Helena-Reet: Olen nii üksi…

„Tüüpiline üksik sööb palju, magab palju, nutab sageli, tarvitab alkoholi või rahusteid, vaatab ohtralt telerit.“, kirjutab psühholoog ja seksuaalnõustaja Toivo Aavik ajakirja „Pere ja Kodu“ 2006 aasta märtsi numbris.

Ma ei oska kuidagi alustada. Ma kaalun kahe avalause vahel. Kumb oleks õigem, kas alustada sõnadega: „Fuck, ma ei viitsi teile kirjutada, mul pole teile midagi ütelda, nagunii kõik käib mulle närvidele ja mida minu kirjutis teile ikka kasu toob,… on jälle keegi, kelle kirjutise kallal ennast kommentaarides välja elada“ või alustada sõnadega: „Mul on nii palju ütelda, aga kuna mu mõte jookseb nii kiirelt, siis neli asja, millest ma kirjutama tahaks hakata, on juba meelest läinud. Ja juba järgmised ärritavad maailmaprobleemid ja mõtted vajaksid pikalt ja laialt lahtiseletamist, kuid ma ei ole võimeline ennast professionaalselt ja tabavalt väljendama“. Kokkuvõte on ikka sama – mul ei ole mingit isu või teisisõnu oskust teid aidata ega oma kogemustega teid kuidagi rikastada.

Ma ei ole kogu aeg selline neurootiline ega depressioonis olnud, aga võimalik, et ka see on vale. Olen üksik. Ma ei tea, kas me kõik aegajalt tunneme nii, aga mina olen seda tunnet läbi aastate tundnud. Erineval moel, aga tihti. Vahel mul on tunne, et mind on õpetatud nii, et ma olen teistest parem ja ma tunnen ennast üksikuna, sest suurem osa inimesi, kes mind ümbritsevad tunduvad lambad. Vahel mul on tunne, et ma ise olen lammas aga kõik on nii ideaalsed minu ümber, et ma ei sobi nii ideaalsete ja täiuslike inimestega kokku. Ma olen alati armastanud selliseid ladnasid ja pigem tsipa prostoisid inimesi rohkem kui moraalijüngreid ja haritlasi. Aga miks ma nüüd jutu sellele viin?

Kas rase naine või väikese lapse ema ei peaks mitte kõige rahulikum, armsam, armastusväärsem ja ninnu-nännum olema? Eriti veel kui on esindatud mõlemad kategooriad: rasedus + väikese lapse olemasolu. Jah, kõik beebiajakirjad on kaanest kaaneni täis erinevate emade kommentaare kui toredad on väikesed lapsed, kui rahustav on rinnaga toitmine, kui nunnu on lapsega kodus olla, kui head ja arenenud on nende võsukesed, kui nauditav jne kõik on. Good for you, ma tunnen teie üle ainult rõõmu. Ka mul on hetki kui ma tunnen ennast maailma kõige õnnelikumana, aga pean ka lisama kiiresti, et on hetki, kui mõtlen mõtteid, et tahaks põgeneda. Tahtsin kohe teile põhjendada miks, aga mõte jooksis juba kokku. Ei oskagi ütelda, miks täpselt. Kui masendusest kirjutada, siis masendus ei tundugi nii suur. Noh, umbes nagu jagatud mure on pool muret jne.

Miks ma panin loole nimeks „Olen nii üksik…“? Arvan, et mul pole lihtsalt piisavat sõnavara, et ennast tegelikult õigesti väljendada. Ma ei tea, kas see, mida tunnen on üksindus, tülpimus, lootusetus, viha, rutiin, igavus või äkki hoopis väsimus, pettumus, masendus. Kas inimene, kellel on mees, laps, vanemad, 2 õde, palju tuttavaid, saab olla üksik? Inimene, kelle kirjakastist võib leida iga nädal paar kutset kuhugi avapeole, vip-üritusele, lounge-õhtule? Tundub, et saab. Vahel tunnen, et ei taha isegi poodi minna, sest ei meeldi inimesi näha, hea on olla üksi, turvaliselt oma kookonis, oma mõtetega jne. Ma ei teagi, millest see eemalehoidmine tingitud on? Võib-olla on see kehakaal ja alateadlik hirm, et kui kuhugi lähed, siis hinnatakse sind pealaest jalatallani ning kommenteeritakse seda, võib-olla on see laiskus ja väsimus, sest viimasel ajal juba 9.30 või 10 õhtul olen mõnusalt voodis ja hakkan magama jääma. Kui kunagi olin valmis kasvõi läbi paksu tüli peole minema, siis täna ei meelita mind sinna üldjuhul ka suurte vippide ja pealemaksmisega. No lihtsalt ei viitsi, ei taha, ei tundu huvitav. Igal juhul mitte Eestis. Vahel ma mõtlen, et ma elangi küberruumis ja unistustes. Mulle meeldib suhelda arvutis ja ma mõtlen aina, kui hea oli elu Los Angeleses. Ühesõnaga eemal, mitte siin ja mitte praegu.

Ma joon teist õlut. Ma olen kaheksandat kuud rase. (Olen ideaalne eeskuju, milline ei tohi kindlasti olla!) Teist tundi ilma lapseta. Kell on neli päeval. Ma olen homse hommikuni üksi. Mõnus. Kuigi ma juba 7 kuud ei suitseta, lähen teen lisaks kõigele veel ühe suitsu. Ma tahaks jubedalt vihane olla ja sõimata aga juba praegu tunnen, et närv taastub ja mõte selgineb.

Hormoonid möllavad. Väga möllavad. Tujud on seinast seina. Masendus ja rõõm on õde ja vend. Ärevus ja rahulolu vahelduvad sama ruttu kui … (leia ise siia sobiv vastus). Väsimus ja energiatulv vahelduvad veel kiiremini. Kui ühel hetkel oleks võimeline teise maailma otsa sõitma ja kolme koha peal töötama, siis järgmine hetk ei taha midagi rohkem, kui magada. Ma loodan, et see on mööduv. Kõik on elus mööduv.

Oma teksti lõpulauset, erinevalt algusest, tean kindlalt. Siin ei ole vaja valida erinevate lõpetuste vahel. Uskuge või mitte, aga nii kõrini kui vahel kõigest pole, kui läbi ei tundu närvid olevat - oma lapse kallistus… ka siis kui ta on just lõhkunud ära vaasi, oma toiduste kätega nühkinud mööda seina laiali pudru, keeranud ümber lillepoti, pigistanud põrandale hapukoore ja kaks kreemi, röökinud ja ennast pulgaks visanud, tekitanud hetkeks mõtte, et kas oli teda üldse tarvis sünnitada, ajanud sind viimase piirini, äratanud sind kaks kuud järjest igal hommikul kell viis jne… oma lapse kallistus on see, mis paneb unustama kõik eelneva. Kui seda kallistust poleks, siis polekski minu elul mingit mõtet. Kui seda kiindumust ja armastust poleks, siis oleks ma mitte üksik, vaid väga väga mõttetult üksik ja nukker. Ma annan endale andeks, et ma pole täiuslik. Ma tahaks austust avaldada üksikemadele. Mina, kellel on kõik – lähedased, mees, suur elamine ja materiaalne kindlus, olen vahel enesetapu äärel ja tunnen ennast üksikuna. Tõeline austus teile, kes te sama koormat jõuate kanda hoopis teistes tingimustes ja vapramalt ja tublimalt kui paljud meist!

Loe lisaks: "Helena-Reet: Saame tuttavaks!"

"Helena-Reet: Ole mõnda aega üksi!"

/Helena-Reet Ennet/