Kuidas teenis Sky Plus’i raadiohääl Rauno Märks raha, et osta esimene jalgratas?

Sky Plus'i hommikuprogrammi saatejuht ja dj Rauno Märks on elu jooksul pidanud päris mitmeid erinevaid ameteid, esimese taskuraha teenis mees ühes Põhja-Kaukaasias asuvas keemialaboris, lisaks on Rauno töötanud ka pangas ärikliendiosakonna juhina. Buduaar uuris, miks mees siiski raadiotöö juurde pidama jäi ja mida ta teeks, kui seal enam töötada ei saaks.

“Mis ametit ma peaksin, kui ei saaks enam raadios töötada? Kui päris aus olla, siis ei tahakski tööd teha või kui, siis äärmiselt motiveeritult ja motivatsiooniks poleks mitte raha, vaid olukord, kus oma töö vilju ka reaalselt näha oleks. Mulle meeldiks tegeleda disainiga, erilist lõbu pakub logode nikerdamine ja tüpograafiaga jändamine. Ka illustratsioonid on suht sümpaatne ala,” on Rauno alati olnud väga loominguline inimene, kelle jaoks raha teenimine pole esmatähtis.
“Tegelikult olengi juba mõelnud selles valdkonnas rohkem tegutseda, õppida ja katsetada ja seda mitte raadiotöö arvelt, vaid kõrvalt ja esialgu hobikorras. Ka facebookis on võimalik näha minu loodud lastebrändi Mumm Mõmm, mida kindlasti edasi soovin arendada,” jõuab tubli kolme tütre isa lisaks raadiotööle ka omaloominguga tegeleda.

 “Töökohti on mul elu jooksul tõesti päris mitmeid olnud, aga päris esimeseks ametiks oli pangas ärikliendiosakonna juhtimine, see oli minu jaoks tõesti liialt kuiv ja üheülbaline. Töökaaslased nohistasid paberites ja ajasid aktsiaseltside andmeid mööda kuvarit taga. Rääkida polnud kellegagi, olin õudses depressioonis,” ei taha Rauno rutiinsest kontoritööst enam midagi kuulda.
“Siis kuulsin sõbra kaudu võimalusest töötada raadios. Otsustasin, et koputan ka nende uksele ja ütlen mõned sõnad mikrofoni. Omanik oli mu keele- ja sõnaosavusest vaimustuses ja andis mulle eetriaega. Algul vähem, hiljem rohkem,” on Rauno õnnelik, et kontoritöö raadiotöö vastu vahetas.
 
“Millal ma oma esimese taskuraha teenisin, seda täpselt öelda ei oska, aga mäletan, et see oli kuskil nõuka aja lõpus, kui isa mind komandeeringusse kaasa võttis. Linna nimi ka ei meenu, aga see oli Põhja-Kaukaasias ühes suures tehasekompleksis, kus pidin koos teiste õpilastega keemialaboris uraani rikastama. Õnneks oli töö suhteliselt kerge, koosnes see kahest katseklaasist ja väikestest kaussidest. Minu ülesanne oli kausist võtta pulbrit ja seda doseerida mõõdu järgi anumatesse. Sain sealt lõpuks kümme rubla ja selle eest ostsin endale jalgratta. Aasta oli siis vast 1985,” teab Rauno hästi, kuidas esimene taskuraha teenitud ja ka kulutatud sai.

Karin Karu