juba kokku. Ei oskagi ütelda, miks täpselt. Kui masendusest
kirjutada, siis masendus ei tundugi nii suur. Noh, umbes nagu jagatud mure on
pool muret jne.

Miks ma panin
loole nimeks „Olen nii üksik…“? Arvan, et mul pole lihtsalt piisavat sõnavara,
et ennast tegelikult õigesti väljendada. Ma ei tea, kas see, mida tunnen on
üksindus, tülpimus, lootusetus, viha, rutiin, igavus või äkki hoopis väsimus,
pettumus, masendus. Kas inimene, kellel on mees, laps, vanemad, 2 õde, palju
tuttavaid, saab olla üksik? Inimene, kelle kirjakastist võib leida iga nädal
paar kutset kuhugi avapeole, vip-üritusele, lounge-õhtule? Tundub, et saab.
Vahel tunnen, et ei taha isegi poodi minna, sest ei meeldi inimesi näha, hea on
olla üksi, turvaliselt oma kookonis, oma mõtetega jne. Ma ei teagi, millest see
eemalehoidmine tingitud on? Võib-olla on see kehakaal ja alateadlik hirm, et
kui kuhugi lähed, siis hinnatakse sind pealaest jalatallani ning
kommenteeritakse seda, võib-olla on see laiskus ja väsimus, sest viimasel ajal
juba 9.30 või 10 õhtul olen mõnusalt voodis ja hakkan magama jääma. Kui kunagi
olin valmis kasvõi läbi paksu tüli peole minema, siis täna ei meelita mind sinna
üldjuhul ka suurte vippide ja pealemaksmisega. No lihtsalt ei viitsi, ei taha,
ei tundu huvitav. Igal juhul mitte Eestis. Vahel ma mõtlen, et ma elangi
küberruumis ja unistustes. Mulle meeldib suhelda arvutis ja ma mõtlen aina, kui
hea oli elu Los Angeleses. Ühesõnaga eemal, mitte siin ja mitte praegu.

Ma joon teist
õlut. Ma olen kaheksandat kuud rase. (Olen ideaalne eeskuju, milline ei tohi kindlasti olla!) Teist tundi ilma lapseta. Kell on neli
päeval. Ma olen homse hommikuni üksi. Mõnus. Kuigi ma juba 7 kuud ei suitseta,
lähen teen lisaks kõigele veel ühe suitsu. Ma tahaks jubedalt vihane olla ja
sõimata aga juba praegu tunnen, et närv taastub ja mõte selgineb.

Hormoonid
möllavad. Väga möllavad. Tujud on seinast seina. Masendus ja rõõm on õde ja
vend. Ärevus ja rahulolu vahelduvad sama ruttu kui … (leia ise siia sobiv
vastus). Väsimus ja energiatulv
vahelduvad veel kiiremini. Kui ühel hetkel oleks võimeline teise maailma otsa
sõitma ja kolme koha peal töötama, siis järgmine hetk ei taha midagi rohkem,
kui magada. Ma loodan, et see on mööduv. Kõik on elus mööduv.

Oma teksti
lõpulauset, erinevalt algusest, tean kindlalt. Siin ei ole vaja valida
erinevate lõpetuste vahel. Uskuge või mitte, aga nii kõrini kui vahel kõigest
pole, kui läbi ei tundu närvid olevat – oma lapse kallistus… ka siis kui ta on
just lõhkunud ära vaasi, oma toiduste kätega nühkinud mööda seina
laiali pudru, keeranud ümber lillepoti, pigistanud põrandale hapukoore ja kaks
kreemi, röökinud ja ennast pulgaks visanud, tekitanud hetkeks mõtte, et kas oli
teda üldse tarvis sünnitada, ajanud sind viimase piirini, äratanud sind kaks
kuud järjest igal hommikul kell viis jne… oma lapse kallistus on see, mis paneb
unustama kõik eelneva. Kui seda kallistust poleks, siis polekski minu elul
mingit mõtet. Kui seda kiindumust ja armastust poleks, siis oleks ma mitte
üksik, vaid väga väga mõttetult üksik ja nukker. Ma annan endale andeks, et ma
pole täiuslik. Ma tahaks austust avaldada üksikemadele. Mina, kellel on kõik –
lähedased, mees, suur elamine ja materiaalne kindlus, olen vahel enesetapu äärel
ja tunnen ennast üksikuna. Tõeline austus teile, kes te sama koormat jõuate
kanda hoopis teistes tingimustes ja vapramalt ja tublimalt kui paljud meist!

 

Loe lisaks: "Helena-Reet: Saame tuttavaks!"

"Helena-Reet: Ole mõnda aega üksi!"

/Helena-Reet Ennet/